Karmi diagnoosi saanud Robert ei kaota sekundikski lootust

Silja Paavle, 9. september 2020

Kujutad ette olukorda, kui maailmast eraldab sind kaheksa trepiastet, mille ületamiseks vajad iga kord abi? See on kuue aasta eest liikumise kaotanud Roberti argipäev.

Mis juhtus Rakke noormehe Robert Vunderiga (35) saatuslikul päeval kuue aasta eest, noormees täpselt ei tea. Ta mäletab, et läks sõbrale külla ja üheskoos tarvitati ajaviiteks ka alkoholi. Ja mitte vähe. Siis saabus suur must auk. Järgmisel hetkel lamas mees juba rõdu all murul ega saanud tõusta.

Karm diagnoos
«Ilmselt läksin rõdule suitsu tegema, sest sõber magas juba. Ärgates nägi ta toas vaid minu kingi. Siis hakkas mind otsima, vaatas ka rõdult alla ja nägi mind murul lamamas,» meenutab Robert. See rõdu asus aga teisel korrusel. Mees arvab, et küllap püüdis ta end palkoni servale toetada, kuid hindas purjuspäi oma võimeid üle. Nii kõik juhtuski.
Veel mäletab Robert, et sõber kutsus kiirabi ja meedikuid oodates tõi talle klaasi vett. Kui kaua kulus aega alla kukkumisest kiirabi saabumiseni, ei tea pealtnägijate puudumise tõttu keegi.
Robert viidi reanimobiiliga Tartusse ja diagnoos tuli masendav: kahjustada sai kolmas-neljas selgroolüli koos seljaaju läbilõikega. Pika operatsiooni järel teatas arst karmid sõnad: «Tõenäosus kunagi liikuma hakata on väike.» Pärast kahte nädalat Tartus suunati noormees ravile elukohajärgsesse Rakvere haiglasse.
«Muidugi ei teinud see uudis mind rõõmsaks. Emale oli see kõige suurem šokk,» nendib mees takkajärele. Vanemad on poja kõrva truult püsinud aga kõik need aastad ning aidanud teda ihust ja hingest.

SPORTLASE HING: Ilusate ilmadega kinnitab mees ratastooli ette kolmanda ratta ja läheb käte jõul maantee äärde väntama. Kodunetreening

Lootus kõige olulisem
Robert otsustas siiski kohe esimesest hetkest elutahet enda sees toitma hakata. «Niipalju, kui olen kuulnud, ütlevad arstid kõige karmima prognoosi kõigile. Lootma peab ikka,» selgitab ta.
Tõsi, esialgu osutus ratastoolieluga kohanemine üsna keeruliseks. Ka must masendus kippus peale. Kohanemiseks on mees aga tublisti tuge saanud Haapsalu neuroloogilisest rehabilitatsioonikeskusest – sealsetelt spetsialistidelt ja patsientidelt. «Seal nägin selliseid patsiente, kellel ei tööta ka käed. Ometi saavad nad ikka hakkama ja on heatujulised,» lausub Robert, et saatusekaaslaste nägemine andis jõudu. Alguses kippusid kimbutama ka lamatised, kuid nüüd on ta õppinud neid vältima.
Et lootust hoida on kõige olulisem, otsustas Robert paari aasta eest osaleda ühes teaduskatses. Selle käigus opereeriti talle Rootsis Karolinska ülikooli haiglas katkiste selgroolülide asemele tehislülid. Need võiksid tulevikus ka alakeha tundlikkust juhtivaid närve mõjutada. «Mul pole ju midagi kaotada, pigem võita,» põhjendab Robert otsust nii keerukas projektis katsejänesena kaasa lüüa. Ta on seitsmes patsient, kellele seesugune operatsioon tehti.

Sport maandab
Nüüd on projekt Roberti sõnul külmutatud, kuna ravi pole ühelgi katsealusel tulemusi nii kiiresti andnud. Tema ei kavatse aga veel alla anda, sest närvide taastumine võtabki väga kaua aega. Vahel lausa aastaid.
Nii sõidabki mees poolteist aastat igal nädalal kolmapäeva hommikul Rakkest Haapsallu taastusravile ja reede õhtul koju tagasi. Robert usub kogu hingest taastusravi ja eesmärgipäraste treeningute jõusse. Oktoobrist lõpeb Rootsi projekti rahastus ja siis tuleb hakata ise nuputama meetodeid ravi rahastamiseks.
Vahel näeb ta unes, et liigub. Unenägu ei näita, kas ratastoolis või omil jalgel, kuid tunne on, et jalad liiguvad. See tunne kõrvuti lootusega hoiavad indu tervise nimel tegutseda. Mehel on koduski toanurgas trennimasin, mille najal end püsti tõsta ja jalgu liigutada. Ilusate ilmadega võib teda näha Lääne-Virumaa teedel ratastooliga vuramas, kollane helkurvest seljas. Vahel niisama, vahel käsirattaga. On isegi juhtunud, et päevakilometraaž ulatub sajani – pikimal päeval on ta jõudnud isegi Paides ära käia. «Pean end ju vormis hoidma,» selgitab Robert. Teisalt on sport hea pingemaandus neil puhkudel, kui mustad mõtted hakkavad pead tõstma.

USUB TREENINGU JÕUSSE: Robert usub, et ainult taastusravi ja sihikindlad treeningud aitavad ta tagasi liikuma. Sel põhjusel muretses ta endale koju ka treeningseadeldise.

Ihkab iseseisvaks
Endale tegevuse pakkumiseks on Lääne-Virumaal elav mees võtnud ette ka rongisõite Tartusse ja seal linna uudistanud. Seepärast teab ta nüüd öelda, et suures linnas on ratastooliga liikumiseks võimalused paremad kui väikeses Kesk-Eesti asuvas alevikus.
Kuigi Robert elab suurema osa ajast endiselt oma kodu vahetus naabruses elavate vanemate juures – nii on lihtsam –, ei ole ta alla vandunud soovile iseseisvalt elama hakata.
Nii tegi ta paari aasta eest ära autojuhiload, et saaks iseseisvalt liikuda. Ennekõike Haapsalus taastusravil käimiseks. «Muidu sõidutas isa mind sinna, aga tema jaoks tähendas see iga kord topeltsõitu. Rakkest iga kord kolm tundi sinna ja teist samapalju tagasi,» selgitab Robert.
2018. aastal õnnestus mehel osaleda kohaliku valla kodukohandusprojektis, mille tulemusena ehitati tema köök selliseks, et seal saab muretult toimetada ka ratastoolis istudes. Ja kortermaja ette paigaldati kaldtee.

Unistab tööst
Aga mööda kaldteed saab vaid trepikoja koridori. Esimesel korrusel asuva korteriukseni jääb veel kaheksa astet, mis on Roberti jaoks praegu ületamatud. Korterist välja pääsemiseks tuleb appi isa. Üles ei jaksa taat poega aga tarida ja siis helistab Robert sõpradele. Ja nii iga kord, kui tekib vajadus välja minna. Sõbrad aitavad meelsasti, kuid elu lõpuni ei saa ju teistele loota.
Kui oleks invatõstuk, mis ratastooli masina jõul üles veaks, seda muret enam poleks. Ja avaneks võimalus täita ka teisi unistusi.
Üks neist on tööleminek. Kui enne õnnetust töötas ehituspuussepaks õppinud Robert ehitusel, siis ratastoolis seda ametit jätkata ei saa. Küll on ta aga silma peale pannud paarikümne kilomeetri kaugusel Koerus asuvale elektroonikatehasele, kus saab kõikvõimalikke seadmeid komplekteerida ka ratastoolis. Kui vaid kodust välja pääseks!

UNISTUS: Invatõstukit proovis Robert näiteks Tartu raudteejaama tunnelis, kus sai sellega muretult üles-alla pikkadest järskudest treppidest. Kui kodumajja tuleks väiksem seesugune, oleks elul hoopis teised värvid.

Tagasi ei mõtle
Robertile on nüüd abikäe ulatanud heategevusorganisatsioon Naerata Ometi MTÜ, mis asus tõstuki soetamiseks raha koguma. Augusti lõpu seisuga on tarvilikust 10 000 eurost koos veidi alla tuhande.
Kuue aasta tagusele päevale Robert enda sõnul parem ei mõtle. «Mul on nii lihtsam elada. Eks olen enda peale ju pahane ka. Mida vähem aga sellele mõtlemisega tuju rikun, seda parem,» usub noormees, et positiivsus aitab elus rohkem edasi. Et alkoholiga peaks piiri pidama, sai sellest õhtust aga selgeks.
Kuid olgu, mis olnud – iseseisev elu on Roberti lähiaja eesmärk. Siis on kõik võimalik. Sinnapoole ta nüüd sihikindlalt rühibki.


Pane õlg alla!
Võimalused Roberti aitamiseks leiad Naerata Ometi MTÜ kodulehelt www.naerataometi.ee.
Kui lisad oma isikukoodi, saad järgmisel kevadel annetuselt tulumaksu tagasi.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?