Ott Tänaku abikaasa Janika: meie elu pole mingi glamuur. Tavaline elu, kus pereisa teeb meeletult tööd

Küsinud Helle Rudi, 16. september 2020

Ott Tänak ja Martin Järveoja on rallisõpru aastaid raja äärde või telekraani ette meelitanud. Nüüd saavad meestele kaasa elada needki, kes ralliga veel suured sinasõbrad ei ole.

Veel neljal järjestikusel pühapäeval näitab TV3 sarja «Ott Tänak – The Movie: seriaal». Kui dokumentaalfilm oli justkui autoralli kiirkursus võhikutele, siis sari avab rohkem elu seda poolt, mis raja kõrvale jääb. Pikemalt saavad sõna ka tippsportlaste abikaasad Janika Tänak ja Maarja Järveoja.

Mitu korda olete filmi «Ott Tänak: The Movie» vaadanud ja kas arvamus sellest on ka muutunud?

Janika Tänak: Kolm-neli. Viimati vaatasin mõne lõigu üle just pühapäeval (6. september – toim) hotellis asju pakkides. Üldiselt pole arvamus muutunud. Imestama paneb, kui ruttu lapsed kasvavad.

Hiljuti nägin ka sarja esimest osa ja seal oli «glamuuri» kohta mingi lõik. Oluline on mainida, et päris nii ikka ei ole. Kui keegi vahetaks paariks nädalaks meiega kohad, siis rohkem ta seda teha ei taha. Tavaline elu, kus pereisa teeb meeletult tööd. Samad mured-rõõmud, mis kõigil. Lihtsalt seda saatev pidev avalikkuse tähelepanu, eelarvamused ja kriitika muudab kõik keerulisemaks.

Maarja Järveoja: Kolm korda ja arvamus pole muutunud – vinge meeskond tegi vinge filmi.

Kuidas möödus Rally Estonia?

J. T: Kenasti. Oli tõsisemaid ja rõõmsamaid hetki. Õnneks enamasti rõõmsad. Tulemus kaalus mõned ehmatused üles. Arvestades praegust olukorda, oli kõik tipp-topp ja toimis kenasti. Usun, et laias laastus jäid ka sõitjad rahule.

M. J: WRC-ralli nädalavahetused on alati pingelised. Koduetapp ei erine selle koha pealt kuidagi eelnevatest. Ärevaks tegevaid hetki jagus küllaga, aga lõpp hea, kõik hea! Kentsakas oli see, et hotelli jõudes unustasin pidevalt ära, et oleme Eestis. Harjumusest kõnetasin alatasa personali inglise keeles. Paar esimest korda oli naljakas, hiljem hakkas päris piinlik.

Ühel hetkel on suur pingutus ja pinge selja taga, kuidas sellest välja tullakse?

J. T: See küsimus on pigem sportlasele endale. Kõrvalt võin öelda, et tavaliselt pole palju aega, et sellest välja tulla. Näiteks Rally Estonia puhul jõudsime koju pärast südaööd ja ülejärgmisel hommikul kell viis seadis Ott juba sammud lennujaama poole. Pärast võistlust on ta ikka energiast tühi ja vajab veidi puhkust.

M. J: Martin on ülikõrge pingetaluvusega ja saab oma emotsioonidega väga hästi hakkama. Kui lõpptulemus ei paku rahuldust, on hiljem kodus kindlasti rohkem analüüsimist. Lapsed on suureks abiks, et mõtted vahetult pärast rallit kõrvale juhtida. Nemad ei esita küsimusi, vaid rõõmustavad, et issi taas kodus on. Endalgi tekib vahetult pärast võistlust alati hetkeks tühi tunne. Ilmselt asjaolust, et rallile eelneb ootusärevus, siis kolm täispikka päeva pidevat närvitsemist ja küünte närimist. Kui lõpptulemus on hea, järgneb alati suur rahulolu ja rõõm. Ent siis saabub kiiresti teadmine, et selleks korraks ongi kõik ja juba paari nädala pärast algab kõik otsast peale.

Uudistest käis läbi, et Martin võttis Rally Estonia jaoks alla kuus kilo. Kuidas see koduste jaoks välja nägi – külmkapis oli eraldi riiul?

M. J: Eraldi riiulit ei olnud. Pigem oli see selline ühine ettevõtmine. Martinile on judo ajast kaalulangetamine väga tuttav, sest tavaliselt tuli seda ette enne igat võistlust. Ta teadis hästi, mida ja kuidas teha. Aga jah, paariks nädalaks sai temast tõeline kaalujälgija – ja seda kõige otsesemas tähenduses.

Mil moel ise võistluspäevaks valmistute, kui elate kaasa kodust?

J. T: Eraldi ei valmistu. Mõnikord õnnestub lapsed vanemate juurde saata või vanemad enda juurde kutsuda. Siis saab rahulikult keskenduda. Äratus sõltub võistluspäeval kindlasti katsete algusaegadest. Ülemererallide puhul on vanemate abi eriti oluline, sest unetunde jääb väheks.

M. J: Kui ma kaasas ei ole, saadan lapsed tavaliselt Elvasse vanavanematele külla, et mitte neile tubast ja ekraanirohket nädalavahetust pakkuda. Kuna aitan Martinit rallide ajal ka tema sotsiaalmeediaga, tuleb katsete vahepeal tihti klahve klõbistada. Ja olgem ausad, minu süütenöör on võistluspäevadel tükk maad lühem – seega on lastel vanaema juures kindlasti lõbusam. Endale ei võta ma sellistel nädalalõppudel tavaliselt ühtegi kohustust, mis sunnivad mind toast välja minema. Mida rohkem segamini toad parasjagu on, seda parem. Siis on vähemalt jälgimise kõrvale mingi taustategevus, mida pilootjuhtimise peal teha saab. Lihtsalt diivanil istudes läheb närv tunduvalt kiiremini mustaks.

On teil mõni ebausk või talisman?

J. T: Ei.

M. J: Kohati. Mul on alati pöial pihus, kui mehed parasjagu katsel viibivad. Lapsed on selle minult üle võtnud. Isegi kui Maria (5) parasjagu oma toimetusi teeb, on tal alati pöial issile ja Otile hoitud.

Kui tihti omavahel suhtlete?

J. T: Kuigi lapsed on samas vanuses ja isegi elame lähestikku, siis paraku tihti ei kohtu. Pigem hoiame ühendust võistluste ajal. On hea teada, et üks naisterahvas jälgib veel rallit sama pingsalt. Teinekord saadame teineteisele vaid küsimärgi sõnumiga ja teisel on teada, mida mõeldakse ja oskab vastata. Meestega kaasas käies liigume enamasti väljaspool hotelli koos, aga katseid jälgime siiski kumbki oma arvutist ja oma toast.

M. J: Kindlasti suhtleme rohkem rallide ajal. Tõsi, kui meestel esineb ärevam moment, on Janika see, kellele sõnumi saadan. Koos on kindlasti lihtsam, kui keegi teab täpselt, mida tunned.

On selles rohkem südamepuistamist või ainult teile mõistetavat musta huumorit?

J. T: Südamepuistamist väga ei ole. Pikematel reisidel ja kauem koos olles jõuame erinevate teemadeni.

M. J: Mingil määral mõlemat. On teemasid, mida on koos väga lihtne arutada, ja eks huumor aitab pingelisematest päevadest üle.

Kas olete esitanud mõne ultimaatumi seoses ralliga?

J. T: Ei.

M. J: Ei ole!

Kõige huvitavam asi, mille mõni fänn on kinkinud?

M. J: Selle hooaja alguses kinkis üks fänn heegeldatud Martini kuju Hyundai kombinesoonis. Tütrel oli see vahepeal suur lemmik. Armas vaatepilt, kui ta selle õhtul kaissu võttis.

Mis on senini üks toredamaid kohtumisi fänniga?

J. T: Neid on palju, aga meenub üks seik sõbranna lapsega. Perepea oli suur fänn ja saatis oma väikese poja autogrammijahile. Poisil oli käes vast ostetud rallimüts ja mina toimetasin ta Oti juurde meeskonna hooldusalas. Poissi tagasi viies venis isal nägu kõrvuni, aga lapsel joonistus nutuvõru ümber suu. Kui isa uuris, mis ta Otilt sai, vastas poiss: «Midagi ei saanud, sodis mütsi ära.»

Kes muusika valib, kui koos autoga sõidate?

J. T: Muusika valivad lapsed või siis raadio. Vahel mina, kindlasti mitte Ott.

M. J: Ka meie autos dikteerib muusika tagumine pink. Rokimees Mateo (3) kindel lemmik on Queen. Volüüm on põhjas ka nublu ja Trafficu puhul.

«Ott Tänak – The Movie: seriaal» on TV3 eetris pühapäeviti kell 19.30.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?