RAAMATUPIDAJAST MOELOOJAKS! Koondamine andis uue elu

Silja Paavle, 7. oktoober 2020

«Ühe ukse sulgumine võib avada teise ja parema,» kinnitab moedisainer Piret Albert – koondamine innustas teda täitma oma ammust unistust ja looma oma isiklikku meestekollektsiooni.

«Kui mees midagi tahab ja selle ostab, siis ta ka kannab seda. Erinevalt naisest, kellel võib kapp kandmist nõudvaid kleite täis olla,» põhjendab Piret (51), miks ta valis just meestele moe loomise.
Meesterõivaste disainimise tegelikud juured jäävad Pireti kooliaega. Kuna poest polnud midagi saada, hakkas naine toona endale ise rõivaid õmblema ja mõistis, et see meeldib talle. Eriala valides soovitati talle meesterätsepa ametit, sest neile õpetati koolis rohkem nõkse.

Juured olulised
Kümmekond aastat töötas ta ka tootmiskoondises Lembitu, kuid aegade muutumine viis kunagise suurettevõtte pankrotti ja uut tööd otsides sattus Piret hoopis raamatupidamise juurde. Ta õppis seda ametit ülikoolis ja töötas pikki aastaid numbritega.
Kuniks viimaks hakkas maakodu nurgas jõude seisvat vanaema vokki silmitsedes üha sagedamini mõtlema: «Minu vanaema ja vanavanaema oskasid kangast kududa. Miks mina seda ei oska?»
Õppimisvõimalusi uurides jõudis ta nelja aasta eest Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiani ning otsustas sealse rahvusliku käsitöö eriala kasuks. «Sealt saab laiapõhjalise hariduse kogu pärandiga seotud käsitöö osas,» põhjendab naine seda valikut. Oma juuri ja päritolu on ta terve elu oluliseks pidanud, nüüd tundus olevat õige aeg avardada silmaringi teoreetilise poole pealt ning omandada ka esivanemate käsitööoskusi.
Praeguseks on tal kangastelgedel kudumine selge. Nagu ka palju muid asju. Rahvarõivaste teemat läbides kinnitas kanda ka veendumus, et Piretit inspireerivad enim just etnilised meesterõivad. «Need talupojakuued voltidega selgadel ja lakaga püksid,» toob nobenäpp konkreetseid näiteid.

PÄRANDI LUMMUSES: Piretit vaimustab kõik vana, iidsed palkseinad tema maakodus pakuvad tuge mõtete koondamisel. ( Silja Paavle)

Kaks kollektsiooni
Koolis õppimise ajal juhtus, et Piret koondati. Pärast esimest ahastust ja olukorraga kohanemist tärkas aga mõte: äkki on just nüüd aeg teha teoks oma ammune unistus ning luua oma moekollektsioon. Meestele. «Ühe ukse sulgumine võib avada teise ja parema,» kinnitab naine nüüd rahulikult.
Paar aastat hiljem võib ta uhkusega öelda, et unistus on täitunud. Õigupoolest, rohkemgi veel. Nüüdseks on Piret Eesti moe festivalil «Oma mood» koostöös Taive Peedosaarega aasta eest esitlenud kollektsiooni «Vähem on rohkem – Juuli», mille tarvis lõi ta kuus pilkupüüdvat naistemütsi. Tänavu jõudis lavale aga tema autorikollektsioon meestele pealkirjaga «Üits härra läits patseerima». Mõlemaid sai näha ka Tallinnas toimunud Disainiööl.
Pireti kollektsioonid on inspireeritud keskkonnasäästlikkusest, loodusest, põhjamaisest minimalismist ja 19. sajandi rahvarõivastest ning rahvuslikust pärandist. Mõtetes on juba mõlkumas järgminegi, kuigi kollektsiooni loomine on nii ajamahukas kui ka äärmiselt kulukas.
Pärimusest ja jätkusuutlikkusest räägib ka tema brändi nimi, mille all Piret oma rõivaid loob. Armilde on nimelt tema ema nimi.
Disainer räägib, et tema loomise protsess saab alguse materjalist. «Kui näed midagi, mis sind kõnetab, hakkab pilt silme ees jooksma. Siis visandan kavandi, vormistan lõiked ja seejärel jõuan tehnoloogiani,» kirjeldab ta. Enamasti tegutseb naine spontaanselt ehk väga tööproove ei tee.

VANAST INSPIREERITU: Pireti brändi Armilde all loodud meesterõivaste ohtrad pilkupüüdvad väikedetailid annavad moekatele riietele ajaloolist hõngu. ( Sandra Urvak)
( Sandra Urvak)

Moekas nahk
Enim inspireerivad teda rustikaalsemad materjalid: villased kangad ja viimase avastusena ka nahk. «Õrn siid kohe ei sobi mu näpu alla,» nendib ta. Nahk on seejuures Pireti viimase aja avastus.
Üks põhjus on selles, et ta sattus kokku üle 40 aasta nahatööstuses karusnahku õmmelnud Eeva Ojametsaga, meistri käe all on lausa lust naha õmblemise saladusi omandada. Huvi naha vastu toidab aga ajalooline teadmine, et kuigi nahkpükse seostatakse ennekõike Austria rahvarõivakultuuriga, on need au sees olnud meilgi. «Ajalooliselt kandsid eesti mehed ka nahkpükse, kosjamineku püksid pidid jõukuse näitamiseks olema nahast,» pajatab Piret lisades, et on ainult aja küsimus, millal meil hakatakse nahkpükse taas rohkem kandma. Mugavuse kõrval räägib nende kasuks vastupidavus. Esivanematel polnud haruldane, kui nahkpüksid pärandati isalt pojale.
Erinevalt paljudest teistest disaineritest, kes visandavad oma mõtted paberile ja lasevad need siis teistel valmis õmmelda, teeb Piret oma loodud rõivad valmis otsast lõpuni ise. «Mida ma siis teen vahepeal, kui ma ei õmble?» küsib ta naeratades ja lisab, et talle meeldib ka tehnoloogiline protsess. Mõtteid erinevateks töövõteteks kogub ta muu hulgas muuseumidest. Hiljaaegu nägi ta näiteks põnevat värvlilahendust – selles olid värvli külge pandud paelad, mis võimaldavad pükse kaalu kõikudes veidi koomale tõmmata või järele anda. Et seegi räägib kestlikkuse poolt, kavatseb Piret selle lähiajal järele proovida.

VANAST INSPIREERITU: Pireti brändi Armilde all loodud meesterõivaste ohtrad pilkupüüdvad väikedetailid annavad moekatele riietele ajaloolist hõngu. ( Sandra Urvak)
( Sandra Urvak)

Punane pleegib pruuniks
Pikaajalised on ka villastest kangastest rõivad. Kui seni on Piret oma kollektsiooniks kangaid ostnud, siis tulevikuunistustes on ise oma rõivasteks kangaid kududa. «Kangakudumine poleks juba praegu probleem, aga lihvimist nõuab veel kootud kanga viimistlus, et see tõesti oleks pikaealine, nagu käsitöö olema peab,» sõnab naine. Villase kanga kasuks räägib tema silmis ka, et see on soovi järgi vormitav.
Käsitööna valminud kangas on aga juba iseenesest ainulaadne ja sobib neile, kes soovivad kiirmoemassist eristuda. «Ka ühelt lambalt tuleb igal aastal eri kiu ja värvitooniga vill, juba see tekitab erisuse,» selgitab Piret.
Mõtteis mõlgub tal ka taimedega lõngade värvimine. Hiljaaegu pärandtehnoloog Liis Luhamaa juures seda õppides sai ta vastuse ammu painanud küsimusele «Miks rahvarõivaseeliku triipudes on nii palju pruuni ja beeži, kas meie naiste maitse oligi nii tuhm?». Vastus peitub selles, et loodusvärvidega särtsakaks punaseks värvitud lõngad pleegivad aja jooksul pruuniks. «Võrratult hea teadmine, mida varasemalt enda jaoks ei teadvustanud,» ütleb Piret rahulolevalt.

Uue tee alguses
Ta on õnnelik, et sattus õppima just Viljandisse, sest nagu ilmestab see viimane näide – tänu sellele on tema teadmised pärandist ja ka traditsiooniliste töövõtete kasutamine oluliselt paranenud ning andnud edasi liikumiseks suuna kätte. Piret tunneb, et on pärast keerulisi aegu jõudnud täiesti uue tee algusesse.
Tema järgmine unistus on avada Tallinnas oma stuudio ja meestele rõivaste loomise kõrval õpetada seal huvilistele ka õmblemise saladusi. Sest ise tegemine muutub Pireti hinnangul veel populaarsemaks ja väikesed tegijad lähevad hinda. «Inimesed ei taha enam odavat masstoodangut, nad soovivad eristuda,» kinnitab ta.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?