55aastaselt vapustavas vormis. Nancy: „Järgin kindlat režiimi, et oma tervist säilitada.“

Verni Leivak, 3. juuni 2020

«Olen aru saanud, et elus on kõige tähtsamad sinu lähedased. Ja see, et tervist tuleb hoida. Sest mis elu see on, kui tervist ei ole?» lausub armastatud lauljanna Nancy Himma, kes tähistas hiljuti oma 55. sünnipäeva.

Silmapaistvalt heledamate juustega Nancy ütleb, et imagomuutus pole sugugi põhjustatud sünnipäeva tähistamisest või ema Els Himma eeskuju järgimisest, vaid ta otsustas välimust muuta juba kolm aastat tagasi. Tegudeni jõudis aga alles jaanuaris, ja kuna korraga pole võimalik sügavat brünetti blondiks muuta, on ta seda teinud järk-järgult ning nüüd, pärast viiendat juuksurisalongis värvimist, võib ta öelda: «Peaaegu blond.»
Sünnipäeva koosviibimine toimus ainult lähedaste seltskonnas. Ometi ei jäänud pidu üllatuseta: «Isa pani helivõimenduse koos mikrofoniga üles, sest oli mulle sünnipäevaks laulu teinud. Sellise lõbusa, omakirjutatud riimuva tekstiga. Tõeliselt liigutav üllatus.»
Härduspisarat siiski keegi ei poetanud. Hoopis nalja sai kõvasti.
Et aeg inimesi muudab, sellest on laulegi lauldud. Õigupoolest – keda muudab, keda mitte. Nancy võib küll kindlalt öelda, et tema tõekspidamised on muutunud, ja mõne koha pealt üsna põhjapanevalt.
Ent alustame algusest.

VORMIS NII KEHALT KUI KA VAIMULT: Nancyt kadestavad heas mõttes ilmselt kõik naised ja eks meestegi pilke püüab ta endiselt. Muide, eneseisolatsiooni tingimustes võttis ta 2,5 kilo juurde, kuid võib-olla ta oligi liiga sale. (Stanislav Moshkov)

«Nänsi on lol.»
Nancy esimene mälupilt iseendast on see, kui ta polnud veel korralikult kõndimagi õppinud, kuid kasutas juba abiratastega jalgratast ja sõitis sellega mingis hoones sees. Hiljem on ema täpsustanud, et see oli raadiomaja, mille koridorides ta kolme abirattaga sõiduvahendil ringi vuras.
Veel on selgelt meeles omasuurune nukk, mis kingiti talle viiendaks sünnipäevaks. Nuku, kel oli luttki suus, hankisid ema-isa kusagilt kaugelt maalt, kus nad kalalaevade meeskondadele esinemas käisid.
Kuna tollal polnud kombeks, et vanemad pingsalt laste käest kinni hoiavad ja neid valvavad, täitsid Nancy lapsepõlve seiklused ja kondamised mööda Kalamaja. Kusjuures piiga liikumise areaal ulatus lausa Kopli liinideni.
«Olime neli aastat noorema õega väga iseseisvad. Minu meelest olnukski ebanormaalne, kui keegi oleks pidevalt meil kukil istunud,» hindab ta tagantjärele.
Kui Nancy ja Helen olid veel väikesed, kraaklesid nad omavahel tihti. Nancyl on selgelt meeles, kuidas Helen ronis garderoobi kõrgeimale riiulile ja kirjutas lakke «Nänsi on lol».
Ent üsna varsti said õdedest parimad sõbrannad. «Suurt hulka sõbrannasid polegi ma kogunud.»

KOPLI KUNSTIKOOLI PÄEVIL: Nancy on sellel pildil 13- või 14aastane ning jäänud pildile ühe kooliõega. (Stanislav Moshkov)

Harjutused iseseisvaks eluks
Teisest elukümnest meenub, kuidas ema 11aastast Nancyt ratsutama viis. Lauluhuvi tekkis isepäisel neiul alles 12aastasena, kui ta toonaseid poplugusid maki pealt kuulas ja üritas kaasa laulda.
Õigupoolest tegutses varem aastaid isegi väike ansambel, mis esines emale, isale, vanaemale ja vanaisale ning kus peale Nancy lõid kaasa õde ja täditütred. Esitusele tulid toonased populaarsemad lääne hitid, mida esitasid eeskätt Bee Gees, aga ka ABBA ja veel mõned ansamblid. Muidugi kaasnes laulmisega selgeks õpitud sünkroonne liikumine, mida toetasid ema garderoobist laenatud kostüümid-kingad.
Lavaks oli Vägeval asunud vana talu rehetuba ja sõule müüdi isegi pileteid. «Täditütar sai Kanada sugulastelt kassaaparaadi, nii et aidas olid meil vahel ka farm, kauplus või kohvik, kus näiteks müüdi purunenud autoklaasist saadud klaasitükke ehk klaaskomme,» muigab Nancy.
Kopli kunstikoolis tarkust taga ajanud tulevane lauljanna ei õppinud küll kunstikallakuga eriklassis, kuid kunstiõpetaja Tõnissoni meenutab siiani hea sõnaga. «Tõeline härrasmees, kelletaoline eeskuju võiks kõigil meestel olla,» ütleb ta. «Milline suhtlusmaneer, alati lips ees ja pintsak seljas, südamlik, viisakas ja tore!»

ÕED JA SÜDAMESÕBRANNAD: Nancy hoiab süles neli aastat nooremat sõsarat. Praegu elab ja töötab õde Helen hoopis Rootsis. (Stanislav Moshkov)

Trolliga koju
Teise elukümnendisse, Nancy oli siis 18aastane, kuulub ka abiellumine Otiga. Tollest päevast meenub eeskätt see, kuidas noorpaar perekonnaseisuaktide büroosse abielu registreerima sõitis.
Noortel polnud selleks vaja muud, kui peatada tänaval juhuslik takso, millele sihtkohta jõudes tagant sisse sõideti. Sel põhjusel kasutasid värskelt abiellunud kojusõiduks trollibussi. Paaripanekul teisi tunnistajaid polnudki ja vanematele tütre otsus nii noorelt mehele minna eriti ei meeldinud.
«Ka poja sünd mahub elu teise kümnendisse,» sõnab Nancy, «õigemini selle lõppu, sest sünnitasin väga noorelt. Esimene sünnitus oli raskem, ei teadnud ju, mida oodata, ja kedagi kaasa tulla ei lubatud. Jäeti üksinda palatisse ja vaata ise, kuidas hakkama saad. Valud kestsid 17 tundi. Kaheksa aastat hiljem olin tütrega kõigist asjadest juba teadlik ja veendunud, et last ei tohiks küll aastaid kellegi teise juurde kasvatada jätta.»

KARJÄÄRI ALGUSES: Telefon, mis sel 1994. aastal tehtud pildil näha, pole siiski mobiiltelefon. (Stanislav Moshkov)

Suur edu oli šokk
Töötanud lühemat aega lauljana Viru varietee trupis, tegutses Nancy hiljem aasta või kaks nii laulja kui ka tantsijana Ester Hellermaa tantsutrupis. Viimane sisustas näiteks õhtuid Viking Line’i laevadel.
«Esitasin kaks laulu. Üks oli Raul Rinki, minu teise abikaasa kirjutatud ingliskeelne lugu. Teine üks prantsuskeelne aeglane lugu,» meenutab ta.
Ei läinud kaua, kui produtsentidelt salapärase kuvandi saanud Nancy juba raadiost kõlama hakkas ja päevapealt megapopulaarseks sai. Oli aasta 1994 november ja Nancy alles Viking Line’il, kui rahvas juba tema esimest hitti «Mul luba loota» kaasa laulis. Peagi järgnesid «Hellalt hoia mind», «Aeg peatub» ja teised.
«Suur edu oli mulle šokk,» tunnistab ta nüüd.
Järgnevad aastad tähendasid hullumeelset esinemisgraafikut, suvetuure ja kontserte. Kui see ühtäkki otsa sai, olid esimesed kaks nädalat keerulised üle elada. «Mind valdas imelik rahutus. Aastatega õppisin oma energiat mobiliseerima, ennast vajalikule lainele lülitama. Ka siis, kui hakkasin tütrega ratsavõistlustel käima, tuli see kasuks.»

KUUM TŠIKK: Aastat 1996 võib pidada Nancy karjääri läbilöögiaastaks, sest siis ilmus ka tema ainus kauamängiv. (Stanislav Moshkov)

Üheksa aastat ratsaspordis
Tütar Anna-Lisast, kes lõi omal ajal kaasa tüdrukutebändis Ice Cream, sai nullindate keskosas väga edukas ratsasportlane. Nancy omas siis hipodroomil oma talli ja tegutses toona peaasjalikult tütre parema käe ehk mänedžeri, autojuhi ja tallimehena. Ratsaspordile pühendununa möödus lausa üheksa aastat ja Anna-Lisast sai kaheksakordne Eesti meister.
«Põnevad aastad,» sedastab Nancy. Võistlemas sai käidud ju Soomes, Poolas, Baltimaades, Venemaal ja mujal. Võistlusreisid kestsid vahel kümme päeva ja eriti on tal meeles jamad, mis juhtusid piiril esimest korda Venemaale sõites. Suvine aeg, hobustel treileris parmud kallal, temal aga pabereid täites pea pulki täis … «Ulme,» jagub tal kogetu kohta vaid üks sõna. Järgmisel korral oli ta juba asjaajamises targem.
«Kuna olin ise ratsutamisega tegelnud, siis mingit hirmu mul küll ei olnud, et tütrega võib suur õnnetus juhtuda. Me kõik oleme vigastusi saanud, kaasa arvatud ma ise, kui selja ja vasaku õla paigast ära kukkusin,» sõnab ta.
Hobune Zäz on viimased viis aastat kõbus pensionär. Elab Lagedi mõisa tallis ja nagu omanik ütleb, on pätt edasi ja muudkui teeb oma trikke.

Nancy Himma Nancy Himma (Stanislav Moshkov)

Lemmiku surm
Uue sajandi teine kümnend tõi Nancy ellu sootuks uued tuuled. Nüüd, kui lapsed on suured – Mihklist sai tubli töömees ning Anna-Lisast edukas lavastaja ja produtsent – sai ta aega enesele pühenduda.
Puutunud kokku isiklike väikeste terviseprobleemidega, mõjutas teda edaspidiste valikute tegemisel lemmiklooma surm. Nimelt läks pärast vaktsineerimist teise ilma 14aastane koer Gunilla, kelle head tervislikku seisundit ei jõudnud loomaarstid just enne ära kiita. Gunillaga samal päeval lasi ta vaktsineerida ka nooremat koera Pipit, kellel tekkisid suured tervisekahjustused.
«Tegin Pipi toiduratsioonis kardinaalsed muutused. Peaasjalikult andsin talle toortoitu – erinevaid lihasid, millele lisasin muna, kala, köögivilju, umbrohtu ja marju. Lisaks kasutasin alternatiivseid ravimeetodeid, homöopaatiat. Ta elas 12aastaseks.»

Kodune hambapasta
Vähe sellest, et oma kodus ei kasuta naine juba ammu tavapoodides müüdavat olmekeemiat, vaid soetab kraami hoolikalt valides vaid ökokauplustest, on ta ka toitumist ja elustiili kardinaalselt muutnud. Isegi hambapastat teeb vahel ise ja selle koostisosaks on peamiselt kookosrasv.
«Vaatasin ükskord poes tordi koostist. Kohutav,» ei jõua ta ära imestada, sest pikk loetelu meenutas pigem mõnd keemiatööstuse toodet. Nimekiri oli nii «muljet avaldav», et seekord jättis ta ka kõik muu tavapoest ostmata.
«See on ju lausa prügi,» kostab ta. Seetõttu nüüd toob naine toidukraami vaid turult või ökopoest.
«Kui teen endale suvel toorsalati, valmistan juurde sidruni-, mee- ja küüslaugukastme ning kõrvale pakun kartulist, maguskartulist ja lillkapsast tehtud putru, kuhu lisan päikesekuivatatud tomateid. Veel on väga hea toorsalat India pähkli kreemi, sidruni ja küüslauguga. Umbrohtudest kasutan naati, nõgest, võilille, maltsa, nurmenukku ja üldse – metsast on nii palju suhu pista. Muud polegi vaja – see on nii rammus!» kinnitab ta. Talvel ta ainult toortoitu siiski ei tarbi.

Suurim üllatus
Tänu muutustele tunnebki Nancy end erakordselt vitaalse ja teotahtelisena: «Eks me kõik oleme kogenud erinevaid tervislikke seisundeid ja millist kergendust see pakub, kui jälle on hea olla. On ju nii?»
Öine töö pole aga samas ju kuigi tervislik. «Järgin kindlat režiimi, et oma tervist säilitada. Kui ikka olen kolm ööd järjest magamata, üldjuhul ju kaua vastu ei pea. Tuleb võtta aega taastumiseks – minul kuulub sinna korralikus koguses vee joomine, tervislik toitumine, massaaž, joogaharjutused ning veel väga palju asju, mida siinkohal ei jõua ette lugedagi. Tööle minnes on mu enesetunne fantastiline ja energiat jagub kauaks. Ent suudan end ka üleväsinuna mobiliseerida.»
«Päike on tervise pant,» on Nancy veendunud ja imestab, miks rahvast päikese käes viibimise eest hoiatatakse ja vahel isegi hirmutatakse. «Lauslollus, ma ütlen. Jah, kui oma tervise eest üldse ei hoolitseta ega vaadata, mida suhu pannakse, on iga asi veidi kahjulik – kõik võib muutuda mürgiks ja ühel hetkel saatuslikuks saada.»
Mis on aga kõige suurem ja ootamatum üllatus – see, et tema laule teavad isegi väga noored.
«Ma ei oskagi seda tunnet kirjeldada, kui näed esinemise ajal enda ees, et 16–18aastased neid peast kaasa laulavad. Suu vajub üllatusest lahti. Väga mõnus!»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?