Kiri peatoimetajalt

Esmaspäeva hommikul pärast ärkamist unise peaga elutuppa loivates leidsin eest diivaninurgas kössitava mehe. «Jube vastik hommik. Nii pime ja külm. Täielik sügis on käes,» pomises ta. Oli tõesti. Kell kuus laiutas akna taga kottpimedus, toaski oli rõske ja jahe. Kuidagi ruttu ja järsku võttis sel aastal sügis võimust.

Kuna ma ise olen täielik päikese- ja valguseinimene, on need esimesed hämarad ning tuulised sügishommikud minu jaoks alati eriti rusuvad. Panevad mõtlema, et kuidas küll see järjekordne pime aeg üle elada. Nii igal aastal. Aga noh, eks inimene harjub kõigega.