Šikk naine saladusega – lavakunstnik Mari-Liis Küla lugu

Helina Piip, 17. märts 2021

Voldemar Panso ja lavakunstnik Mari-Liis Küla kinkisid Eesti teatrile legendideks saanud lavastusi. Kui vähe me aga teame sellest andekast naisest! ... Õnneks saavad teatrisõbrad temaga nüüd tutvuda Ene-Liis Semperi koostatud raamatu «Mari-Liis Küla» vahendusel.

Raamat «Mari-Liis Küla» (Elina Piip)
Noorsooteatri asutamine 1965. aastal. Vasakult Almer Tulvi, Mikk Mikiver, Voldemar Panso, Eino Laks, Mari-Liis Küla, Anni Viiding. (Foto raamatust)

Ene-Liis, kas mõni Mari-Liis Küla loodud kostüüm on siiani alles?

Kõndisin läinud sügisel Draamateatri kostüümilaos ja silm puutus äkki midagi tuttavlikku. Tõmbasin kleidi reast välja: oligi Mari-Liisi kujundatud kunagine kostüüm lavastusele «Mees, naine ja kontsert» (1972). Tundsin selle ära kavandi järgi, mida just raamatu koostamisel käes hoidsin. See oli ilus hetk.
Hiljem tõi laojuhataja mulle näha veel ühe Mari-Liisi kujundatud kleidi, Ita Everi kostüümi lavastusest «Vaade sillalt» (1958). See on peaaegu uskumatu, et need kleidid alles on. Tekstiil kui materjal ei pruugi ajas kaua kesta, teatrikostüümid on ju laval vägagi intensiivses kasutuses … Aga see 1958. aasta kleit, nagu selgus, mängis hiljem veel teisteski lavastustes.

Kirjeldage oma kohtumisi Mari-Liisiga.

Olen siiani väga tänulik ja samas üllatunud, et me üldse kohtusime. Meie vanusevahe on märkimisväärne, 45 aastat. Mari-Liis oli minu ülikooliõpingute ajaks juba Eestist lahkunud.

Mõistan seda nii, et pärast Panso surma ei olnud tal siin enam midagi teha. See oli justkui ühe olulise ajastu lõpp. Mari-Liis valis uue, täiesti teistsuguse elu Ameerika Ühendriikides.

Seetõttu ei kujutanud ma noore kunstnikuna ettegi, et võiksin kunagi Mari-Liisiga päriselt kohtuda. Muidugi oli ta Eesti teatrimõtte uuendajana ja uute materjalide leiutajana legendaarne ning teadsin palju tema loomingust.

Kuni tuli aasta 2005 ja Teater NO99. Olime toonud välja oma esimese lavastuse «Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki». Ja siis ühel hommikul ootas mind kiri Mari-Liisilt. Ta oli tagasi Eestis ja käinud juba kolm korda meie lavastust vaatamas. Nüüd soovis ta kohtuda, et teatri ja kunsti üle mõtteid vahetada. Sellest sai alguse väga soe sõprus.

Eestis on alati eeldatud, et kaasaegse teatri publik peab olema noor. Tegelikult võib publik koosneda igas vanuses inimestest. Mari-Liis oli meie esmakohtumisel 82.

Ju on meie nägemustes elule ja kunstile midagi sarnast. Kumbki meist ei armasta tühje sõnu ega õõnsaid komplimente. Kohtudes joome teed ja räägime alati asjast. Loomingust, ajast, inimestest, kunsti tähendusest.

KOOS TEATRIS JA KODUS: Mari-Liis Küla ja Voldemar Panso Kivimäe kodu ees 1976. aastal. Koostöö algas 1955. aastal lavastusega «Kuningal on külm» ja teatripaar abiellus 1974. aastal. (Foto raamatust)

Kas Mari-Liis jäi omal ajal üldsuse jaoks liialt Panso varju?

Mina näen seda nii, et need kaks suurt visionääri poleks loomingut ilma teineteiseta ettegi kujutanud. Küla oli Panso lähim usaldusalune ja suurim inspireerija. Sama toimus ka vastupidiselt. Mari-Liis usaldas väga Pansolt saadud impulsse – see oli vastastikune. Nagu Mari-Liis ütleb, et «me olime nagu ühel rindejoonel võitlejad».

Panso jagas oma ideid esmalt Mari-Liisiga – ja Mari-Liis andis neile sageli kujundliku sügavuse, lõhna ja maitse. Aga ma ei tea, kui palju sellisest suurest põlemisest tegelikult üldsuse teadvusse jõuab. Kogu esietendusele eelnev protsess on ju «lavatagune», peidetud. Tahan väga uskuda, et Mari-Liisi värvikas isiksus tõusis vääriliselt esile ka tolleaegses teatripildis.

William Shakespeare’i «Richard III» 1975. aastal Draamateatris – vasakul kavandid, paremal hetk lavastusest. Silmipõletav oranž võis muutuda prožektorite all ka punaseks. Kostüümid tepiti valge niidiga nagu toona moes olnud teksapüksid. (Foto raamatust)

Milliseid lavastusi oleksite tahtnud saalist näha?

Kuna Mari-Liisi mälu on hämmastav ja tema kirjeldused omaaegsetest lavastustest detailsed, on mul oma fantaasiamaailmas juba päris hea ülevaade, mida ja kuidas toona mängiti. Siiski, väga oleksin tahtnud näha lavastust «Ema», milles kaeti kogu tolleaegse Noorsooteatri Salme tänava saali seinad slaidiprojektsiooniga revolutsiooni käes kannatanud inimestest.

See pidi mõjuma nagu hiiglaslik ikonostaas Vene kirikust. Publiku selja taha pandi punased prožektorid, nagu lõõmaks kusagil lähedal ohutunnet tekitav leek. Vaat seda oleksin küll näha tahtnud.

Või «Richard III» Draamateatris. Nad tegid ultramoodsad kostüümid, teppisid kõik servad kahekordselt läbi nagu teksariietel. Ja riputasid siis rebaseid ja muid karusnahku täis. Ma olen vaadanud pilte, peaosas mängisid kordamööda Einari Koppel ja Mikk Mikiver. See pidi olema äärmiselt intensiivne.

Või «Tants aurukatla ümber» − raudnaeltest kõrrepõld lava ees ja oinaste koor laval … suur grupp näitlejaid olid üleni lammasteks kostümeeritud. Selliste realismi nihestavate vahenditega on võimalik väga kaugele jõuda.

Mats Traadi romaani «Tants aurukatla ümber» dramatiseeris Panso 1973. aastal. Mari-Liis Küla kavandil on esiplaanil legendaarne naeltest kõrrepõld, taustal köitest punutud Peko. Selles lavastuses ütles Tõnu Aav kuulsa lause «Eesti piäss isesaisvass saama». (kavand)

Millist lugu ise armastate temast rääkida kas teatris või tudengitele?

Mulle jääb alatiseks meelde, kuidas Mari-Liis esimest korda oma autoga meie teatrihoone ette keeras … Üks-kaks, parkis auto ära. Siidsall kaelas lehvimas, hüppas autost välja ja juba me rääkisimegi, nagu oleksime aastaid tuttavad olnud.

Ta on eluaeg olnud, nagu isegi ütleb, «pigem tegutseja», kel on alati midagi käsil. Seega inimene, kel on alati ka selge siht või suund.

Ja tahe on tal vägev. Mulle tohutult meeldib ka lugu Berliinist, kus neil Pansoga tekkis vaidlus, kas kulutada oma napp valuuta ilusale laudlinale või minna ühiselt striptiisi vaatama. Mari-Liis jäi enesele kindlaks, tema tahtis viia koju ilusa välismaa laudlina. Ja Panso … tema sai oma striptiisi.

Mari-Liisil tuli idee, et Panso võiks Juhan Smuuli «Pingviinide elu ehk enne, kui saabuvad rebased» lavastada Kunstihoones. Sel 1968. aasta kavandil on Lisl Lindau ja Silvia Laidla kostüümid. (kavand)

Ka sellel, miks raamatu kaaned on just oranžid, on oma lugu.

Mari-Liis rääkis kunagi oma lavastusest «Richard III», milles ta otsustas teha «silmikriipivalt oranži» lavakujunduse. Seda selleks, et kõik tegelased, tähtsad kuningakoja liikmed selle kontrastse oranži taustal laipkahvatuks muuta.
Kui saabus hetk raamatule kaant valida, leidsin trükikojas kaanematerjalide kataloogist selle ilusa ereoranži kalinguri. Mulle tundub, et Mari-Liisi kunstnikuisiksust silmas pidades on see ainuõige valik.

Friedrich Dürrenmatti «Romulus Suure» kostüümid tehti plastmassist, mis valati Mari-Liisi tellimusel ja isiklikul juuresolekul Polümeeri tehases. (kavand)

Kooselu ilu

«Panso muutus meie kooselu ajal. Algul oli ta ju elumees. Ükskord võttis Panso mul köögi ja toa vahel uksel korraga õlgade ümbert kinni ja ütles: «Mari, kõik tülitsevad, lepime kokku, et meie vahel esimene tüli on viimane tüli.» Ja mina lubasin.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?