Pealinna tippjuhist sai kanakasvataja: näpud on küll põhjas, aga otsust ma ei kahetse

Liis Ilves, 16. september 2020

«Kellele ei meeldiks kanad? Nad on nii huvitavad, puhtad ja toodavad mune,» sõnab elus täieliku kannapöörde teinud Tanel Tang kirglikult.

Saaremaalt pärit Tanel (31) ehitas ligi kümme aastat pealinnas üles töökarjääri ja jõudis lõpuks pealtnäha unistuste ametini – temast sai tippjuht rahvusvahelise ettevõtte Eesti filiaalis. Sõnulseletamatu tung tõmbas teda aga koos elukaaslasega aina enam kodupaika tagasi. «Saaremaa paistis kui päikesepaisteline oaas, kus päevad tundusid pikemad ja inimesed rõõmsamad,» proovib Tanel selgitada. Niisiis otsustatigi teha elus kannapööre – jätta kõigi mugavustega Kalamaja korter ja kolida Saaremaale soetatud vanasse talumajja, kus polnud vett ega tualetti. Mees loobus hästi tasustatud palgatööst ja alustas töötuna sisuliselt nullist.

Sigalast kanalaks

Kuna Taneli varasem töökogemus oli seotud põllumajandusvaldkonnaga, mõlkus mõttes plaan asetada end tuttavas valdkonnas uhiuude rolli ja hakata põllumeheks. Mitmeid võimalusi peas vaagides jõudis ta mõtteni rajada kanala. Ja mitte niisama kanala, vaid mahekanala, mis on vaba intensiivtootmisest ja kemikaalidest ning kus vudiksid ringi tõeliselt õnnelikud siblijalad.

«Tundub ju lihtne ja loogiline plaan, sest viimane kanala Saaremaal oli puurivabrik ja see pandi kinni üle 13 aasta tagasi. Turg täitsa vaba ja kui raske see kanapidamine ikka olla saab? Nemad ju toimetavad sisuliselt ise,» põhjendab ta valikut.

Äriplaan paberil, taotles mees noortaluniku toetust, võttis Maaelu Edendamise Sihtasutuselt laenu, ostis märtsis vana nõukogudeaegse sigala ja broneeris ära 1500 tibu. Lindude broneerimine pani peale ka ajasurve – noored kanad pidid saabuma saarele mais, seega oli noortalunikul vähem kui kaks kuud lauda valmis seadmiseks. Ja vanas sigalas ootas ees ülepeakaela palju tööd. «Samas tundus kõik teostatav, sest suuri ümberehitusi polnud vaja teha ja kõik spetsialistid rivistati õigeks ajaks üles,» märgib Tanel.

SAAREMAA MUNAKUNINGAS: Kohe ettevõtmise alguses hakkasid sõbrad Tanelit naljatades munakuningaks kutsuma ja kiiresti levis hüüdnimi ka klientideni. «Munakuningas, kanakuningas, munaparun, munaboss – nimesid on juba päris palju kogunenud,» muheleb mees. «Ega siis niisama selliseid nimesid panda, ikka põhjusega.»

Isolatsioonis saar

Pärast lauda soetamist alustati kohe pere ja sõprade abil lammutustöödega ning välja viidi vana sigala jäänused. Siis aga juhtus katastroof – ootamatult tuiskas üle maailma levinud nakkushaiguse epitsenter Saaremaale ja päeva pealt eraldati see muust maailmast.

Mandrilt pidid aga tulema nii lauda sisseseade paigaldajad kui ka lupjaja, sest saarel vastavaid spetsialiste ei ole. Kuidas küll sel moel kõigega õigeks ajaks valmis saada?

«Käiku läks nõukaaegselt eriloa taotlemine, kuid sealt päästerõngast ei visatud. Mul tuli vastu võtta otsus – kas kirjutada tehtud kulutused korstnasse või minna läbi seinte nii kaugele, kuniks jalad täielikult alt tõmmatakse,» meenutab noortalunik toonast ahastust.

Saare kadaka kangus ja sitkus lõid aga loomuses vohama ning alla andmine ei olnud variant. Nii algas lõputuna näiv telefonimäng –mees hakkas järjest läbi helistama tuttava-tuttava-tuttavaid, kes teadsid omakorda edasi suunata järgmiste inimesteni. Järjekindlus viis seekord sihile ja Tanel leidiski saarelt oskustöölised, kes nõustusid kokku panema hiiglama suure puslena näiva sisseseade. Leiti ka lupjamisspetsialist.

TOOTJALT KLIENDILE: Alustava ettevõtjana tuleb Tanelil kõike nullist ise teha, sealhulgas otsida pidevalt uusi müügikontakte ja käia aktiivselt turul müümas.

Harukordne munakrediit

Järgmine pauk ei lasknud end kaua oodata – ootamatult sai Tanel teada, et 40 000 euro suurusest noortaluniku toetusest hoitakse 10 000 eurot hetkel kinni. Seega tekkis eelarvesse suur auk.

Mees lähenes probleemile loominguliselt ja lõi esmakordselt Eestis, suure tõenäosusega tegelikult kogu maailmas, munakrediidi. Elanikud said raha ette kandes lubaduse, et tulevikus saadab talunik neile selle eest mahemune.

«Uskumatu, et nii paljud sellega kaasa tulid. Täiesti jabur on ju kanda mingile suvalisele kundele Saaremaal raha ja lootma jääda, et sealt mingeid mahemune vastu saab,» imestab Tanel veel tänagi. Noortalunik ise on kõigile neile ülitänulik, sest selle eest said operatiivsed kulud kaetud ja kanala kaunite preilide jaoks valmis seatud.

Põhjust olla õnnelik

Täpselt samal päeval, kui Saaremaa taas ülejäänud maailmale avati, saabusid ka uued asukad. «Nagu paisu tagant oleks valla pääsetud – 1500 kana ja 15 kukke saabusid uude koju,» sõnab Tanel uhkelt.

Kanadega polnud mees varem kokku puutunud, isegi kodukanu oli ainult paar korda elus näinud. Seda sõgedam tundus ettevõtmine alustada kohe niivõrd suure karjaga. Eks siis tuligi kiiresti harjuda uue suure vastutusega ja proovida mõista värskete elanike hingeelu. Seejuures on mahefarmeri prioriteet tagada lindudele võimalikult head elutingimused – nende toidulaud on puhtalt mahe ja kvaliteetne, õues jalutamine pole privileeg, vaid peaaegu kohustus, aja veetmiseks on laudas kiiged ja muud huvitavat.

«Ega ma oska öelda, kas nad on päriselt õnnelikud või mitte, sest mina kanalausuja ei ole. Samas kaagutavad nad mulle päevast päeva kõik enda hinge pealt ära. Ilmselt tunnevad ennast mugavalt, sest muidu konutaksid ju vaikselt nurgas,» naljatleb kanapidaja.

LIHTNE ELU: «Nendega on lihtne: pruunid kanad, pruunid munad, valged kanad, valged munad. Mul on laudas kõik pruunid kanad ja peaaegu kõik munad on samuti pruunid. Samas viskab ikka vahel sisse valgeid mune. Kuked on mul valged ... Kas need on siis kukemunad?»

Saab kõigega hakkama

Romantiline ettekujutus kanakasvatusest – vaadata, kuidas munamasinad õnnelikult ringi vudivad ja kiiguvad – ei jõua tegelikult reaalsusele ligilähedalgi. Täna peab noor ettevõtja nullist kõike ise tegema: valmistama sööta ette, jälgima lindude heaolu ja mahenõudeid, mune sortima ja pakendama, viima toodangut saarel ise klientideni, otsima pidevalt uusi müügikontakte, sealhulgas haldama sotsiaalmeediat ja turul aktiivselt müümas käima. Muidugi on pere suureks toeks ja abiks, kuid laias pildis tuleb Tanelil ise hakkama saada.

Seejuures tunnistab mees, et kuna tootmine võttis alguses fookuse enda peale, ei jõudnud ta müügiga piisavas mahus tegeleda. Õnneks võtsid kohalikud kohvikud kohe ise ühendust ja soovisid koostööd teha. Tasapisi veeresid mahemunad ka saare poelettidele ja vaikselt mandri poole. Sellest hoolimata on sitke ettevõtja täna siiski veel hädas, sest müüb vähem, kui nädalas toodab.

PUHAS RÕÕM: Tanel tahab tõestada, et elu maal on võimalik ja põllumajandusega nullist alustamine võiks olla üks nendest võimalustest. Õnnelike kanade munetud munad üksnes kinnitavad seda.

Mustad päevad

Kanapidaja tunnistab, et allaandmismõtted kipuvad ikka peast läbi veerema: «Kui läheb hästi ja kõik jookseb plaanipäraselt, olen 100% kindel, et saan kogu kupatuse kasumlikult toimima. Kehvematel päevadel kõlab palgatöö aga nagu luksus, mille poole uuesti püüelda. Kahjuks käivad need kehvad päevad alguses eriti tihti ja vahetevahel väga sügavalt.»

Alla vanduda Tanel veel ei kavatse. Samas püüab aga pidevalt kriitilise pilguga enda tegemisi jälgida – kui probleemid kasvavad üle pea, ettevõtmine hakkab tugevalt segama pereelu ja edasiminekuteks head ideed otsa lõpevad, on talunik valmis ettevõttega lõpparve tegema. «Kohal tammumine enda kalli hobiga pole kindlasti asi, mida tahaksin pikalt teha,» sõnab ta mõtlikult.

Tanel loodab väga, et need mõtted palgatööst kaovad lõpuks peast, kui kanalal hakkab ka paremini minema. «Palgatööga oledki terve elu ainult palgatööline, iseenda jaoks midagi saavutamata. Isegi kui kanalaga läbi kukun, on see üks paganama hea lugu, mida kunagi lastele rääkida.» Ennekõike tahab sitke mees tõestada, et elu maal on võimalik ja põllumajandusega nullist alustamine võiks olla üks nendest võimalustest. Eks aeg näitab, kas see vastab tõele või jääb see pelgalt üheks ilusaks unistuseks.

ÕNNELIKUD SAARLASED: Suvel sõudsid pikaaegsed elukaaslased Tanel ja Liisa abieluranda. Olgugi et teekond mahekanalani sõi kõvasti närve, on noorpaari hinged saarel enam kui rahul.

Elu nagu oaasis

Tanel kinnitab, et ehkki praegu on tal näpud sisuliselt põhjas, pole ta kordagi kahetsenud otsust saarele kolida.

«Tallinnas elades ei saa sa aastaaegade vaheldumisest aru – pidevalt istud kontoris ja keskendud arvutis olevale tööle. Maal näed iga päev koeraga jalutades, kuidas loodus muutub ja päike käib iga päevaga kas pikemalt või lühemalt. Minu jaoks on olnud viimane suvi üks pikema kestusega viimase kümne aasta jooksul,» kirjeldab Tanel, kuidas saarel on tema ellu tagasi tulnud aastaajad.

«Praegune rutiin ja elukvaliteet on ikka hoopis teisel tasemel. Ja ma ei pea siin silmas seda materiaalset elukvaliteeti,» tõdeb mees rahulolevalt.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?