Maris Kõrvits meenutab Raadio 2st lahkumist: ma ei karda välja öelda, et kirjutasin lahkumisavalduse nuttes

Helle Rudi, 17. märts 2021

«Ma ei lähe kunagi ujuma sinna, kus põhja ei näe. Ma pole ka inimene, kes, pea ees, teadmatusse hüppab,» naerab Maris Kõrvits, kes alates jaanuarist ärkab koos Rauno Märksi ja Retro FMi kuulajatega.

Isiklikult Maris (42) ei arva, et ta pärast nelja-aastast pausi raadiosse tagasi läks. Ehkki mõni pealkiri võis ju nii väita. «Pole sealt ära olnudki,» on ta kuulajana pidevalt uuel ja huvitaval kõrva peal hoidnud. Kuna elus tuleb liikuda ikka edasi, mitte tagasi, osutuski Raadio 2 asemel valituks hoopis Retro FM. Eneseteostusega on siin vähe pistmist. «Haarasin võimalusest, sest ilmselt ei ole ma oma vanusega enam ladvaõuna väärtuses. Selline pakkumine ja ainuüksi teadmine, et olen kellelgi meeles – see on suur kompliment.»

Õhku hingamiseks

Tegelikult kibeles Maris tööle tagasi juba eelmise aasta sügisel, sest oli viimased neli aastat lastega kodus – nüüd on Karl Villem nelja- ja Georg Aksel kaheaastane. Poiste kõrval kasvab peres ka tütar Tuule Teele (10). Esimene laps Oscar Robin (21) elab juba iseseisvat elu. Ent aasta tagasi leidsid Kõrvitsad sarnaselt kõigi teiste peredega end ühtäkki uuest olukorrast. Kõik jäid päevapealt koju ja kõigi toimetused pidid ühe katuse alla ära mahtuma. «Üks laps on süles, teine ripub jala küljes, kolmandat õpetad arvutit kasutama. Senimaani hoidsin tütart arvutist eemal, sest pidevalt räägitakse ekraanide kahjulikust mõjust lastele,» maalib Maris sõnadega pildi. Aga ühtäkki: «Palun, saa tuttavaks! See on arvutihiir.» Lisaks on Karl Villem sellise natuuriga, et kui tema hommikul halva tujuga ärkab, ei pääse sellest keegi. «Viimane aasta on raske olnud. Tõenäoliselt olen üks paljudest. Lõpuks olin ülekoormatud ega naeratanud enam,» nendib naine, et vajas õhku hingamiseks.

Varahommikused kõned

Samal ajal, kui Maris sättis ennast tagasi Raadio 2 palgale, tuli konkureeriv pakkumine mujalt. Kompliment võis see olla, aga nõusolekut kohe ei järgnenud. Vaja läks veidi iseenda veenmist. «Raadio 2 on olnud minu suur armastus ja osa minu südamest,» tõdeb raadiohääl. Kõlab nagu dramaatilise liialdusena, aga vastab tõele. «Maalapsena kasvades kulgesid mu õhtud ja nädalavahetused raadiot kuulates. Mängisin vist kõiki raadiomänge kaasa. Kuigi ma ei helistanud enda nime alt, sattusin ilmselt tüütu putukana iga raadiojaama musta nimekirja,» muigab ta.

Kuna kodus telefoni ei olnud, tuli joosta 500 meetri kaugusel elavate sugulaste juurde. Ja suurt vahet polnudki, mis oli kell või kas majarahvas üldse üleval oli. Ka kell 6.50 hommikul tuiskas kohale. Tüdruk sai kõva suhtluskooli ja teadmise, et kunagi võiks ise raadios töötada. Aastal 2001 sai Marisest Power Hit Radios saatejuht, kus enne kõlas vaid muusika. Ideaaliks muutus Raadio 2 – helesinine unistus täitus 2007. aastal, kui Maris sai toona veel Eesti Raadio nime kandnud ERRi palgale.

20 aasta pärast valvelauas

14 aastat hiljem valdas Marist tunne, nagu jätaks päevapealt maha kalli kaasa – kõik sujub justkui õlitatult, aga suhe on ammendunud. «ERRiga töösuhte lõpetamine on üks elu raskemaid otsuseid – see oli väga valus. Venitasin otsustamisega, ega karda välja öelda, et lahkumisavalduse kirjutasin nuttes. Nii kurb olin,» tõdeb ta, et kuigi lahkumine oli raske, kerkis teisalt sein ette.

«Oluline on rõhutada, et täna ei kahetse ma midagi ja 20 aasta pärast olen ERRis tagasi. Enne mul aega ei ole,» viskab ta nalja. Huumorivõtmes on mitme endise kolleegiga juba isekeskis ära jaotatud, kes tulevikus millises ERRi valvelauas külalisi juhatama hakkab. Maris eelistab kindlalt raadiomaja: «Mõtle, keda iga päev tervitada saab ja mille kõigega kursis oled! Ilmselt püsiksin maksimaalses ajutoonuses, kui peaksin tööpäevad seal veetma. Jah, seda mõtet pole maha matnud.»

Hommikused pöialpoisid

Veel enne, kui Retro FMiga käed löödi, käis Maris Märksiga mitmel kohtingul. «Teised imestasid kõrvalt, miks neid kohtumisi nii palju vaja on, aga Raunot näen ma hommikul kell 5.45 ju esimesena. Ei saa teha saadet kellegagi koos, kellega poob,» lausub ta. Enda sõnul on naine erinevates raadiotes hommikuid teinud enamiku pöialpoistega – nii Unimütsi, Õnneseene kui ka Torisejaga. «Mõni lööb hommikuti vihaga ukse lahti ja mõni on nii uimane, et löö või süstal tagumikku,» toob ta näiteid.

Üks esimesi kokkuleppeid Raunoga oli, et paha tuju jääb stuudioukse taha. «Eetriväliselt oleme maadelnud küsimusega, kas see ongi täna, koroonaajal kõik, mida elul pakkuda on? Lähed hommikul tööle, siis lõuna ajal teed kodus diivanil uinaku? Kulged päevas ja juba ongi õhtu. Minul muidugi seda probleemi ei ole, sest käin tööl laste uneajal. Kui koju jõuan, algab tõeline spordipäev,» tögab ta head kolleegi. Teiseks teab Maris nüüd paari trikki, kuidas Rauno mossis tuju peletada. «Teema tuleb Haddawayle või diskodele viia. 1990ndate muusika on tema suur armastus ja tõmbab ta alati käima»

Olulised abikaasad

Kusjuures viimane kohtumine enne Retro FMi kasuks otsustamist oli Marisel koos Märksi abikaasaga. «Sain aru, kui olulist rolli mängib Rauno elus tema naine. Abikaasa on tema peegel – kuulab saateid, annab tagasisidet. Tema kaudu sain kõige paremini aru, mis inimesega on Rauno näol tegemist,» avaldab ta. Arvestada tuleb sedagi, et pole sugugi lihtne ümber harjuda, kui oled viis aastat üksi teinud neljatunnist saadet ja järsku istub keegi kõrval.

«Tõmbasin enda jaoks hästi selge piiri. Raadios käin tööd tegemas, uusi sõpru praegu ei otsi. Rauno on seda silda veidi kompinud ja kutsus koos lastega kelgutama. Otsustasin siiski, et värskuse hoidmise nimel nädalavahetustel niisama üksteisel külas käima veel ei hakka,» räägib Maris.

Eetriabikaasasid oma päris abikaasaga Maris ei võrdleks. «Henry on võrreldamatu. Ei taha teda üldse kellegagi võrrelda ning omad inimesed ja omad hetked hoian endale.»

Henry ja Maris abiellusid 2015. aasta suvel, vahetult pärast pööripäeva. Kutsutud teadsid mõistagi, mis laadi pidu Rehe küünis pidama hakatakse, aga teiste jaoks pillati terasuurune vihje – pulmapäeval jagas Maris sotsiaalmeedias ansambli Tehnoloogiline Päike lugu «Kõige pikem päev». «See lugu tähendab mu jaoks palju ja selle loo saatel viis Henry mind külaliste ette. Mõni aasta hiljem tegi ta oma versiooni «Kõige, kõige pikem päev». Selles loos pidi mind olema.

Isekas naine

Marisele meeldib hea pidu, kuid suureks pidutsejaks end ei pea. Pigem võõrustab külalisi kodus juustuvaagna ja veiniga. Samas ei tee naine midagi poolikult – kui pidutseb, siis täiel rinnal. Näiteks oma sünnipäeva jaanuaris tähistab ta suurelt hoopis 1. augustil ehk nimepäeval. Ja pidu on selle kohta isegi vähe öeldud. Õigem oleks seda kutsuda festivaliks, kuhu on oodatud emad-isad ja koduloomad. «Minu viimane kõige meeldejäävam pidu oli vabariigi aastapäeva vastuvõtt Eesti Rahva Muuseumis,» on ta pärast nooremate poegade sündi vähe väljas käinud. «Kõik tantsisid, mul murdus kingakonts,» naerab ta.

Näiliselt on Maris väga elav ja avatud, kuid tegelikult loomult pigem kinnine. «Ei taha muresid isegi sõpradele kurta, sest ei taha neid kurnata. Kui räägin, siis veerandiku,» tõdeb ta. Lähedasi hoiab naine väga ja seda jaburam tundub kõrvu jõudnud linnalegend, et sellel Genkal on vist väga isekas naine. «Pigem olen mina see, kes vajadusel südaöösel sõbra bensiini järele läheb,» raputab ta pead.

KÕIGE, KÕIGE PIKEM PÄEV: Henry ja Maris abiellusid 2015. aasta suvel, vahetult pärast pööripäeva.  (stina kase photography)

Aastad on lühikesed

«Ära minust väga tõsist lugu kirjuta, sest halamist ma tegelikult ei kannata,» lausub Maris ja räägib lõbusa loo, kuidas elu käib praegu ainult laste järgi. 2019. aastal tellis naine söögilaua juurde lisatooli. Poolteist aastat hiljem meenus esimest korda sellele istuda ja alles siis turgatas tellimus. Tool ootas endiselt kaupluses, kuhu Maris selle unustas. «Muidu söön seistes ja vaba käega pühin pudruseid suid,» vangutab ta pead.

Päevad on naisel praegu 15minutilise täpsusega paika pandud ja lisaliigutusteks naljalt ruumi ei leia. Enda aeg tuleb siis, kui pere nohinal magab. Kuigi Maris usub molutamisesse, on ta selles väga kehv. Ei suuda naljalt televiisoritki vaadata, sest kohe meenub kakssada olulisemat asja, mida vaja teha. Ta rõhutab, et kuigi päevad on pikad, siis aastad on lühikesed.

«Viimasel ajal naeran palju. Tõesti, iga päev naeran – ka kõht kõveras. Serotoniinitase on tõusuteel ja kortsude teke ilmselt ka.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?