Suure mudelautode kogu omanik: „Mingi kiiks peab ju inimesel olema.“

Verni Leivak, 16. september 2020

Lääne-Virumaa mees Jaanus Puusepp kogub juba aastaid automudeleid, millest kunagi saab väljapanek tema Metsaveere turismitalus.

Viitna lähedal Jürimõisa külas elav Jaanus Puusepp (47) jõuab peale ettevõtte Saasu Ehitus juhtimise ja Metsaveere turismitalu korrashoidmise ning pereisaks olemise tegeleda ka oma harrastuse, mudelautode kollektsioneerimisega. Tema kodu teisel korrusel avaneb vaataja ees terve plejaad erinevaid veo- ja sõiduautosid, minibusse ja võidusõiduautosid. Ühe kapi riiuliklaaside taga on aga hämmastav kogu kõigi eestlaste jaoks, kes mäletavad 1970ndaid ja 80ndaid aastaid ning Norma plastist liikureid.

NORMA KULLAFOND: Need autod on siiani paljude eestlaste silme ees. «Kahju, et meil midagi taolist enam ei toodeta,» leiab Jaanus. «Kirjutasin isegi Normasse, et kas neil on kunagi toodetud mänguautode kataloogi, et teaksin, mida üldse koguda, aga nad ei saatnud mulle pilte.» (Erki Pärnaku)

Vahel näkkab

«Mu onu, Ilumäe kolhoosi esimees, tõi neid Venemaalt, kus käis asju ajamas. Mingil ajal sain need omale,» proovib Jaanus kollektsioneerimise algust meenutada. Ega täpset aastat enam mäletagi. Põhikoolis käimise ajal jäi mudelautode kogumine küll soiku, aga kui kellelegi sõpradest vahel siiski meenus, et tal selline kogu on, ja sinna lisa pakkus, oli Jaanus müüdud mees.
Nõnda on see kestnud juba aastakümneid. Praegugi tuulab ta mööda erinevaid ostu- ja müügiportaale, et sealt miskit huvitavat leida, ning vahel näkkabki.

«Minu lemmikud on käsitööna tehtud autod,» ütleb ta ja võtab klaasi tagant välja mõne veoki. «Neid netist ei leia, kuigi tean, et Hiinas tehakse neid järele. Mulle aga meeldib just see, et need on plekist teinud üks ehtne eesti mees.» Ta osutab kapile – enamik siin väljapandust ongi teinud üks kuldsete kätega Hiiumaa meister. «Annad aga tellimuse sisse ja siis ta teebki. Aga eks tal ole neid tahtjaid ka väga palju,» teab Jaanus mainida. «Näiteks liivapuisturit ootasin üle poole aasta.»

METSAVEOAUTO: «Tegin seda enne laste sündi, õhtuti nokitsesin,» osutab Jaanus omatehtud mudelitele. «Enam pole selleks aega.» (Erki Pärnaku)

Ent kogust leiab neidki, mille kollektsionäär ise teinud. «See metsakas näiteks,» viitab ta palgiveoautole, «ja see jahuauto on kah minu tehtud.» Metsaveoauto meisterdamiseks kulus mehel kaks kuud. Osa ajast läks internetist õigete mõõtude otsimisele. «Arvestad, mõõdad, tinutad ja ehitad. Lõpuks läheb sassi ja hakkad otsast peale,» kirjeldab Jaanus tööde käiku. «Üks pakkus sellise eest kaks sotti, aga vastasin, et ei viitsi isegi viiesaja eest teist korda peale hakata.»

Iseloomuga Vene autod

Omasuguseid kogujaid teab Jaanus mitmeid. Vastava foorumi liikmena võib ta kinnitada, et sarnast harrastust viljeleb vähemalt paarsada inimest, aga kindlasti on neid rohkemgi.

«Noh, eks seal ole ka, kes mida kogub. Mina olen täiesti oma spetsiifika peal – kuni 1990ndate aastate mudelid, mitte uuemad. Mind huvitavad just nõukogude ajal toodetud autod,» räägib Jaanus ja oletab, et eks see eelistus nostalgiaga seotud ole.

VÄETISEAUTO: Vene ZILidel on Jaanuse sõnul iseloomu. «Mäletan, kuidas sellised põldudel rallisid ja väetist külvasid,» ütleb ta. «Mida sa ikka muud kogud kui seda, mis oma noorusest meeles on!» (Erki Pärnaku)

Kuigi venelased kopeerisid julmalt välismaal toodetud autosid, tundub mehele siiski, et just neil masinatel on iseloomu. «Mulle meeldib nende robustsus, mitte need tänapäeva liiga ilusaks tuunitud autod,» põhjendab ta. «Lääne autod mind ei huvita. Kui ikka Vene ZILi vaatad – vägev! Aga mingit Lääne uhket lakutud rekat – ei.»

Kuigi omal ajal Venemaalt toodud masinad on kenasti klaasi taga rivis, annab toonane madal kvaliteet tunda. «Võid osta paarisaja euro eest haruldase auto, kuid see praguneb lihtsalt tükkideks,» mainib Jaanus. Asjaga seotud inimesed kutsuvad seda tsingikatkuks, mis tähendab vale koostisega sulamit. «Seisab, seisab, ja lihtsalt laguneb. Õnneks on 1980ndate masinad lollikindlad, need seisavad koos ja neil on ka väärtust.»

Kui palju on kollektsioonis veo- või sõiduautosid, pole mehel aimugi. Küll aga oskab Jaanus nimetada nende üldise hulga ja see on umbes 260 mudelit.

ULME: Kuukulgur ja mitte vähem fantastiline liikur kirjaga «BAM». (Erki Pärnaku)

Nendega ei mängita

Omaette vaatamiseks on tootmiskoondises Norma valmistatud plastist liikurid. Just nimelt liikurid, sest näiteks kuukulgurit mudelautoks ju kuidagi ei nimeta. Mõned eksponendid on aga nii ulmelised, et nende otstarvet ei oska isegi Jaanus välja pakkuda. Ühe sellise tagaossa, tundub, on isegi lastemikseri vispel püsti pandud.

«Norma autosid küsivad näha ka mõned tuttavad, kes külla tulevad, et kus need ometi on,» muheleb Jaanus. Mõni auto liigub patareide abil ja puldiga, mõnd lihtsamat võib nöörist tõmmata. Isegi linttraktor ja kallur on esindatud! Või siis tsirkuseautod, millest kollane on eriti haruldane. Ja terve hulk vormeleid.
Kahe lapse isa on igatahes pojale ja tütrele ammu selgeks teinud: need autod pole riiulist välja võtmiseks.

KORVTÕSTUK: «Meenub, et enne esimese lapse sündi, kui naine juba haiglas oli, oli mul kodus nii igav, et võtsin vaevaks ühe niisuguse teha,» meenutab Jaanus kaheksa aasta tagust aega. (Erki Pärnaku)

Käsu peale ei saa midagi

Kui Jaanuselt küsida, mida kogumiskirg talle andnud on, hakkab ta laginal naerma: «Peavalu! Sest inimene on vist nii loodud, et kui näed midagi uut ja huvitavat, tahad seda endale. Ei saa rahulikult olla, et ei vaata ega võta internetti lahti. Ei, tegelikult on mõnus. Mingi kiiks peab ju inimesel olema, nagu onu armastas vanasti öelda.»

JAHU- VÕI VILJAVEOK: Jaanuse sõnul algas selle mudeli tegemine perfektse vene keele oskaja leidmisest, kes kõik netist leiduva materjali eesti keelde ümber paneks. Kõike aga siiski ei leidunud ja Jaanus sõitis tuttava juurde, et mõõdulindiga tõelise jahuveoki otsa ronida. (Erki Pärnaku)

Ennast tahtmatult autodega mängimast pole Jaanus end avastanud. «Heal juhul võtan kord aastas riiulist välja ja pühin õrnalt tolmu,» ütleb ta.
Arvata aga, et Puuseppade kodu kõrvale rajatud turismitalu külastajad näitusele pääsevad, on ekslik. Tõsi, mõni tore inimene on seda näinud. Kes aga jalad harki ajanud ja nõudnud, need mitte. «See pole ju näitus, see on lihtsalt üks tuba,» pareerib peremees. «Aga plaan muidugi on, et tehagi turismitalu hoovi väike näitusesaal.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?