Peatoimetaja veerg | Mõtteid lastepõlve maitsetest
Kui tuleb mõte teha intervjuu restoranikultuuri grand old man’iga, ei teki kahtlustki, millest temaga rääkida. Ikka toidust! Mõistagi võiks temaga pajatada kõikvõimalikust peenest kraamist, mida laias ilmas mekitud on. Kõik need foie gras’d ja värgid. Aga las see gurmeejutt jääb mõneks teiseks korraks. Seekord pärisime Dimitri Demjanovi hoopis tema lapsepõlvemaitsete kohta.
Seda, millised lihtsad road on teda läbi elu saatnud, saad lugeda juba järgmiselt leheküljelt. Ent ma isegi hakkasin seepeale oma lapsepõlvemaitseid meenutama.Esimese asjana tulevad meelde vanaema kohupiimapallid. Sellised rammusad – kodukohupiimast tehtud ja rasvast tilkuvad, tead ju küll. Kui neid ikka terve vaheaja jooksul nädalas korra süüa, polnud ime, et suve lõpuks olid põsed nii pontsakaks läinud, et paistsid juba selja tagant ka.Suitsuliha. Vanaema tegi seda suitsusaunas, isa suvila aianurka ehitatud suitsuahjus. Aga see oli meie menüüs kogu aeg. Eriti hea oli see soojana, just ahjust võetuna.Ja muidugi pidupäevane kartulisalat. See maitses igal perenaisel erinevalt. Meil tehti sibulaga, tädi tegi aga õunaga. Ent tegelikult mekkis mulle üldse kõige rohkem pinginaabri ema tehtud salat. Kunagi hiljem sain teada, et tema saladuseks oli peeneks hakitud keeduporgand! Kersti, kui lugema juhtud – tervisi sulle!Ent on ka seesuguseid sööke, mis mind lapsepõlvest saati kummitavad. Ja mitte heas mõttes. Näiteks mäletan üht toitu, mida maavanaema armastas teha ja mis täiskasvanutele hirmsasti maitses, aga lastele … Noh, oleme viisakad. Väga ei istunud. Ma ei tea, mis selle toidu nimi oli, ja kahjuks pole enam ka kelleltki küsida. Aga valmistati kuidagi nii, et eelmisel õhtul pandi mitu kuud kuivanud soolakalad likku, järgmisel hommikul praeti need ära ja serveeriti imelikus võbisevas munakastmes. Ka ei suudaks ma täna enam juua värskelt lüpstud lehmapiima. Ja ma ei võta suu sissegi küülikuliha. 1990ndate algul, kui olid rasked ajad, pidasime maal küülikuid, keda ma iga päev lapsena toitma pidin. Aga ühel päeval ühte neist enam ei olnud. Kuigi mulle üritati midagi kokku valetada, sain aru küll, mis praad see järgmisel päeval laual oli …No vot siis. Sellised lood minuga. Aga kui ma küsin sinu lapsepõlvemaitsete kohta, siis mis meenub esimesena?