Liis Haab sarjast „Pilvede all“: ei usu, et Kertu tegelaskuju mind igaveseks saatma jääb

Helle Rudi, 16. september 2020

«Me mõlemad oleme tavalised Eesti naised. Kuna Kertu on seriaalitegelane, mõjub ta võib-olla natuke totakamalt, sest talle peab kirjutama elu keerdkäike,» naerab näitleja Liis Haab sarjast «Pilvede all».

Kui seltskonnas tuleb juttu Kanal 2 menukist «Pilvede all», selgub, et ega seda keegi väga vaatagi. Või kui vaatas, siis viimati aastaid tagasi. Samas on kõik enam-vähem kursis sarja sündmustikuga. See paneb Kertut kehastava Liisi silmanähtavalt muigama.

Mõnikord heidetakse tegijatele ette, et sisse ei tooda sarja tegelaste elu tippsündmusi. Näiteks Kertu ja Madise tutvumishetke sarjas ei näe, aga ühel hetkel on mees platsis. See aitab huvilisi kenasti konksu otsas hoida, sest ikka püsib lootus end kõigega peensusteni kurssi viia. Ka Liis on stsenaariumi lugedes isegi sellesse lõksu langenud. Ometi pole ta veel nii kaugele läinud, et painavast uudishimust tingituna helistaks ja uuriks, kuidas lugu edasi läheb.

Tegelasi võtteplatsil ei lahata

Liisi sõnul räägitakse võtteplatsil niisama juttu, pillutakse ideid või on midagi näitlejate ja meeskonnaliikmete enda elus juhtunud. Mõnikord lähevad need lood sarjas käiku, mõnikord mitte. Otseselt Tomilt (Toomas Kirss – toim) ei palu, et «ole hea, kirjuta see sisse»,» räägib Liis. Produtsent ongi see, kes kõige rohkem kuuleb ja näeb.

Liis ütleb Eesti telesarjade kroonitud kuninga kohta ka teisiti – papa Kirss. «Loodan, et tal pole midagi selle vastu, kui see välja tuleb. Selles ei ole midagi halvustavat – see on soe hüüdnimi,» lausub ta. Oma produtsendile on näitlejanna väga lojaalne ja vajadusel annab tema palvel ka intervjuu. «Ta (Kirss – toim) ei kasuta seda ära, vaid palub seda üliharva, sest teab, et see pole minu valik,» ütleb naine. 

Tõesti, võrreldes kolleegidega sarjast jookseb Liisi nimi harva meediast läbi. Esikaantel näeb teda veel vähem. «Ma ei teagi täpselt põhjust. See on umbes midagi sellist, et teistel pole tarvis minust midagi teada ja minul pole seda tähelepanu palju vaja.»

ROHKEM TÖÖD: Kolmest sõsarast on seriaali alles jäänud kaks. Kõige vanemat õde Piretit (Inga Lunge) mainitakse nüüd ainult jutu sees. «Kui Inga lahkus, siis esialgu rõõmustasin, sest mulle jagus rohkem tööd. Samas tahaksin muidugi väga, et ta veel kaasa lööks.» Fotol on Liisi oma embusesse võtnud vanemat õde Mari kehastav Elisabet Reinsalu. (Remo Tõnismäe)

Kümme pikka aastat

Muidu teravate ütlemiste poolest ­tuntud produtsenti iseloomustab Liis sooja ja armsana. Kümme aastat on üksteise selja taga seistud ning head suhted on kokku kasvamise tulemus. «Algul nagelesime, kuid see muudabki lähedasemaks. Õpid tundma üksteise põhjuseid ja lõpuks saad aru, et need on üsna samad põhjused,» räägib ta. Otse lavakunstikoolist tulnuna ei läinud öeldu kohati nii väga hinge, pigem lihtsalt korda. Ja eks endalgi läheb ju nooruse sõnakus lõpuks üle. «Võib-olla tal pole enam meeleski, et meil mingeid nagelemisi oli.»

Oma kindel graafik

Eelmine hooaeg jäi Liisi tegelaskuju jaoks pooleli põneva koha pealt. Uus kavaler Madis (Risto Vaidla) tegi Kertule abieluettepaneku. Kuigi kihla­sõrmus sai sõrme, pole veel kindel, kas pulmadeni jõutakse. Näitleja kruvib mõnuga pinget peale ja pakub, et uus hooaeg on sarja ajaloo kõige parem hooaeg. Lisaks ei kao kuhugi tegelase esimene armastus, kohati hüsteeriline Erik Laurand (Indrek Sammul). «Hoolimata kõigest tundub, et Kertule meeldib see, kuidas Erik teda armastab. Aga kuna mina ei kirjuta stsenaariumi, siis väga täpselt ei tea, kuidas mõeldud on. Välja kukub nii,» räägib ta. 

Õnneks ei pea televaataja pikalt teadmatuses piinlema. Kuna kevadel jäi pandeemia tõttu hooaeg paari osa võrra lühemaks, tehti suvega kõik tasa. Vähemalt uue aastani on kõik osad purgis.

«Ei oskagi öelda, kui suure osa minu aastast «Pilvede all» enda alla võtab,» jääb Liis mõtlema. Varasemalt on ta sel ajal oodanud septembris algavat võtteperioodi. Nüüd on sügise alguseks kõik juba tehtud ...

Üleüldse on Liisi nädalad töö mõttes üsna kaootilised – vahel on kohustused üksteise otsas, kuid juba järgmisel nädalal võib kalendris haigutada tühjus. Kuu esimene nädal oli Liisil täiesti vaba, sest tütar läks üle pika aja kooli ja poeg uude lasteaiarühma. 

«Mulle meeldib, kui lapsed saavad minu toel uute rütmide ja olukordadega sujuvalt harjuda. Nende rütm on praegu täiesti erinev. Tütrel jagub mitmeid huviringe ja pojal poolikuid lasteaiapäevi. Kui nende abistamine südame­asjaks võtta, jääbki vaid paar tundi endale. Näiteks raamatu lugemiseks, rullmassaažis käimiseks või kodu koristamiseks. Rohkem väga ei jõua.»

Lõputud mängud

Teises klassis käival Magdalenal (7) algab kool sel aastal kell üheksa. See on märkimisväärne võit mitte hilisema ärkamise pärast, vaid seetõttu, et enamiku talvest saab valges kooli minna. Pigem on ema sõnul probleeme magama­minekuga. Magdalena ja temast kolm aastat noorem vend Aleksander (4) klapivad lihtsalt niivõrd hästi, et võivad lõputult koos mängida. «Mina aga ei raatsi mängu katkestada – endalgi tore kuulata ja vaadata.»
Emale meenub, kuidas lapsed  viimati takistusraja ehitasid ning seda seejärel korduvalt läbisid. «Nad pole ideaalsed lapsed. Muidugi tahaks nad multikaid vaadata. Kui annad neile selleks võimaluse, siis vaataks teise veel. Aga kui saad selle idee neilt peast kuidagi ära, leiavad nad endale kiiresti ka muud tegevust.»

SERIAALIS JA LAVAL: Kersti Heinlooga seob Liisi mitu rolli. Koos on mängitud nii seriaalis «Pilvede all» kui ka Anton Tšehhovi näidendis «Kolm õde». (Teet malsroos)

Vaba ekraanide lõksust

Suurt televaatajat Liisi perekonnast ei leia. Tema isegi oskab kiiruga välja tuua ainult ühe sarja, mida järjepidevalt jälgib – «Pilvede all». «Vaatan, et näha enda ja teiste tööd,» selgitab naine. Mõni krimka või dokumentaalfilm meelitab võib-olla veel diivanile, ent tuleb ette ka selliseid õhtuid, kus televiisor tööle ei lähegi. «Oma seebikat mul tõesti ei ole. Aga loen palju ilukirjandust ja elan seal tegelastele kaasa,» lausub ta.

Imetlusväärne on seegi, et naine ei ole langenud väiksemate ekraanide lõksu – Facebooki kontot tal pole ja Instagramis käib harva. «Mis inspiratsiooni sealt ikka ammutada, ega keegi sinna ju oma päriselust väga pilti pane? Näitlejale see fassaadi vaatamine midagi ei anna. Pigem tahaks inimese sisse puurida,» ütleb ta. 

Võõraste eludesse kiikamiseks kasutab Liis vana kooli meetodit – piilub võimalusel akendest sisse. «Natuke on piinlik ka,» muigab näitlejanna. Ent selles pole midagi kahtlast – tegemist on kõige tavalisema uudishimuga. Kui kardinad on unustatud ette tõmmata, jääb silm paratamatult võõrale aknale pidama. See särab pimedas ju kui teleekraan.

Kutsehaiguseks sellist piilumist siiski pidada ei saa, sest kõik teevad seda. «Võib-olla näitlejad on lihtsalt teadlikumad?» pakub Liis. Ja kellel ei läheks mõte mõnikord kaasa kellegagi, kes juhuslikult silmapiiril? Alates vanematest, kelle laps viskub keset põrandat siruli, kuni koerakest jalutava daamini. 
Uitmõte koerast

«Vanemaks saades peaks samuti koera võtma, siis on midagi, mis tirib kodust välja,» tekib Liisil uitmõte.

Koer on juba praegu väga oodatud pereliige ja tütar ei maga teema tõstatamiseks maha ühtki võimalust. «Aga koer on suur vastutus. Ei taha, et kutsa hiljem üksi kodus nutaks. Lemmik väärib, et keegi temaga pidevalt tegeleks. Praegu pole seda aega peres kellelgi,» ­põhjendab näitlejanna otsusega viivitamist. 

Moraali kohustustest ta lapsele ei loe, vaid toob hoopis ­elulisi näiteid, mida omanikuks olemine tähendab. Näiteks arutavad nad, kas tütar tahab iga ilmaga õue minna või jääda hoopis koeraga koju, kui teised välja lähevad?

Georg Ots ja Narva

Kui teletööd saab jupikaupa teha, siis teatrit mitte. Vabakutselist Liisi näeb aeg-ajalt laval siiski. Suvel mängiti Anija mõisas lavastust «Kui Anija mehed Tallinnas käisid» ja eelmisel nädalavahetusel esietendus Narvas kaua tehtud kaunikene «Minu Georg Ots». 

«Kevadel meile Narvaga tutvumiseks väga palju aega ei antud. Küll leidsime Ülle Kaljuste, Ingrid Marguse ja Katrin Pärnaga iga päev aega, et suplemas käia. Kohalikud vaatasid natuke imelikult, et jälle need hullud lähevad, rätikud õlal,» muigab näitlejanna.

Liisi sõnul ei anna piirilinna Narvat tema sünnipaiga Jõhviga võrreldagi. Narvast õhkub metropolile omast suursugusust ja sellega kaasnevat anonüümsust. «Aitab seegi, et siin ei hakka keegi mind nähes kaela kangeks piiluma, sest Eesti-Vene piiri ääres on tuntud hoopis teised näod.» Samas, kui Jõhvis eesti keelega hätta ei jää, siis Narvas võib see juhtuda.

Liisi sõnul on Narva kindlasti see koht, mida kogu perega uudistama võiks minna. Ka nende perel oli see plaanis, aga läks nagu läks ja kogu Eesti lukustus hoopis maakodudesse.

Kodusai ja viineripirukad

Võsu suvekodusse maandus Liis kevadel otse idapiirilt, ülejäänud pere tuli Tallinnast. Õnneks oli abikaasa Daniel planeerimises nii osav, et karantiini alguses käis pere poes vaid kord kuus. «Muidu kehtib meil põhimõte, et üritame võimalikult palju raha jätta just Võsule, sest Tallinnas ringleb seda niigi. Kevadsuvel lükkasime aga kohaliku poe külastamist edasi, et sealseid müüjaid hoida,» räägib ta.

Küsimuse peale, kas tookord tuli vahetult enne poodi minekut pereliikmete vahel viimane saiaviil sõbralikult ära jagada, puhkeb Liis naerma. Karantiinis olles küpsetas ta saia hoopis ise!  Vahelduseks rändasid ahju ka mõned viineripirukad ja korra valmisid isegi kaneelisaiad.

Igavikuline «Pilvede all»

Seda näitlejanna ei usu, et Kertu tegelaskuju teda igaveseks saatma jääb. Kui sari kunagi otsa saab, tulevad tõenäoliselt uued rollid ja vaatajate mälu ongi puhtaks pühitud. Eestis on see ju väga tavaline, et näitlejat seostatakse tema viimase suurema osatäitmisega. Sellega peab leppima ja see ei tohiks isegi häirida. 

«Mis ma ikka ette mõtlen. Tuleb ­nautida seda, mis praegu on,» ütleb Liis ja lisab, et tal ei ole tungivat vajadust ennast uuesti luua. Küll on tal ­olemas ettekujutus, mida ta koolis õpiks, kui kunagi sinna uuesti läheks. «See on tagavaraplaan. Kuid ei ole kasu ­taga­varaplaanist, mis rikub ära praeguse elu. Eriti, kui oled sellega rahul,» tõdeb ta. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?