Kiri peatoimetajalt | Mis selle puhkusega teha?

Igal inimesel on mõni jutt, mida ta pidevalt kordab. Minu mees näiteks pajatab alailma sellest, kui jube oli lapsepõlves kõik suved üksi linnas veeta. Sõbrad olid maal vanaema juures või suvilas, aga temal polnud kuskile minna. Ja kui kohutavalt igav tal siis oli. Olen seda juttu kuulnud vähemalt paar tuhat korda. Ilmselt just nende mälestuste pärast planeerib mu kaasa praegusel ajal suve ilmatuma suure põhjalikkusega ette. Ja mis seal salata – meil on alati olnud perega väga vahvad ja värvikad puhkusereisid.

Sel aastal on teisiti. Kuigi pileteid juba müüakse ja paljudesse riikidesse saab selgi suvel lennata, otsustasime, et meie sedapuhku pikemat reisi ette ei võta. Põhjuseid on mitu – alates sellest, et me ei viitsi jännata lennujaamades tüütute pisteliste viirusekontrollidega ja lõpetades sellega, et lihtsalt pole kuidagi head ega turvalist tunnet sees. Mõtle, kui pead kuskilt, lapsed kaenlas, viiruse eest põgenema hakkama või mis veel hullem – jääd kogu perega võõral maal haigeks.