„Nõiakivi“ ja hundipoeg Sulot mäletate? Loe, millega tegeleb selle rolliga kuulsaks saanud Ats Joorits täna

Verni Leivak, 17. märts 2021

Paljud neljakümne aasta tagused mudilased mäletavad Ats Jooritsat tänini hundipoeg Sulona telelavastusest «Nõiakivi».

Ats (62) õppis koos Anne Veesaare, Toomas Lõhmuste, Urmas Reitelmanni ja Andrus Vaarikuga Tallinna 32. keskkooli teatrikallakuga klassis. Eks sel põhjusel ei pakkunudki ühelt poolt noormehe sattumine Eesti Televisiooni suurt üllatust, teisalt aga küll. Appi tuli suur juhus.

Ühel päeval kohtas nooruke Ats linna peal kooliõde Vilja Palmi, kes juba televisioonis töötas. Omavahelisest vestlusest koorus välja, et laste- ja noortesaadete toimetusse vajatakse kohe administraatorit. Lihtsamalt väljendudes otsiti saatesarja «Telekool» meeskonda jooksupoissi, kelle ülesandeks oli täita lihtsamaid jooksvaid ülesandeid: hoolitseda tuli selle eest, et külalised stuudiosse jõuaksid, ja vajadusel pidi suu suunavate juhiste andmiseks lahti tegema. Ats sai ametisse.

Et asjalik noormees ei jäänud kellelegi märkamata, tulid peagi kutsed «Lasteekraani» ja «Noortestuudio» saateid tegema. Lisaks igatses Ats ise kangesti režissööripuldis nuppe vajutada ja öelda, milline kaamera kuhu sõitma peab ja kas võtta suur või väike plaan. Sooritanud edukalt kutseala testi, osutus ka see üsna varsti võimalikuks.

«Kuid edeva inimesena tahtsin ise ekraanile pääseda,» tunnistab Ats. Nõnda läkski – tema juhtida ja toimetada olid mitmed saated, reportaažid ja portreelõigud tublidest noortest tööinimestest, otseülekanded koolinoorte laulu- ja tantsupidudelt ning pioneeride ja kommunistlike noorte paraadidelt.

Hundipoeg Sulo

Heljo Männi kirjutatud «Nõiakivisse» sattumist mäletab Ats hästi. «Režissöör Uno Leies oli eriliselt võluv: tagasihoidlik, ei rääkinud, aga märkas palju. Töötasime ühes toimetuses. Jah, kõva põlvkondade vahe oli olemas, aga meil tekkis omavahel hea keemia. Nii teataski ta kord, et hundipoeg Sulo on karakterilt nii sinu moodi. Arvasin algul, et tegu on nukulavastusega, ja leidsin, et sirmi taga ma küll olla ei taha. Uno ütles siis, et olen hoopis täiskerega loom, kellele saba taha pannakse,» meenutab mees. «Lisas veel, et minuga hakkab koos mängima Katrin Karisma (jänese vanaema Sabiine). Leidsin, et kui juba Katrin nõus on, siis olen minagi. Lõpuks tuli välja, et pean laulma laulja kõrval, kes sai selle eest teatris raha. Eks jorutasin siis minagi.»

Tagantjärele on tegijad palju mõelnud, miks seda «Nõiakivi» hiljem nõnda palju kordusena eetrisse on lastud. «Ehk sellepärast, et seal polnud vägivalda,» arvab Ats.

SAI AMETIKÕRGENDUST: Selle nädala esmaspäevast on Ats Joorits Tallink Silja AB tegevdirektor. (Erakogu)

Elu võõrsil

Mõned aastad pärast muinasjutulist laste teleseepi tutvus Ats Tallinnas viibinud rootslanna Charlotte’iga. Abieluranda sõuti 1985. aastal ja võimud ei lasknud mehel kaasale kaks aastat Rootsi järgneda.

Paar elas mõnda aega Göteborgis, kuid kooselust ei tulnud midagi välja ja Ats üüris seejärel endale elamispinna Stockholmis. Korteriomanik töötas linnavalitsuses ja tema kaudu tööots leitigi.

«Kõigepealt pühkisin vanainimeste tagumikku, nii nagu väga paljud sisserändajad uues ühiskonnas uut elu alustavad. Rootsi keelt ei pea eriti oskama, aga käed-jalad peavad terved olema. Olin sotsiaalhoolekande töötaja. Tõin inimestele süüa koju, jalutasin õues nende koertega, kloppisin vaipa ja nii edasi,» loetleb ta ülesandeid.

Ühel päeval märkas Ats töökoha lähedal tänaval reisibüroo kuulutust, kes tutvustas end parima reisikorraldajana Baltimaadesse. Ats astus uksest sisse ja teatas, et kontoriaknal rippuv kuulutus sisaldab täielikku jama. Tegelikult on just tema see, kes võib parimaid Baltikumaade reise korraldada. Mõistagi tuli kasuks eesti ja vene keele oskus ning neid väliseestlaste gruppe polnud vähe, kes tema juhtimisel sünnimaad külastasid.

Aastal 1990 oli Ats aga oodatud Rootsi televisiooni, kus hakkas toimetama ja juhtima saadet «Naabermaa Eesti». Telemajas kohtus ta nii mõnegi kolleegiga, kes temas veelgi potentsiaali nägi. Ja nii kui riigiraadios (Sveriges Radio) hakati tegema eestikeelseid saateid, vajati sinna kedagi, kes oskaks nokka lahti teha. Nõnda kestis see 1990ndate aastate keskpaigani. «Siis tegi mulle Ameerika Hääle raadiojaam hea pakkumise,» põhjendab mees, miks elutee teda äkitselt Washingtoni viis. «Kui praegu selline ettepanek tehtaks, ei läheks ma mingil juhul niimoodi, pea ees, tundmatusse kohta. Isegi nädalavahetuse laagripaika ei läheks täna enne, kui sõidan autoga läbi ja vaatan tingimused üle,» ütleb Ats nüüd. Aga noorem inimene ei põnna nii nagu vanem inimene.

OI AEGU AMMUSEID: Ajaloolisel fotol seisab hundipoeg Sulo rollis üles astunud Atsi kõrval susi Zuuzina näidelnud Vilja Palm. Omamoodi tore kokkusattumus, sest tänu Viljale pääseski Ats omal ajal Eesti Televisiooni. (Katrin Kallaste)

18 aastat koos

Ühel hetkel lõpetati Ameerika Hääle Euroopa suunal saadete edastamine ja Ats kolis koos uue, samast soost elukaaslase Franklin Leviga Seattle’isse. Mägironimise giidina leiba teenivat Franklinit ootas seal töö, Ats üritas aga jala ukse vahele saada kruiisifirmas Holland America Line. Mehel on siiani selgelt meeles terve kuu kestnud seiklusrikas teekond punase Volkswageni väikebussiga Washingtonist Seattle’isse.

Ja kui kaks aastat hiljem saabus ettepanek Tallinkist, et Atsist võiks Rootsi poole müügi- ja marketingijuht saada, naasis ta Stockholmi koos Frankliniga.
Aastal 2010 nad seal ka seaduslikult abiellusid. Seitse aastat hiljem sai neist esimene samasooline paar, kelle abielu pärast kaks aastat kestnud kohtulahinguid lõpuks ikkagi Eesti rahvastikuregistrisse kanti.

«Nüüd oleme lahutatud. Lävime siiani, elame üsna lähestikku,» avaldab Ats. «Elasime koos 18 aastat ja noh, miks need abielud ikka lõhki lähevad. Ju me ei osanud sädet alles hoida,» ei hakka ta põhjusi avalikkuse ees lahkama.

Uus perekond

Ats ütleb, et kahe aasta eest toimunud sündmus pole nüüdseks kuidagi tema elurõõmu tumestada suutnud. «Alati tahaks ju noorem olla, aga isegi (kohe-kohe) 63aastaseks saades pole elul midagi viga,» tõdeb ta lõbusalt.

Atsi suureks hobiks on sportimine, täpsemalt jooks, pikad distantsid, aga ka sporditegevuse juhtimine.

«See pakub mulle siirast rõõmu. Tahan, et inimesed elaksid tervemalt ja liigutaksid ennast. See on suur osa minu igapäevaelust,» nendib mees, kes jookseb praegu ise nädalas rutiinipäraselt ühe maratonidistantsi. «Asutasime kunagi koos Frankliniga LGBTQ jooksuklubi Stockholm Frontrunners ning see on väga korralikult kasvanud. Meil on sadu liikmeid, enamikus küll mehed, aga on ka naisi. Koos oleme kõvasti ringi reisinud ja jooksnud paljudel maratonidel ning teistel klubidel külas käinud. Vaat see ongi minu perekond täna.»

Viimane töökoht?

Sel talvel oli tööandjal Atsile aga varuks uus ettepanek. Pärast aastatepikkust tööd Tallink Grupi kvaliteedijuhina täidab ta alates selle nädala esmaspäevast Tallinki Rootsi tütarettevõtte Tallink Silja AB tegevjuhi ülesandeid.

«Kena edasiminek, aga väga palju uut selles pole,» nendib mees ise. «Pealegi olen paljud tänased kolleegid kunagi ise tööle võtnud. Vastutan firma tegevuse ja müüginumbrite eest Rootsis, aga ka Taanis ja Norras. Samuti on mõneti minu vastutuse all laevad Silja Galaxy ja Silja Symphony. Rootsi kontori palgalehele jäi pärast suuri koondamisi ikkagi ligi 600 inimest. Igapäeva eesmärk on see pandeemia üle elada nii, et kui laevaliinid jälle käima hakkavad, oleks meil alles kõik vajalikud kompetentsed töötajad.»

Vahel on Ats ka mõelnud, et võib-olla on see tema viimane töökoht.

«Keegi ei ela ju igavesti, või mis,» põhjendab ta naerdes. «Kui vaatan 91aastast isa, kes on suurt särtsu ja elujõudu täis, võiks arvata midagi muud. Ja ameteid, mida ka pensionär pidada võiks, leidub palju. Seda usun aga küll, et CV näpus, ma tööturule enam ei lähe.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?