Linnateatri raudvara saaliadministraator Juta Olesk: „Nõukogude ajal tulid kollektiivid massiliselt teatrisse tänu piletilevitajatele.“

Helina Piip, 9. september 2020

Juta Olesk on nägupidi tuttav kõigile, kes sattunud viimastel aastakümnetel Tallinna Linnateatrisse. Neljakümne kolme tööaasta jooksul on ta näinud siin paljusid teatrilegende, ent naise endagi suguvõsa lugu on põnev. 

Kui satuksid mälumängule, kus küsitakse, kes on Tallinna Linnateatri pikaaegseimad töötajad, siis siin sulle spikker: näitleja Helene Vannari (aastast 1976) ja saaliadministraator Juta Olesk (aastast 1977). Naised, muide, on ka head sõbrannad – sõprus sai alguse ühisest koduteest, sest pikki aastaid elati lähestikku ja juttu jätkus küllaga.

Jutal (73) on hästi meeles tema esimene tööpäev, kuna dieles peeti Lisl Lindau sünnipäeva. Samast sügisest mäletab naine teisegi teatrilegendi – Silvia Laidla juubelit, mida tähistati pärast lavastust «Non-stop» Harju tänava varietees.

Mõistagi pole Juta kõik need aastakümned palunud publikul enne etendust telefone hääletuks seada. Telefoniga teatrisse saabumine oleks ju kaheksakümnendail veel ulme valda kuulunud. Ent samamoodi mõjub tänapäeval ulmeliselt Juta jutt, et toonase Noorsooteatri administraatori ülesanne oli publikut saali leida! Ent seda naine just tegi.

«Kui peanäitejuht ütles, et saali tuleb hakata lastega täitma, võtsin ühendust koolide ja õpetajatega ning pisitasa hakati tulema,» meenutab kogenud teatritöötaja. «Nõukogude ajal tulid kollektiivid massiliselt teatrisse tänu piletilevitajatele, kes käisid mööda asutusi.» Algusaastatel tegigi Juta päevasel ajal kabinetitööd: viis näitlejaid koolidesse kohtuma, otsis koostöös õpetajatega arvustuste kirjutajaid jpm.

KOLLEEGIDEGA SEENEL: Kaks sügist tagasi avas teater hooaja seenelkäiguga – Juta Peraküla metsas koos Andero Ermeli ja Helene Vannariga.

Alati tulid pisarad 

Nii nagu linnateatri algusaegadel mängiti lavastusi peale Laia tänava ka Salme kultuurikeskuses, nõnda on see varsti jälle. Juba mõnda aega on sealseid ruume sobivaks ehitatud ja teatrirahvas käis neid hiljuti üle kaemas. Jutal on head muljed: «Seni kuni linnateatrile uut maja ehitatakse, anname etendusi Salme tänaval – seal on üks suur 300kohaline saal ja kolmandal korrusel kaks black box’i.»

Juta istub ka ise etenduste ajal saalis, sest «kui kellegagi midagi juhtub, siis saab appi minna».

Nii palju lavastusi näinud Jutalt tahaks küsida ka ta enda lemmikuid. Naine ütleb, et nimetab hoopis üldiste lemmikute (näiteks «Valge tee kutse» või «Romeo ja Julia») asemel neid, mis ehk kõigi vaatajate jäägitut nautimist ei leidnud. «Mulle meeldis väga Elmo Nüganeni lavastatud Jean-Luc Lagarce’i «Meie kangelased» ja sama autori «Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama», mille lavastas Anu Lamp.»

Oma suurimast lemmikust, Martin McDonaghi «Inishmaani igerikust» rääkides lähevad aga Jutal praegugi silmad märjaks. «See Jaanus Rohumaa lavastus oli üks Iiri lugu – nii ilus! Seal oli naeru, kurbust, kõike. Väga ilusad kostüümid, naistel krunnid pääs. Seda etendust vaadates tulid mul alati pisarad silma.» 

Palju hobisid 

Ent Jutal oli veel teinegi elu – Tartu ülikooli eesti filoloogina lõpetanud naine töötas ka lasteaiakasvatajana ja kolmkümmend aastat lasteaias muusikaõpetajana. «See oli emotsionaalne, mulle meeldis!»

Ta töötas lastega, kes vajasid kõneravi. «Valisin muusikatunnis lihtsamaid laule-tantse, tegime ka näitemänge.» Siiani poeb südamesse soe tunne, kui täiskasvanuks sirgunud lapsed või nende vanemad teda teatris tervitama tulevad.

Muusikal aga oli ta elus oluline koht juba kooliajal. «Kuigi kasvasin pärast sõda, sain veel eestiaegse kasvatuse – ema pani mind klaverit õppima ja tennist mängima.»

Armastus muusika vastu on liitnud Juta nii linnateatri laulukoori kui ka segakooriga Meriko. Kuid hobidena nimetab ta veel seenel käimist ja käsitööd. Ka lugeda meeldib väga. Juta loetleb viimase aja elamusi: «Elin Toona Gottschalki «Pagulusse» ja Ane Rieli «Vaik», mis valiti 2016. aastal Taani parimaks põnevusromaaniks. Vene autori Jevgeni Vodolazkini «Aviaator» oli ka väga huvitav!»

Naisüliõpilaste seltsi raamatulugemise võistlusel on Juta muide esimeste seas. «Anname seal üksteisele iga kahe kuu tagant loetust ülevaate. Ja koroonakevadel sai ju lõpmatult lugeda,» meenub talle.

Publik aplodeerib ja näitlejad tulevad kummardama – on lõppenud «Südameharjutuse» etendus ja Juta teab, et publik väljub täna õhtul saalist muigvelsui. 

Nalja ka 

Mida teatrisõbrad on publikuteenindajatelt ja piletikassast küsinud?

  • Kas lavastusele «Põhjas» saab siit? − Ei, minge Põrgusse (Põrgusaali).
  • Keegi jõudis jooksuga ja ütles: «Pilet on siin, napilt oleksin hiljaks jäänud!» – «Vabandust, aga «Ivanovit» mängitakse Draamateatris ...»
  • Kassast on soovitud pileteid lavastusele «Jäneseurg», aga küsitakse «Jänese auk», «Teatri urg», «Rebase urg». Või lavastusele «Köster», aga üle huulte tuleb «Mölder». Lavastust «Kant» on väänatud «Kont». «Südameharjutus» on piletikassa ees meeles kui «Südamekarjatus», «Südamerabandus», «Südamevarjutus», «Südameasi» või «Südamehääl».

Ministri lapselaps 

Jutaga tuleb jutuks ka tema põnev suguvõsalugu. Tema ja ta venna Peeter Oleski vanaisa, advokaat Lui Olesk oli esimese vabariigi aegu mitmel korral ka minister. Vanaema Minni Kurs-Olesk aga tegutses omavalitsusasutustes. Mõlemad kuulusid Asutavasse Kogusse.

Kuna vanaema neiupõlves ei tohtinud tüdrukud veel Tartu ülikoolis õppida, tegi vanaema Minni seda Londoni ülikoolis vabakuulajana.

Juta meenutab: «1. veebruaril 1905. aastal avaldasid vanaema ja vanaisa Postimehes kuulutuse: «Minni Kurs – Lui Olesk, abielusse astunud.» Kuid tol ajal oli võimalik vaid kiriklik abielu ja seepärast peeti nende nelja tütart vallaslasteks ja kuradist sündinuiks. Tartus juhtus sedagi, et mööda jalutavad saksa mutid kobasid laste – mu väikese ema ja ta õdede päid, kas neil ei kasva mitte sarvenukid peas.»

Perekonnas liigub aga veel üks lugu jõululaupäevast, kui kodu oli pühadeks ehitud, oodati veel Lui Oleskit. Ja siis ta tuli ämbritäie värskete heeringatega, mille oli saanud tasuks ühe talumehe nõustamise eest. Vanaema ütles ainult: «Oh, Lui ...»

Kahjuks pole Juta oma vanaema ja vanaisa kunagi näinud, sest nad surid enne tema sündi.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?