Viis kuud Indias koroonalõksus olnud Airi Vipulkumar Kansar: Indias on hea mitte kedagi endale liiga lähedale lasta

Verni Leivak, 3. juuni 2020

Koroonalõksu jäänud lauljanna Airi Vipulkumar Kansar ei pea pikki kuid Indias sugugi põrgulikuks katsumuseks, vaid väärt õppetunniks. «Mõistan sealseid tavasid ja elukorraldust nüüd palju paremini.»

Airi (42), keda paljud mäletavad tema endise perenime Ojamets järgi, pole kunagi järjestikku nii pikalt Indias elanud kui praegu. Ta sõitis jaanuaris perega oma seitsmendale India reisile ja kavatses koju naasta märtsis. Ent läks teisiti ja selle loo kirjutamise ajal lennuliiklus veel ei käinud. Pikk aeg mehe, kolme lapse, ämma-äia, mehevenna ja kahe teenijaga ühe katuse all on lauljanna maailmavaadet oluliselt muutnud.

AIRI JA VIPUL: «Abikaasa suudab mind ikka ja jälle üllatada. Näiteks sellega, et unustab tähtpäevad ära.» Küsimusele, millisesse kasti nad kuuluvad, peetakse Indias aga väga ebaviisakaks.

Otsustus kogu eluks
Sellele pole siiani ratsionaalset seletust, miks kahest abielust läbi tulnud ja kahe suure poja ema Airi otsustas Vipulile (35) mehele minna teda päriselus eelnevalt kordagi nägemata.
«Vahel ei olegi kõigele loogilist seletust. Võib-olla on tegu saatusega, aga võib-olla loome ise oma saatust? Isegi kui loome seda ise, on inimsuhted karmalised. Kutsume teisi inimesi oma ellu vastavalt vaimsele küpsusele või siis ilmuvad nad ise. Vipuli puhul oli palju kokkulangevusi ja äratundmisi ning otsuse tegemine väga lihtne.» Airi kinnitab, et ei kahetse midagi. «Meil on kolm imearmsat last ja toimiv suhe.»
Sarnaselt kõigi abielupaaridega on kaheksa pika aastaga tulnud ka Airil ja Vipulil ette tülisid, eriarvamusi ning lahkhelisid, kuid vahe tüüpiliste eestlaste peredega on just selles, kuidas neid lahendatakse.
«Oleme lühikese vihaga ja saame kiirelt üle,» eitab lauljanna pikka vimmapidamist. «Võime pursata tuld nagu vulkaanid ja hetk hiljem analüüsime-arutame jahtunult kõik läbi.»

ARMASTUSE VILJAD: Aryani on seltskondlik, mänguhuviline, aktiivne, terase mõistusega poiss, kes võib ka üsna pedantlik olla. Pesamuna Ragnar on rõõmsameelne tantsulõvi ja päikeseline Adrika hell, kuid parajalt kange natuur.

Lahutus on surmast hullem
Eriti meeldivad Airile Vipuli puhul tema pereväärtused. Pere on ilmas kõige olulisem ja mis tahes probleem on, see lahendatakse ning lahku ei minda. Lahkuminek on Indias Airi sõnul surmast hullem.
«India ühiskond on väga keeruline, lahutusele ei vaadata hästi ja seda otsust taunitakse hiljem kogu elu. Indias abiellutakse üks kord elus, selleks kogutakse eluaeg raha, sest pulmad on uhked ja kallid. Ei abiellu ju kaks inimest, vaid lausa kaks suguvõsa,» põhjendab ta. «Lahutusega kaasnevad aga tihti tülikad rahajagamise vaidlused ja tülid suguvõsade vahel. Abielu ei põhine emotsioonidel ega tunnetel, vaid see on pigem elu suurim äritehing ja liit. Lahutatud inimesega ei taha Indias enam keegi abielluda, nagu ei taheta turult osta näritud õuna.»

KÄRU HOMMIKUSÖÖGIGA: Head-paremat saab osta otse tänavalt ja turul käimise on äi oma ülesandeks võtnud.

Oskus vältida konflikte
Pole kahtlustki, et Airi tunneb end oma pere seltsis ka koroonalõksus olles suurepäraselt. Nende kolmekorruseline kodu kõrgub Gujarati osariigis Dahodi-nimelises väikelinnas. Linn, kus elanikke üle kahe miljoni, on tõesti pisike, sest isegi väiksematelt kaartidelt ei leia seda üles – küll aga nelja tunni autosõidu kaugusel asuvaid suuremaid asumeid, nagu Vadodara ja Ahmedabad. See on väga erineva kultuurilise taustaga elanikega piirkond. Peamiselt on esindatud hindud ja Vohra moslemid.
India kultuuri imetles Airi juba ammu enne abikaasaga tutvumist, kuid muidugi tuli tal õppida palju uusi kombeid. Üks asi on käia Indias turistina, aga hoopis teine tera seal abielunaisena elada. Muide – et Airi kohalikega liiga palju suhelda ei saaks, ei soovi Vipul, et abikaasa kohalikke keeli oskaks. Ütlevat ikka, et Indias on hea mitte kedagi endale liiga lähedale lasta. Pigem hoida distantsi, olla kõigiga heades suhetes ja vältida konflikte.
Laste Aryani (6), Adrika (4) ja Ragnariga (2) suhtleb Airi ainult eesti keeles. Küll aga tutvustab emana neile kõiki maailma kultuure, eriti Eesti ja India omi.

«Madam, selfi, pliis!»
«Indias ei suhtle naine eriti teistega ega käi väljas. Ei naerata ega vaata silma meessoo esindajatele. See kehtib ka näiteks poes käies,» mainib Airi esimest naist puudutavat tava. Üksinda jalutama minek oleks ehk isegi ebatervislik.
«Sest olen siin ainus lääne turist ja veel valge naine,» sõnab Airi. «Indias on tohutu rahvaarv, harimatus ja vaesus lokkab kõikjal. Siin ei ole vabu suhteid meeste ja naiste vahel nagu läänes. Paljude meeste jaoks jääb päris naise katsumine unistuseks. Puudub seksuaalkasvatus ja -haridus, aga looduse jõud on tugev. Seetõttu elavad paljud India mehed end välja internetis pornot vaadates. Valge naine seostubki neile pornoga, sest eelistatakse eksootilisemat varianti. Seepärast valgeid naisi ei austatagi, neid peetakse seksiobjektiks. Seega pole mul üksi ringi liikuda ohutu, eriti vähem arenenud piirkondades. Lisaks on lihtsalt tüütu see jõllitamine ja pidevad hüüded «Madam, madam!» või «Madam, selfi, pliis!». Lääne turistina meelitad ka kohe kerjuseid ligi.»

KINDEL RUTIIN: Airi päevakavva kuulub jooga, mediteerimine ja jalutuskäigud looduses. «Just need toovad sisemise rahu ja õndsustunde.»

Dekoltee ja mini on välistatud
Sari ei kanna Airi sugugi iga päev ja keegi ei keelagi tal euroopalikke riideid kanda. Isegi ämm kannab T-särke ja retuuse. Tõsi, sügav dekoltee ja minikleit on väiksemas kohas välistatud, samuti pole viisakas demonstreerida paljaid õlgu-jalgu. Seepärast kannab Airi eeskätt tuunikakleite ja retuuse ning linna peale minnes on alati sallike ümber.
Abielunaine kannab laubal punast täppi ehk bindi, kuid kasutada võib ka ilusat säravate kivikestega kleebist, mida müüakse valmiskujul. Lisaks tehakse juukselahkmele punane triip ja kaelas kantakse mangalsutra’t, kullaga tehtud kaelakeed, mille asetab naise kaela abielutseremoonia ajal tema mees. Rohelist täppi kandev naine on vaba.
Airi nendib, et kõigil neil on sügavam hinduistlik tähendus ja filosoofia, aga need on aastatega ununenud. «Peab vist guugeldama hakkama,» lisab ta muiates.

ELU ROOSAS IDÜLLIS: Just siin Kansarid Dahodis elavadki. Nii suures majas mahub sõbralikult ühe katuse alla kogu pere.

Söövad vaid taimetoitu
Kui tavaliselt sõidab pere Indias palju ringi, siis nüüd jäi see kõik ära. Maskita väljas liikumise eest võidi varem trahvida 2000 ruupia ehk umbes 24 euroga.
Seepärast möödubki elu ruumikas, kolme korruse ja katuseterrassiga majas ning Airi sõnul näeb praegu nende «keskmine» päev välja just selline.
«Ärkan üles, käin duši all, teen joogat. Siis ärkavad lapsed üles ja tegelen nendega. Kui oleme kõik puhtad, riides ja kammitud, läheme alla sööma,» alustab ta.
Söögi valmistamine ja köök on Kansarite majas äia pärusmaa, keda Airi nimetab maailma parimaks kokaks. Süüakse vaid taimetoitu ja ämm aitab kaasal vahel lihtsalt erinevaid lehti puhastada. Puu- ja köögiviljad tuuakse kärudel hoovi ja neid saabki sealt osta.
«All sööme kõigepealt ära hunniku mangosid, mis on nii mesised ja sulavad suus! Siis sööme kõrvale soolast ja joome masala-teed,» kirjeldab Airi.
Soolase all peab naine silmas praetud riisilaaste sibula, maitseainete ja koriandriga, mille sekka on vahel puistatud ka röstitud kikerherneid. Kõrvale väike salat ja vahel ka puder, mida valmistatakse morniga-nimelisest taimest. Pärast hommikusööki harrastab Airi kiirkõndi, siis jälle duši alla ja algab paaritunnine siesta.
Kui talvel on kindlasti kavas ka lõunasöök, siis nüüd, mil temperatuur tõuseb päeval 43 kraadini, piirdutakse arbuusiga.
Lõunaks või kell viis algavaks õhtusöögiks on praetud köögiviljad, läätsesupp, valged pannkoogi moodi leivakesed ja kes tahab, võib riisi kõrvale tõsta. Pluss veel igasugused köögiviljad, erinevad kapsad ja kartulid, ning hooaegadega vahelduvad lehed, mille nimesid naine ei teagi.

KOHALIK ELUOLU: «Olen siin linnas ainus lääne turist ja pealekauba veel valge naine,» põhjendab Airi, miks kohalikud temaga alatasa selfit teha tahavad. Sel pildil poseerib lauljanna kõrval hoopis püha loom.

Riideid peseb ise
Nõude pesemine pole sugugi Airi rida, vaid selle teevad ära muude töödega hõivatud kaks koduabilist. Erinevalt teistest majaelanikest ei anna aga eestlanna neile oma riideid pesta: «Mulle see ei meeldi.»
Kella 19 paiku läheb Airi järjekordsele paaritunnisele kiirkõnnile. «Kaheaastane Ragnar saab veel rinnapiima, panen ta vankrisse ja võtan endaga kaasa. Siis jälle dušš, kõigi lastega tegelemine, igaõhtune veebivestlus emaga ning Netflixi filmide vaatamine.»
Ja kuigi India filmikunstis nutetakse-naerdakse läbi aastakümnete just minia ning ämma suhete teemal, siis Airi ütleb, et nii nagu äiaga, on tal ka ämmaga vedanud. «Minult nõutakse vaid, et lapsi hästi hoiaksin.» Äia nimetab ta aga lausa pühaduseks, kes toidab igal hommikul isegi tuvid, oravad ja lehmad ära. Tuvide pesa juurde paneb pisikeste kausikestega vett ja teri.

Õnne valemit ei ole
Juunis kavatseb pere taas Eestis olla. Meenutades nende tutvust kaheksa aasta eest, sõnab Airi, et Vipul oli toona nagu väike hirmunud laps suure maailma ees, mees ilma kogemuste pagasita. Nüüd on tegu enesekindla inimesega, kellel on kõige kohta oma arvamus ja kes saab elus hakkama.
Airi ütleb end uskuvat karmaseadusi ja nimetab oma praegust elu piltlikult ühe seriaali 8998. episoodiks. Sest see, mis toimub täna, on põhjustatud juba eelmistes episoodides tehtust ja see, mis juhtub tulevikus, sõltub praegu tehtavatest valikutest. Airi on veendunud: «Just nii saame luua oma tuleviku täpselt selliseks, nagu tahame ja vajame. Õnne valemit ei ole, kogu aeg tuleb improviseerida.»
Sookaaslastele Eestis, kes alles õnne otsivad, soovitab ta aga teha joogat, mediteerida ning looduses jalutada. Just need toovad sisemise rahu ja õndsustunde. «Siis tuleb ka selgus ja imed hakkavad juhtuma,» kinnitab ta. «Selge on aga, et enne, kui ei õpi olema õnnelik üksi, ei ole võimalik õnnelik olla ka kaksi.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?