Kaelast altpoolt halvatud mees leidis rõõmu kunstist: töötan aeglaselt, sest keha ei jõua mõttele järele

Silja Paavle, 13. jaanuar 2021

Kui Allar Tael joonistab, teeb ta seda kogu pühendumuse ja hingega ning samal ajal lobisema ei kipu. Õigupoolest ei saagi, sest 15 aastat kaelast altpoolt halvatud mees joonistab suuga.

Allar (37) ei osanud enda kinnitusel ealeski varem aimata, et temast saab kunstnik. Ent siis jõudis liiklusõnnetuse tagajärjel liikumatuks jäänud mees oma eluga punkti, kus päevade sisuks sai vaid voodis lamamine.

Ühel päeval internetis varvastega maaliva kunstniku Meelis Luksiga vesteldes küsis viimane Allarilt: «Kas sa joonistada oskad?» «Ma ei tea,» trükkis Allar suus oleva pulga abil ausalt vastuseks. Suuga arvutikäsitsemise õppis mees aegamisi selgeks ja toksis sel moel tähthaaval ka naljalugusid ajakirja Pilkaja ning püüdis ka raamatut kirjutada. «Ma pole vist siiski suurem asi kirjamees,» muigab ta nüüd.

JOONISTAB LAMADES: Allar on harjunud planeerima ja mõtleb enne valmis kõik, mida ja kuidas paberile kanda tahab ning milliseid värve selleks vajab. (Elisabeth Luik)

Pelgas teisi
Joonistamine kõlas põnevalt ja kuna noores mehes jagus pealehakkamist, alustaski katsetamist. Õde tõi pliiatsid ja spaatlid teibiti külge nii, et pliiatseid suus hoides saaks paberile joonistada. Ka õigete pliiatsite leidmine oli tükk tegu ja esimesed lendasid kõrge kaarega prügikasti – isegi käeliselt osav Allari õde ei suutnud nendega värve paberile saada. Nüüd on Allar leidnud endale tugeva pigmendiga pehmed pliiatsid ja neid on tal ühtekokku 150 eri tooni.

«Kasutan neist umbes 70–80,» räägib ta. Lisaks on joonistamise abivahenditena spaatlite külge teibitud ka kustukummid ja mitmedki tööriistad.
Allar mäletab senini 2017. aasta juulis valminud taiest pealkirjaga «Troopiline rand». Mäletab sedagi, et pelgas esialgu toda esimest tuttavatele näidata. Alles siis, kui valmis ka teine, «Sügislehed», postitas foto mõlemast sotsiaalmeediasse. «Kartsin teiste hinnangut väga,» tunnistab ta.

Õnneks asjata. Kaks esimest pilti, mille viimistlemiseks kulus Allaril mitu kuud, võeti vastu väga hästi ja mees kuulis palju kiidusõnu. See innustas jätkama ja alates 2019. aasta märtsist on Allar ülemaailmse suu ja jalaga maalivate kunstnike ühingu stipendiaat. Kokku kuulub ühingusse kolm eestlast, Allari kõrval ka jalaga maalivad Meelis Luks ja Tiia Järvpõld.

PÜHENDUNUD: Kui Allar hakkab joonistama, unustab ta kõik enda ümber. (Elisabeth Luik)

Saatuslik otsus
Ühingusse kuulumise üks tingimus on see, et kunstnikul pole käsi või ta ei saa neid liigutada. «Minul on, aga need ei liigu,» märgib Allar. Ühtlasi tuli hindamisele saata vähemalt kümme pilti mis tahes tehnikas. Allar saatis 15, sest soovis nii hirmsasti liikmeks saada. Ühingu kunstnikupalk võimaldab iseseisvamalt toime tulla ja end arendada. Praegu toetavad suurema osa aastast Tammistu hooldekodus elavat Allarit arvete tasumisel vanemad.

Hooldekodusse elama minek on mehe teadlik valik, sest kuigi jalad sõna ei kuula, seisab ta ellusuhtumises neil kindlalt maa peal. «Ma tean, kui palju tööd on minuga, asja tuleb reaalselt võtta,» kostab Allar. Päeva jooksul vajab ta abi päris palju – lamatiste ennetamiseks tuleb teda iga kolme-nelja tunni tagant keerata nii ööl kui ka päeval, teda tuleb sööta, puhastada, ratastooli aidata, pliiatsid või arvuti kasutamiseks valmis seada jne. Mees mõistab, et kõike seda on nii palju ja seepärast ei hakka pisiprobleemidega abi kutsumagi.

Kaelast altpoolt halvatuks jäi Allar 2005. aastal. Ühel kevadõhtul otsustas ta napsusena rooli istuda ja koju sõita. Muidu sõprade seas kaine autojuhina hinnatud mees ei armastanud pidutsemist sugugi, kuid tegi elus esimese vale otsuse. See osutus ka saatuslikuks.

Mis täpselt juhtus, Allar ei teagi. Tagantjärele on kuulnud, et sõitis autoga teelt välja. Kuna turvavöö oli kinnitamata, lendas ta autost välja ja murdis kaela. Autos olnud kaks sõpra kinnitasid eelnevalt turvavöö ja pääsesid ehmatusega.

Rasked ajad
Kuigi Allar suutis pärast õnnetust kohale saabunud abiga vestelda, ei mäleta ta sellest midagi. Alles ühel päikeselisel hommikul ärgates jõudis kohale, et midagi on viltu. «Kas ma tegin avarii?» küsis ta lähedal olnuilt. Enne seda leidus aga kriitilisi hetki, kus ei teatud, kas mees üldse ellu jääb. «Keegi ei teadnud, mis minust saab. See oli vanematele ja õele väga raske aeg. Kogu elu suitsetanud isa jättis tossutamise päeva pealt,» meenutab Allar.

Kui alguses võttis mees asja muretult ja lubas kõigile, et kuu aja pärast saab asjad korda, siis tegelikkus osutus teistsuguseks. Allar veetis kolm kuud hapnikumasina all ja kaheksa kuud kulus ainuüksi selleks, et esimest korda ratastooli istuda.

«Olin enda peale ikka päris vihane, vaid üks tobe õnnetus. Ma tõesti ei mäleta, kas olin nii purjus, et ei andnud endale üldse aru. Küsimusi on senini rohkem kui vastuseid, ent küllap siis nii pidigi minema,» võtab ta selle teema kokku ja lisab, et nii karm elukogemus muutis elu päevapealt. «Tervena ju ei märkagi, kui lihtne on võtta klaas vett joomiseks või nina sügada. Mina vajan ka sellistes asjades abi,» selgitab ta. Õigupoolest mõistab Allar, et temaga on tegemist niigi, ja tühiste asjade tõttu abi ei kutsu. Näiteks siis, kui nina sügeleb.

OLULISED SÕBRAD: Kadri on Allari sõber aastast 2017 ja üheskoos on ette võetud palju põnevaid asju, ka Saaremaal reisitud. (Elisabeth Luik)

Loodus inspireerib
Abi vajab mees ka joonistama asudes, sest Allar teeb loometööd voodis ühe külje peal lamades. Kui paber ja pliiatsid on valmis pandud, saab edasi ise hakkama. Ta on harjunud planeerima ja mõtleb enne valmis kõik, mida ja kuidas paberile kanda tahab ning milliseid värve selleks vajab. «Seejuures pole vahet, kas laman parema või vasaku külje peal,» täpsustab ta.

Küll aga on Allar üks väheseid, kui mitte ainus kunstnik, kes piltide ülemised osad tagurpidi joonistab. Näiteks kui pildil on traktor, joonistab selle alumise osa valmis õigetpidi. Kuna mees ei ulatu aga paberi ülemise servani, tuleb pärast seda, kui pilt on keskosani valminud, keerata paber teisipidi ning traktori ülemise serva joonistab Allar nii, justkui traktor oleks kummuli.

Enim inspiratsiooni ammutab mees loodusest ja seda leiab ta töödelt enim. Loodusega on mees hästi kursis. Ta vaatab ohtralt loodusfilme, kuid vanemate juures Taalis külas olles saab sellest osa keset põlde asuva maja aknast.

«Mõni aasta tagasi murdis rebane otse köögi akna all jänese maha. Ja tagatoas telekat vaadates oleme saanud silmitseda, kuidas 60 meetri kaugusel jäi kits heina sisse magama,» kirjeldab ta, kuidas loodus talle voodisse kätte jõuab.

undefined (Elisabeth Luik)
KUNSTITÖÖD: Enim inspireerib Allarit loodus, kokku on ta joonistanud 35 pilti hetkedest erinevatel aastaaegadel. (Elisabeth Luik)

Inimesi pelgab
Allar on enda sõnul pea nelja loomeaastaga kõvasti arenenud. Kuid ometi leidub asju, mida ta senini pelgab paberile kanda. Ühed sellised on inimeste portreed. «Kui joonistad inimese silmanurga valesti, hakkab see kohe häirima. Sassis sulgedega lind ei häiri kedagi,» naeratab ta eelistustest rääkides.

Allari statistika põhjal on kokku tema suust tulnud 35 pilti ja ühele pildile kulub kuni 50 tundi. Aastas valmib seega umbes tosin taiest. «Tundide arvult teeb sama välja, nagu käiksin kolm kuud järjest iga päev tööl,» lausub ta. Viimasel ajal püüab mees siiski jälgida, et üle kahe tunni päevas korraga ei joonista, sest kael kipub väsima. Samas peab ajalisest piirangust kinni pidamiseks ikka aeg-ajalt kella vaatama, sest joonistades unustab enda ümber muu. Ilmselt ei tule seetõttu ette ka, et joonistamata jääks inspiratsiooni puudumisel. «Mul on ideid nii palju, et võiksin päevaga 25 pilti teha. Aga ma töötan aeglaselt, keha ei jõua mõttele järele,» sõnab ta.

Samuti häirivad teda viimastel aastatel lisandunud spasmid, mis panevad keha tahtele allumatult toimima. Näiteks keerab Allari pea end ise vasakule, kuigi mees seda ei soovi. «See on päris häiriv ja segab vahel ka joonistamist,» tunnistab ta.

Sõbrad olulised
Kui Allar praegu millestki unistab, siis suu ja jalaga maalivate kunstnike ühingu täisliikmeks saamisest. See oleks suur tunnustus, kuid ka rahaline tugi. Aasta pärast saabub selles küsimuses selgus majja.

Seni joonistab Allar palju jaksab, pildiideid on märkmikku üles kirjutatud ohtralt. Selle kõrval suhtleb ka sõpradega, kellest suur osa pole heasüdamliku ja suhtlemisalti mehe kõrvalt kuhugi kadunud. Asendamatuks suhtlusvahendiks on arvuti, kuid ühiselt võetakse ette ka lühemaid ja pikemaid retki. Näiteks eelmisel aastal käidi üheskoos Saaremaadki avastamas.

Võimalusest joonistada ja tema ümber olevatest inimestest tunnebki Allar suurimat rõõmu. «Nad kõik on toetavad. Mitte keegi neist pole kordagi parastanud, et mul selline asi juhtus,» on põhjust rahul olla. Üks on ju niigi selge – toimunut tagasi ei pööra. Küll aga saab iga päeva elada rõõmus ja tajuda, et kui oled ise õnnelik, on ka sinu ümber olevad inimesed õnnelikud.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?