Kiri peatoimetajalt
Minu lapsepõlves oli üle mõistuse suur karistus see, kui sind pandi mingi käki kokku keeramise eest näiteks nädalaks koduaresti. Kohutav piin! Telerist ju midagi ei tulnud, raadiost ammugi mitte … Sektsioonkapitäiest raamatutest sai viimane läbi loetud juba paar aresti tagasi … Oli ikka muserdav küll päevade kaupa poole kerega aknast välja rippuda nägemaks, kuidas sõbrad korrusmaja nurga taga rahvaste palli mängivad.
See oli veel siis, kui lastele meeldis õues käia.Praegu on nii, et koduaresti või õuekeelu peale ei liiguta laps kõrvagi. Vähemalt minu omad mitte. Minu lastele on suurim karistus nutitelefoni käest võtmine või lubadus, et edaspidi saavad nad endale nuputelefoni. Ma ei tea, kui pedagoogiline selline käitumine on, aga toimib hästi!