Silja Paavle: ehk on just tänavune veidi teistmoodi aasta hea aeg põigata läbi naaberkülast?

Silja Paavle, 15. juuli 2020

Viimastel nädalatel olen uidanud mööda tuttavaid radu ja vaimustunud meie uhkest kultuuripärandist. Möödunud nädalavahetusel sattusin näiteks Lasva veetorni galeriisse, kus asub ilmselt kogu maailmas ainulaadne klavertrepp.

Mööda astmeid veetorni tippu tõustes sai kõndida klahvidel ja kuulata klaverihelisid, alla tulles ümiseda hääleharjutusi või kuulata lindude-loomade hääli. Kui oleksin torni läinud mõne sõbraga, õnnestunuks uue hingamise saanud vanas ühismajandi veetornis välja võluda ehk mõni lihtsam viisijuppki.

Ehitise tõeline pärl oli aga selle perenaine Silja, kes jagas kõigi külastajatega lahkelt torni takistusi täis sünnilugu ning ei lubanud klahve proovimata välja ilmselt ühtegi külastajat. Asja eest – see ju kogu võlu ongi.

Klavertrepp on Võrust üldse mitte kaugel paikneval Lasval olnud üle kümne aasta. Kuigi olen sealkandis käinud korduvalt, sattusin seda vaatama alles nüüd.

See pani mõtlema Nuustakust ja Pariisist kõnelevale ütlusele – kui vähe ja kui kehvasti me ikkagi tunneme kõike seda, mis on meie kõrval käegakatsutavas kauguses. Ning et ehk on just tänavune veidi teistmoodi aasta hea aeg koputada naabrite uksele või põigata läbi naaberkülast? Olen veendunud, et sinasõprus kõige põneva ja leidlikuga, millega me siin hakkama oleme saanud, muudab elu ainult ilusamaks.

Et maailma muutmine algab iseendast, soovitangi igal Naistelehe lugejal suve teises pooles vähemalt ühele sõbrale oma kodukandi peidetud aardeid tutvustada. Ja püüda ka ise neid lähedusest üles noppida.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?