Kaksikõdedest saatejuhid jäid prooviesinemisel täbarasse olukorda: Kaupo Karelson küsis esimese asjana, kas tekst on peas

Helle Rudi, 17. märts 2021

«Elyne on see tuntud kaksik,» vihjab Alice Aaviksoo ammustel aegadel ETV lastesaates teaduskatseid teinud õele. Nüüd avanes aga mõlemale saatejuhina võimalus loorbereid lõigata TV3 uues mälumängus «Kes teaks?».

Esimest korda sattusid kaksikõed Alice ja Elyne koos telekaamera ette kümme aastat tagasi Tartus teaduskeskuses AHHAA toimunud teadlaste ööl. Kas heledapäised sõsarad pandi toona sõudeergomeetri või ratta selga, seda täna enam täpselt ei mäletata. Ent terve saate jooksul jälgiti nende rahmeldamist pulsimõõtjaga. Eesmärk oli näidata, kuidas erinevad elustiilid mõjuvad kaksikutele erinevalt. Uus televäljakutse nii sportlik ei ole – rohkem läheb vaja sõnaosavust, mida neil jagub kahe peale kuhjaga.

Kotkanägemine

Kaksikuid kuulates tundub, et suurt vahet polegi, mida nad koos ette võtavad – alati saab nalja. Ainuüksi lugu õekeste casting’ust kõlab paraja seiklusena.

«Meil polnud õrna aimugi, kas oleme ainsad kaksikud või proovitakse mõnda paari veel.» Lühikese etteteatamisega kästi lihtsalt kohale tulla ja näppu pisteti Eda-Inese tekst saatest «Me armastame Eestit». Pika tekstimassi pähe õppimisega end vaevama ei hakatud, sest kaksikõed olid teadlikud imemasinast prompter, millelt saab teksti hõlpsasti maha lugeda. «Kohale jõudes küsis produtsent Kaupo Karelson esimese asjana: kas tekst on peas?» meenutab Alice. Kuna produktsioonifirmas Ruut hädavajalikku masinat ei olnud, tuli appi võtta vana kooli meetod. Tekst prinditi A3-formaadis välja ja Kaupo hoidis eemal lehti üleval. «Põhiline küsimus oli: kas näete ikka? Õnneks on meil kotkanägemine,» muigavad õed.

SUUNURGAD ALATI ÜLEVAL: Kaksikuid kuulates-vaadates tundub, et suurt vahet polegi, mida koos ette võetakse – alati saab nalja. Elyne on (vasakul) ja Alice paremal. (TV3)

Autorehvid ja särgi nööpimine

«Pakun, et algus kiskus meil veidi kandiliseks,» tõdeb Elyne. Esimesed saated said ju salvestatud formaadi omaniku valvsa pilgu all. «Juba tahaks rohkem enda moodi teha,» jätkab Elyne. Kokku küsitakse igas mängus 16 küsimust, aga need pole lihtsalt faktiteadmised füüsika- või ajalooõpikust. «Näiteks: kes oli aastal 2020 kõige suurem rehvitootja?» toob Alice näite, missuguseid teadmisi saates vaja läheb. Valikvastustena antakse ette: Michelin, Pirelli ja Lego.

Kui pikalt juurdlema hakkad, ei jõua ju ükski autorehvide tootja nii palju toota kui Lego, mille rehvid on enamasti pöidlasuurused. Mängus löövad kaasa ka näitlejatest vennad Piusid, kelle ülesandeks on oma meeskonnaga õige vastuseni jõuda. Meeskond on muidugi palju öeldud, sest nuputamine toimub duona – üks Pius ja üks külaline.

Selliseid mitte midagi ütlevaid teadmisi ja mõtteid peitub kõigi peades ning alati ei olegi nendega midagi muud teha, kui seltskonnas suikunud vestlust elavdada. «Alice’i lemmikküsimus kõlab aga nii: kui sul on nööpidega särk, siis kas alustad selle nööpimist ülevalt või alt? Ta küsib seda alati,» tögab õde. «Pole seda kümme aastat küsinud,» vaidleb Alice muigelsui vastu.

Romanistika vs. romantistika

Alice suundus kohe pärast keskkooli Tartusse bioloogiat õppima, kuid Elyne otsustas romanistika kasuks. Esmalt suutis tüdruk aga ülikooli kirja saata, et soovib romantistikat õppida. «I’m the romance guy,» naerab ta laginal. Kuna toona töötasid õed Pariisi Disneylandis, oli kaugteel ilmvõimatu sisseastumistesti teha. Töökoht Prantsusmaal põhjusena ei lugenud ning kokkuvõttes läks Elyne hiljem hoopis norra keelt ja kultuuri tudeerima.

«Kui nädalavahetustel kodus käisime, kurtis Alice vanematele, kui raske tal on. Said minust kehvemaid hindeid ja tahtsin, et minul oleks ka raske,» meenutab õde. Aasta hiljem vahetas Elyne eriala ning sai materjaliteaduse bakalaureuse- ja magistridiplomi hoopis füüsikainstituudist. «Raske oli, aga sain, mis tahtsin. Tõin need F-id ja E-d ära,» muigab Elyne.

Alice’i tabas aga 22aastaselt hoopis eksistentsiaalne kriis. «Õppisin bioloogiat, aga tahtsin teha midagi, millest oleks kasu. Sain aru, et õpsid on väga vajalikud,» sekkub Alice vestlusesse. Programmi «Noored kooli» kaudu õpetas Alice nii Kiviõlis kui ka Gustav Adolfi gümnaasiumis, kuid praegu tegeleb algkooli õpilastega.

Disneyland

Tavatuid otsuseid on õed varemgi teinud. Nii läksid nad kuulutuse peale suveks Disneylandi tööle. See oli märksa teistsugune maailm ja väga täpselt tuli kirja panna, millal töötunde täis teed. Ja kui tööjuhendis on mustvalgel kirjas, et leti taga istuda ei tohi, siis ei tohi.

Alice tunnistab, et tema õppis Prantsusmaa kogemusest, et kui on midagi halba, tuleb see meelde jätta. Mälestustes tuhmuvad halvad asjad ja meelde jääb hea, ehkki midagi väga inetut tal meenutada polegi.

Disneylandis töötasid õed erinevatel ametipostidel, aga muul ajal võeti neid ikka tandemina – elamine oli kahasse ja kui kusagile transporti organiseeriti, arvestati neid ikka paarina. Tookord tuli see ainult kasuks, sest Prantsusmaale minek oli pea ees tundmatusse hüppamine. «See vist häiris ainult väikesena, et meid kaksikutena võetakse. Praegu kindlasti mitte,» lausub Elyne. Või siis ainult juhul, kui Elyne saab täpipealt sama kingituse nagu Alice. «Mina ei tea tavaliselt, mida kingituseks tahan. Kui Alice mainib, et tahaks suuski, saan ka mina perelt suusad,» naerab ta. Kuna kasutusse need ei lähe, on õel «varuosad» alati varnast võtta.

Keegi ei tunne ära

«Seda me küll ei usu, et saatega kuulsaks saame,» nendib Alice. Kaksikõdedel on seda isegi raske uskuda, et keegi neid üldse ära võiks tunda. «Promopiltidel on meil pikad juuksed. Ma saatsin emale pildi meist stuudios ja ta ei tundnud meid ära,» on tal kinnitus varnast võtta. Nalja on saanud ka reklaamiga, mis TV3 ekraanil jookseb. Jällegi, välimus ei ole tuttav, aga sõbrad tunnevad ära nime. «Siis saadetakse meile alati ühiselt sõnum, kas need ikka oleme meie,» naeravad õed.

Ühe nime tunneb veel ära – Aaviksoo. Kuidas saaks vanaisa Jaak Aaviksoo hakkama saates «Kes teaks?»? Alice: «Külalisena? Ta oleks väga hea külaline, aga pole üldse kindel, kas ta sinna kipuks.» Pigem jõuavad lapselapsed järelduseni, et võib-olla ei elaks publik vanaisale nii kirglikult kaasa, kui vaja oleks. Küll on aga mõlemad veendunud, et vanaisa teadmised oleks ideaalsed.

«Kes teaks?» on TV3 eetris reedel kell 21.00.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?