Arbo Tammiksaar India kohalikust rituaalist: „Mul oli tunne, et annan lihtsalt otsad!“

Silja Paavle, 7. oktoober 2020

«Mul on vedanud, et saan huvi kultuuri ja religiooni vastu rahuldada tööd tehes,» on dokumentalist Arbo Tammiksaar oma eluga rahul. Telesarjas «Meie aasta» on ta sedapuhku oma perega Indias.

Kaos ja virvarr on kaks märksõna, mis Arbole (49) Indiat meenutades esmalt meenuvad. Seda mõlemast Indias käimise korrast – kui nüüd väisas ta kultuuriliselt äärmiselt eripalgelist maad kogu perega, siis 15 aasta eest uudistati seda abikaasa Tuuliga (45) kahekesi. Mõlemal korral koges mees, et erinevaid rahvaid, kultuure ja traditsioone on seal nii palju, et kõigest lihtsalt ei jõua aru saada.

IHKAB TEELE: «See on reisimise märk!» hüüatab Arbo ja tormab Kadriorus teeremondi tõttu paigaldatud liiklusmärgi juurde. Reisiplaane praegu keeruliste aegade tõttu siiski teha ei saa. (Martin Ahven)

Rohkem plasti

Pärast viimatist reisi, millest valmis ka telesaade «Meie aasta Indias», nendib Arbo, et India on võrreldes 15 aasta taguse ajaga tajutavalt teistmoodi. «Globaliseerumine lihvib kultuurilised tahud maha, lõpuks kannavad kõigi maailma kolgaste tüdrukud ja poisid teksapükse,» ilmestab ta seda mõtet.
Veel konkreetsemaid näiteid paludes meenub Arbole kaks asja.

Üks on magamisbussid. 15 aasta eest olid need külmad ja ebamugavad. «Toona magasime bussis lõdisedes vineerplaadil ja tundsime, nagu reisiksime pagasiruumis,» meenutab mees. Tänapäeva magamisbussid on puhas luksus ja nendega reisimist soovitab Arbo soojalt – nii on võimalik soodsalt jõuda ka kaugele sisemaale.

Teine on see, et toona toodeti vähem plasti ja seda nägi vähem ka tänavail. Õigupoolest, täpsustab Arbo, on see kogu maailma probleem. Nii meenub talle hiljutine käik Kambodžasse, kus paarikümnele tee-ehitajaile toodi süüa. Iga mees sai peale kilekotti pakitud toidu plastist lusika, kahvli, taldriku ja topsi, mis kõik olid ükshaaval pakitud kilekotti ja siis omakorda veel ühte suuremasse. Kui mehed olid söönud, heitsid nad kõik üle jäänu ehk toidunõud ja kilekotid üle õla jõkke. «Keskkonnateadlikkus pole nendeni jõudnud, kuigi näiteks raudteejaamades jooksevad teemakohased reklaamid,» nendib dokumentalist.

POEGADEGA: Andres ja Kristjan on vanematele muhedad reisikaaslased, kes Arbo sõnul taluvad muu hulgas ka päris hästi vintsutusi.

Vastuoluline Ganges

See masendas teda rohkem kui räpasus, mida Indiale enamasti ette heidetakse. Seda enam, et selles vallas on Arbo väitel asjad 15 aastaga paranenud. «Kui India otsustaks teha ühe maailmakoristuspäeva, saaks maa paari nädalaga puhtaks – neil on töökäsi lihtsalt nii palju,» kostab ta.

Räpasusest rääkides ei saa mööda ka Gangesest, ühest küljest pühast, kuid teisalt puhtas looduses elama harjunute jaoks õõvastavana tunduvast jõest, kus tehakse kõike – pestakse ennast ja pesu, uputatakse surnuid ning nende tuhka. Arbo ütleb, et nemadki käisid selles jões ujumas, aga vett jõi ainult Tuuli. «Mul tekkis ainuüksi mõttest okserefleks,» tunnistab ta. Iiveldama ajas, vaatamata sellele, et kõik see toimus jõe ülemjooksul, kus vesi on veel üsna puhas.

Arbo muigab, et üks kohalik preester kiitis Tuuli eksperimenti takka. «On teaduslikult tõestatud, et see vesi on puhas,» rääkis ta eestlastele innustunult, samal ajal voolasid koos jõeveega mööda inimeste juuksed, üleriided ja muu sodi.

Tõsi, teine kord juhtus, et seda vett joodi teadmatusest. Hindude pühamais linnas, Varanasis Gangese jõe teist kallast ehk vaimude maad külastades jõid Tuuli ja Arbo kohapeal keedetud teed. Üheteistkümnestel Andresel ja Kristjanil oli oidu sest keelduda. Pärast, kui päev otsa iiveldas, mõistis paar, et ega kohalikel seda vett ju mujalt võtta olnud …

Ülejäänud reisi püsis telepere tervis korras. Arbo sõnul on tõenäosus Indias mõni kõhutõbi külge saada üsna minimaalne, sest suurem osa toidust lastakse kuumast õlist läbi ja see tapab kõik pisikud.

ÕHKJAHUTUS: Kui Indiast midagi kaasa tuua saaks, võtaks Arbo sealse kliima. Palavusele sai aeg-ajalt jahutust rikšaga sõites.

Muljet avaldav kommunism

Arbo ja Tuuli üks põhimõtteid reisides ongi elada ja süüa nagu kohalikud. Seepärast püütakse võimalikult palju kohapeal järele proovida. Kui Gangese veega kokkupuuted lõppesid üsna leebelt, siis hullemini läks India reisil siis, kui Arbo otsustas proovida India rituaalides kasutatavat nätsket kanepimassi. Sel korral jättis ta kahe silma vahele kohaliku õpetused, et korraga võib tarbida vaid näpuotsatäie kanepipallikesest. «Mul oli tunne, et ma annan lihtsalt otsad,» võtab ta selle kogemuse kokku. Olgu öeldud, et muret jagus terveks ööks kogu perele.

Aga inspireerivaid avastusi oli sellelgi reisil. Näiteks avastas vaimsetest praktikatest huvituv Arbo enda jaoks džainismi – budismiga samaealise ja sarnase usu. «See haagib mu põhimõtetega praeguses eluperioodis kõige paremini,» kostab mees.

Nukralt muljet avaldavaks nimetab Arbo India lõunaosariikides lokkavat kommunistlikku maailmavaadet. «Seal valimistega võidule saanud ja punalippude all marssivad inimesed usuvad pühalikult kommunismi ideaalidesse, olles üles ehitanud riigi, millest Lenin vaid unistada võiks,» räägib ta. Seejuures ei represseerita kedagi. Hoopis vastupidi – et haridus on tasuta, saavad kõik lapsed hea koolihariduse ning tööd on kõigil.

Tõsi, see tähendab enamasti küll, et lapsed kolivad elama laheriikidesse ja töötavad end seal üles näiteks arstide või inseneridena. Kodukandiga seovad neid tulevikus uhked häärberid, kuhu naastakse ehk vanaduspõlve pidama. Senikaua pakutakse neid ülal pidades tööd mahajäänuile ja maa on täis justkui tondilosse. «Ajude äravool on tohutu, Eesti on selle kõrval poisike,» märgib Arbo.

Seekordne reis meenutas Arbole ja Tuulile lõbusat lugu ka nende esimesest tutvusest selle maaga, mis sümboliseerib mehe hinnangul Indiat ehk kõige paremini. Toona laenutas Tuuli motorolleri. Ühel ristmikul ta aga kangestus, sest tema ees oli roosa elevant. «Oligi roosa! Ta oli värvitud, sest oli püha – elevant käis läbi templite ja tonksas inimesi londiga õnnistuse andmiseks pähe,» muigab mees lisades, et see on üks indialaste traditsioonilisi viise pühadust ilmalikuks tuua. Igatahes oli vaatepilt pöörane, kui sõna otseses mõttes templielevant mööda tänavat jalutas. Tuuli unustas end teda vaatama, kuniks sõitis enda ees liikuvale masinale sisse ja laenutatud motoroller oli juppideks. «Kõik roosa elevandi pärast!» lagistab Arbo naerda.

ÜKS KUULSAMAID: Eesti tuntud teleperekond – Arbo ja Tuuli koos poegade Andrese ja Kristjaniga – on jõudnud India kuulsaima templi ja sikhide peamise pühamu Harmandir Sahibi juurde.

Siber jäi südamesse

Saatesari «Meie aasta» on Arbo koos perega viinud nüüdseks Siberisse, Austraaliasse, Hiinasse, Keeniasse, Iraani ja Indiasse. Milline neist maadest on Arbo lemmik?

«Ikka Siber,» ei mõtle mees vastusega kaua. Sealsete inimestega ollakse kontaktis tänini. Hiljutine juhtum, mil Vene võimuorganid Viimse Testamendi Kiriku looja Vissarioni vägivallakuritegudes kahtlustatavana vahi alla võtsid, on Arbo sõnul kohapeal tekitanud suurt peataolekut. «Loodan kevadel sinna külla minna. Praegu ei lasta kedagi ligi, sõjavägi on ees. Või noh, reisida nagunii ei saa,» räägib ta.

Takkajärele mõeldes oli muljet avaldav ka Aafrika. «Kohapeal olles ei tajunud seda nii hästi, aga distantsilt mõistad, et sealne elu on nagu Kivirähki raamatus «Rehepapp». Igaüks püüab sind tõmmata,» kõneleb kogenud reisisell. Seejuures pole tõmbamise soov pahatahtlik – lihtsalt sirutatakse käsi ja pannakse inimesed proovile. Kui õnnestub, on tore, kui ei õnnestu, naerdakse. «Selle pärast ei maksa solvuda, alati tasub vastu naeratada. Mõneti on see ju nagu Eesti külaühiskond, kus mõisnikul üritati lakkamatult nahka üle kõrvade tõmmata,» näitlikustab Arbo.

Kui veel mõelda teleekraanile jõudnu üle, leiab mees, et reisid on teda kõvasti muutnud. Näiteks ropendab ta tunduvalt vähem. «Siberis kasutasin ma väljendeid, mida enam suu sissegi ei võta,» märgib ta. Üks on see, et saadete kokku monteerimine võimaldab end kõrvalt vaadata, teine aga, et lapsed kasvavad ja kui ei taha, et nemad rumalasti kõneleksid, tuleb ennast taltsutada.

OHTLIK HOBI: Arbo üks kirgi on proovida reisides kõiki kahtlaseid aineid, mida kohalikud isegi tarvitavad. Traditsioonilise paani, aracuja-pähkli ja beetlilehe segu, mida ta siin pildil käes hoiab, proovimine möödus vahejuhtumiteta. Rituaalides kasutatava kanepimassi tõttu oleks ta aga peaaegu otsad andnud.
NAGU KOHALIK: «Vaid kohalike moodi elamine, söömine ja riietumine annab nende kultuurist tõeliselt aimu,» usub Arbo. Koos perega peetakse sellest põhimõttest reisides enamasti kinni.

Ka lähemal on põnev

Praegune olukord, kus pikemaid reisiplaane teha ei saa, muudab mõneti nõutuks, kuigi Arbo ei heida meelt – ka lähemal on põnev. On ju reisimise juures olulisim rutiini lõhkuv keskkonnavahetus. Kui aga peaks tekkima võimalus, põrutab telepere vahelduseks kompromissina mõnele külmemale maale. Sest kuigi Arbot võlub Mesoameerika ja Andres tahaks näha võimalikult palju mürkmadusid, siis Tuuli tahaks Islandile ja ka Kristjan on porisenud, et üsna tobe on kodust talviti ära olla ja lund üldse mitte näha.

Ühes kokkuhoidvas perekonnas otsused ju kompromissidena sünnivadki – nii argielus kui ka reisidel.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?