Haruldase haigusega elav 14aastane Peeter: „Päev, kui parem jalg ära lõigati, oli mu elu parim.“

Silja Paavle, 17. märts 2021

«Jalaprotees on üks ägedamaid asju minu elus,» tunnistab Peeter Brifk. Kuigi poiss põeb haruldast geneetilist haigust, annab ta nutikuse, sihikindluse ja liikuvusega silmad ette paljudele eakaaslastele.

Peetril (14) diagnoositi juba beebieas neurofibromatoos, mis on kaasa toonud nägemislanguse, skolioosi ehk lülisamba haigusliku kõverdumise ning vasaku sääreluu ebaliigese. See tähendab, et poisi sääreluu otsad ei kasvanud kokku, olid pidevalt liikumises ja iga sammuga kaasnes valu.

Eesti arstid püüdsid poissi aidata erinevate lõikustega. Nii ongi Peeter lühikese elu jooksul nii palju päevi haiglaseinte vahel veetnud, et ei oska isegi öelda, kui palju täpselt. Tartu lastehaigla õed on talle igatahes senimaani nägupidi tuttavad.

NUPUKAS NOORMEES: Kui mõni aasta tagasi nuputas Peeter õhtuti tarvilike leiutiste kallal, siis nüüd on teda tabanud ind luuletusi kirjutada. (erakogu)

Igapäevased valud

Kuna Eestis on selle keerulise haigusega patsiente vähe, nappis meedikutel teadmisi, kuidas poissi päriselt aidata. Nii vajus lülisammas järjest kõveramaks ja ka terve jalg sai suure koormuse tõttu üha enam kahjustada. Valud muutusid igapäevasteks kaaslasteks.

Kui Peeter kahe aasta eest koos isaga Ameerikasse sealsete tohtrite juurde konsultatsioonile jõudis, öeldi kohe, et haige jalg tuleks amputeerida. «Kas kohe homme ei saa?» küsis poiss pikemalt mõtlemata. Aga ei saanud ja siinsed arstid suhtusid sellesse võimalusse suure ettevaatlikkusega.

Aasta tagasi saadi aga Saksamaalt Stuttgardist Euroopa tunnustatud jäsemete pikendusosteotoomiate keskusest sama soovitus ja seejärel võeti Eestis jala amputeerimine ette. Peeter nimetab päeva, mil tal parem jalg ära lõigati, elu parimaks.

«Praeguse proteesiga on mul elu palju parem kui enne, sest varem valutas jalg pidevalt. Kuigi käisin 12 aastat karkudega, polnud neid väga mõnus kogu aeg kaasa tassida. Talvel kippusid kargud ka libisema ja kukkumisi tuli ette palju rohkem,» põhjendab tarmukas poiss, kelle liikumist jälgides ei saa arugi, et üks jalg võiks olla proteesiga asendatud. Tõsi, valudest päriselt Peeter ei pääsenud, sest fantoomvalud käivad ikkagi kimbutamas.

IGAPÄEVANE TRENN: Möödunud suvel läbis Peeter koduümbruse kergliiklusteedel rattaga tuhat kilomeetrit. Et saavutatud vorm vajab hoidmist ja jalad endiselt treeningut, väntab poiss talvisel ajal usinalt velotrenažööril. (erakogu)

Tubli sportlane

Eesmärgile pühendununa aitas poiss ise paranemisele tublisti kaasa. Nii seadis ta mullu maikuus eesmärgiks sõita suve jooksul kolmerattalise jalgrattaga tuhat kilomeetrit. Sihile jõudis paar nädalat enne tähtaega, olles kodu ümbruse kergliiklusteedel igapäevane vuraja. «Pidin jala operatsiooniks ette valmistama ja tugevamaks treenima. Liikumine aitab üleüldse vormi hoida,» teatab ta reipalt.

Kuigi varem karkudega, on Peeter tubli sportlane olnud kogu oma senise elu. Kohe nii tubli, et kargud ei pidanud suurele koormusele lihtsalt vastu. Küll läksid need lihtsalt pooleks, küll kulusid kargu kummist otsikud poole pallimängu pealt. Peetri isa muheleb, et küllap ei ole osanud kargutootjad arvestada sellega, et ka neid kasutades võib teismeline poiss teha kõike seda, mida ikka teeb. Ehk jookseb ja mängib palli nii, nagu süda lustib.

Karkude kasutamisel ilmnenud puudused tõid poisile pähe ka mitu nutikat ideed, millega pälvis Eesti teadusagentuuri õpilasleiutajate konkursil mitu tunnustust. «Suurtel võib olla lai silmaring, aga väikestel piiritu mõtlemine, mis võib viia suurte tegudeni,» lausus tragi poiss ise oma ideede taustaks, kui uudsete ideede tutvustamiseks mõeldud pika ajalooga konverentsisarja TEDx ühele sündmusele kõnelema kutsuti. Kõnepidamise ja esinemise oskusega on Peeter silma paistnud juba lasteaiast saati.

TUBLI LEIUTAJA: Peeter ja president Toomas Hendrik Ilves õpilasleiutajate konkursi auhinnatseremoonial 2015. aastal. (erakogu)

Leiutised elust

Nimelt mõtles Peeter oma karkudele, mida poiss ise kutsus Tõnuks ja Feliksiks, välja soojendaja. See mõte tuli koolimaja ja söökla vahel talvel käies. Käpikutesse peidetud kätes hakkasid kargud libisema, ilma kinnasteta käies hakkas aga külm. Nii tuligi poisile pähe idee, et karkudel võiks olla muhvilaadne akuga laetav soojendaja.

Teine tunnustust väärinud idee oli vedrukargud. Kui muidu karkudega käies kipuvad need käsi põrutama, siis vedrukarguga saab käeliigeseid tublisti säästa. Aastaid hiljem saigi Peeter endale vedrukargud, mitte küll välimise vedruga, nagu ise mõtles, kuid sisemise. Siis läks ka liikumine paremaks.

Ka katusega ratastoolist unistanud Peeter teab nüüd, et kuigi lastel võib tulla ägedaid mõtteid, ei pruugi need olla ainulaadsed. Tõsi, kuuldes, et pähe turgatanud geniaalse idee lutiotsijast on keegi juba teostanud, tuli ülejäänud perel teda tublisti rahustada. Seegi mõte tekkis tal elust enesest, sest väikese õe viis lutti kadusid alatasa ära. Just tänu sellele kogemusele ja vanematega vestlemisele teab poiss, et maailmas on paljud asjad juba leiutatud. Kuid sellegipoolest leiab Peeter, et oluline on suunata lapsi mõtlema, kuidas oma elu paremaks muuta. Kui tal peaks tekkima mõni äge idee, kavatseb selle kindlasti taas leiutajate konkursile esitada.

AKTIIVNE: Karkude ja proteesiga liikumine ei ole kahandanud Peetri aktiivsust ega huvi maailma vastu. 2020. aastal õnnestus tal Moostes koos lemmikansambliga Metsatöll ka pilti teha. (erakogu)

Taastub hoogsalt

Et jala amputeerimine ja proteesiga käima õppimine on Peetri suuresti karkudest vabastanud – ta vajab neid nüüd veel vaid kodus –, on poiss nüüd varasemast kõvem sportlane.

Tänu heale koostööle kooli kehalise kasvatuse õpetajaga saab noormees ka tundide ajal treenida end nii, et jalaoperatsioonist taastumine oleks tõhusam. Lisaks füsioterapeudi käe all võimlemisele rassib Peeter jooksulindil, velo- ja sõudeergomeetril. Et Tartu Emajõe kool on erivajadustega laste kool, mida ei suleta ka piirangute ajal, on võimalus harjutamiseks järjepidev.

Nagu kõigest sellest oleks veel vähe, seadis Peeter endale sel aastal eesmärgiks teha iga päev suur hulk kätekõverdusi. Ta alustas 1. jaanuaril 15 kätekõverdusega, igal päeval lisab harjutuste seeriale juurde ühe. Intervjuu tegemise hetkel oli poiss jõudnud 84 kätekõverduseni päevas. Tugeva kalkuleerijana on ta välja arvutanud, et aasta viimasel päeval tuleb tal teha 380 kätekõverdust.

Raske väljakutse

Peeter ütleb, et see trenn aitab kasvatada iseloomu ja ka üldfüüsilist tugevust. «Alguses oli raskem, nüüd olen harjunud,» tunnistab ta, et jõudu on iga päevaga rohkem. Samas hakkab talle alles nüüd, paar kuud pärast iseendale antud lubaduse seadmist kohale jõudma, millesse on end mässinud. Nimelt sai talle selgeks, et aasta lõpus on paar väga rasket kuud, kus peab iga päev tegema 300 kätekõverdust või rohkemgi. Poiss usub, et saab sellega hakkama. Aga isa lohutab kõrvalt, et kui ka ei saa, pole hullu.

Isa sõnul paistabki poeg silma sihikindluse ja tublidusega. Vanemad on talle õpetanud, et vägisi ei saa elus midagi teha, kui aga ettevõetu tuleb hingest, saab kõigega hakkama.

Nii on poiss pingutanud, et sügisel haiglasoleku tõttu koolist eemal oldud paari kuu jooksul tekkinud lünk nii vajalikes kontrolltöödes kui ka teadmistes saab kohe-kohe täidetud. Seda vaatamata ebakindlatele aegadele, mis koolisüsteemis nii laste kui ka õpetajate jaoks valitsevad. Peetril on õpetajatega väga vedanud – nad on nõus teda ka individuaalselt järele aitama.

JULGE ESINEJA: Et esinemispisik on Peetril veres juba lasteaiast saati, ei peljanud ta TEDxTartu konverentsil 2018. aasta novembris Eesti Rahva Muuseumis leiutamisest rääkimist karvavõrdki. (erakogu)

Tegutseb kirega

Enda tugevamaks treenimise kõrval on poisi üks praeguseid hingele olulisi asju ka luuletuste kirjutamine. Aasta pärast loodab ta kooli loovtöö saada arvestatud isikliku luulekogu väljaandmisega. Ilmselt pole see ülemäära keeruline, sest Peeter kirjutab luuletuse suurema vaevata valmis ka talle etteantud teema peale.

Selle kõrval unistab poiss veel ägedamatest proteesidest. Sellistest, mis on moodsa disainiga ja millega saaks ka sporti teha. Peetri südamesoov on spordimaailmas jõuda kui mitte just maailma, siis Eesti parimate hulka kindlasti. Kergejõustik ja ujumine on need alad, mis teda enim kõnetavad.

Peetri sõnul tulebki inimestel endale eesmärke seada ja nende poole püüelda. «Kui on oma asi, millega tegutseda, on ka muu elu parem,» kinnitab ta. Oma eesmärkidesse suhtub noormees väga suure kirega, sest teab, et see on tema elu, mida muuta ei saa. Küll aga saab kõiki tegemisi ette võtta nii, et tulemusega võib ise rahul olla.

Peetrile meeldib luuletada – kohtumisest Naistelehe ajakirjanikuga valmisid poisil kohe toredad värsid.

«Kohtumine»

Minuga võttis ühendust ajakirjanik,
kes ütles, et tahab teha loo.
Mul koheselt kirjale seisma jäi pilk
ja mõtlesin: «meelesti, ohoo!»

Ta küsimusi küsis,
millele proovisin vastust anda.
Mõte teemas püsis
ning vaikselt käsi sügas kanda.

Ära minnes polnud kell üldse hilja
ja mul oli hea meel.
Ajakirjaniku nimi oli Silja
loodan, et kohtume kunagi veel!

Autor: Peeter Brifk

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?