Eesti meister vibulaskmises: „Vibusporti saab teha ka disainerikleidis.“

Silja Paavle, 3. juuni 2020

Kui Katrin Põdra kahe aasta eest lapse vibutrenni viis, ei teadnud ta sellest laskeriistast midagi. Järgmises trennis küsis naine ise vibu proovida ja aasta hiljem sai temast Eesti meister.

Praegu Katrin (47) enam naljalt märklaua südamest mööda ei lase, kuid esimesel katsetusel lendasid nooled sinna, kuhu ise tahtsid. Ent harjutamine teeb meistriks ja nüüd on naine vibulaskmises oma võistlusklassis Eesti tipus. «Eks sain juba ka fotograafiaga tegelemisel käte värisemisest üle. Hämarates valgusoludes tuleb ju teinekord selge pildi saamiseks sisse-välja hingata ja vahepeal klõps ära teha,» muheleb ta.

Tehniline ala
Kui vibust rääkides kerkib esmalt silme ette Robin Hood ja tema laskerelv, siis Katrini vibu on hoopis teistsugune ning moodsam. Ta alustas küll samuti pikkvibu ja puidust nooltega, kuid nüüdseks on jõudnud kõvervibuni. Pikkvibuga harrastab laskmist Katrini abikaasa.
Kuigi kõvervibu on kaalukam, tundus see omasem. «Eks see ole nagu seebikarbi ja peegelkaameraga pildistamise vahe – viimane on raskem, kuid istub stabiilsemalt käes ja tulemus on kvaliteetsem,» näitlikustab ta.
Moodne kõvervibu (ingl recurve) koosneb kümmekonnast osast ja need seab Katrin üksteise külge mängleva kergusega. «Vibusport on parasjagu tehniline ala. Kasvõi selle koha pealt, et arvestama peab vibu ja noolte omavahelise sobivusega,» selgitab naine. Ent kõik selle ala peensused saab kiirelt selgeks, kui asja veidigi uurida. Et Katrinil on kombeks ühte asja teha põhjalikult, on tulnud tunde internetist teemakohast materjali lugeda ja kogenenud vibulaskjaid küsimustega piinata.

KODUNE TREENING: Katrin oma vibuvarustusega koduaias. Algajad ei pea vibu puudumise üle muretsema: kodule lähimal rajal saab end esialgu proovile panna rendivarustusega. Kui ala meeldib, võib isiklikku varustusse investeerida.

Hulk tarvilikke vidinaid
Lisaks kuulub vibusportlase tavavarustusse vöö, mille külge saab peale joogipudeli ja nooltekoti panna ka näpitsad ning noa. Siis veel mõne kasuliku vidina, mille vajalikkus on selgunud ajaga. Näiteks värvirulli vars, mille konksuga saab kogemata maapinnale poolviltu lastud nooli taga otsida. Katrinil ripub vöö küljes ka ehtne rebasesaba, millega maa seest välja kougitud nooli puhastada.
Kui varem leidis iga päev küljendustöödega leiba teeniv ja hobina helmestikandit harrastav Katrin, et tal napib aega uuteks hobideks, siis vibuspordi juurde jõudes mahuvad ajakavasse ka treeningud kaks korda nädalas ja võistlused nädalavahetuseti. «Kui oskad aega planeerida, saad tegelikult kõike teha, mida soovid ja vaja,» lausub ta veendunult. Trenni, seejuures, sõidab ta talveperioodil Põltsamaalt 30 km kaugusel asuvale Jõgevale. Suvel on aja kokkuhoiuks treeningrada seatud koduaeda, kuid lisaks käib ta vähemalt kord nädalas Vooremaa vibuklubi koduväljakul Siimusti külje all pikemaid kauguseid katsetamas.
«Osaleme oma buldogiga ka koertenäitustel ja käime perega grillivõistlustel – naljalt vabu nädalavahetusi enam ei ole,» naerab ta. Hiljutise eriolukorra tõttu tühistati küll kõik võistlused ja üle mitme kuu sai Katrin end proovile panna möödunud nädalavahetusel.

SPORTLIK ELEGANTS: Kuremaa Lossiturniir on aasta stiilseim vibuvõistlus ja Katrin tunneb end Lee Reinula disainerkleidis tõelise mõisaprouana. Moekunstniku käe alt tulnud kaunis kleit on vibulaskmiseks väga mugav ja elegantne.

Rahulik spordiala
Näpuosavusest on vibuspordis kindlasti kasu, sest suled kipuvad noolte otsas väsima ja neid tuleb ükshaaval aeg-ajalt tagasi kleepida või uuendada. «Selle spordialaga tegeledes võiksin nooli parandada ka osata,» selgitab Katrin. Just seepärast on tema võistluskomplektis ka näpitsad, et noole metallotsa puidust välja tõmmata ja noole otsa tagasi kleepida. Kui noolt enam parandada ei saa, paneb naine need kasvuhoonesse tomateid toestama. Tõsi, on piisavalt palju ka neid harrastajaid, kes, viga saanud nool näpus, nõutu näoga treenerilt abi küsima lähevad.
Mis Katrinit ikkagi vibuspordis köidab? «See on spordiala, kus ei pea jooksma ega tormama. Rahulikus tempos jalutamine ja sihtmärkide pihta laskmine on jõukohane iga kehakaalu juures.»
Vibuvõistlused on nimelt üles ehitatud nii, et metsas on laiali 28 punkti – kas märklauad, loomapildid või 3D-loomad – see oleneb võistlusformaadist. Kõikide punktide läbimiseks tuleb jalutada nelja-viiekilomeetrine rada ja koguda punkte.

EESTI PARIMAD: Eesti maastikuvibu meistrivõistluste Estonian Open 2019 autasustamine. Alati stiilsed kõvervibunaised Aire Lauren, Katrin Põdra ja Piret Maasik trumpavad üksteist pidevalt punkti-paariga üle. (Pilleriini pilt 2015)

Võistlustel kleidiga
«See on tervisele väga hästi mõjunud! Täissaledana, nagu ma olen, saan tänu sellele hobile värskes õhus liikuda. Mu põlveliigesed muutusid näiteks kahe aastaga palju paremaks,» kirjeldab ta. Lisaks on kadunud arvuti taga töötajale omased kaela- ja õlavöötmeprobleemid.
«Vibu ei tõmmata käte jõuga. See on nagu skeleti jätk, seda tõmmatakse seljalihastega,» räägib Katrin. See tähendab, et peale ülaselja saavad koormuse ka kael ja õlad. «Kui ma esimeses trennis ei saanud pead korralikult küljele keerata, on nüüd valud ja kangekaelsus täiesti kadunud.»
Lisaks on vibusport piisavalt naiselik ala. Üks on see, et eri tugevusega vibude seas leidub ka naise nõrgemale tõmbejõule sobivaid laskeriistu. Teine aga, et soovi korral ei pea võistlustel dresse selga panema – ka mugav tuunika või kleit ajavad asja ära.
Kord aastas toimuv Kuremaa Lossiturniir on näiteks aasta stiilseim vibuvõistlus, kus osalejad saavad end kaunis lossipargis mõisaprouade ja -härradena tunda. Et Katrini mõõte rõivaid kostüümilaenutustest naljalt ei leia, palus ta sobiva kleidi leidmisel abi moekunstnik Lee Reinulalt. Arutelu tulemusel sündinud stiilne kleit on vibulaskmiseks väga mugav ja elegantne.

Looduse vimkad
Vooremaa ja Tartu vibuklubisse kuuluv Katrin on ülirahul, et paari aasta eest endale uue harrastuse leidis. Kuigi tema töö nõuab senini täpsust, on vibusport õpetanud veelgi rohkem keskenduma ja ebavajalikest mõtetest vabanema. Tunduvalt paranenud on ka võistlusnärv, sest katsu sa värisevate kätega noolt märklaua südamesse saada.
Mõnikord läheb muidugi nii, et keskendumisvõime võib olla, kuid looduse vimkad nullivad selle sekundiga. Kord sihtis Katrin rajal hoolega märklauda, kuid kõige otsustavamal hetkel otsustas dekolteesse laskunud kuklane hammustada. «Röögatasin nii, et kõrval läks ka konkurendil lask lörri,» naerab ta. Ja pole üldse harvad juhud, kui lask ebaõnnestub nooleotsale maandunud putuka tõttu. Õnneks võetakse kõiki selliseid vahejuhtumeid huumoriga, sest kuigi omavahel konkurendid, on seltskond Katrini sõnul ülilahe ja toetav nii võistlusrajal kui ka muidu elus.
Sel kevadel õnnestus Katrinil lasta ühele 3D-põdrale 60 jardi pealt nool otse südamesse. «Fakt, et Põder lasi Põtra, võib tunduda kentsakas, kuid tundsin end tähtsalt,» naerab naine ja tunnistab, et eks see üks koba peale laskmine oli. Selgituseks: maastikuvibu maailmas arvestataksegi vahemaid jardides. Üks jard on umbes 0,9 meetrit.
Nüüd unistab Katrin Eesti rekordi ülelaskmisest ja osalemisest maailmameistrivõistlustel. Need pidid toimuma sel suvel Eestis, kuid segaste aegade tõttu lükati aasta hilisemaks. Igatahes on Katrinil osalustasu makstud, sest võistlused tulevad ju koju kätte.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?