Eesti suveteatrite kroonimata kuninganna Loone Ots: mind inspireerib suur armastus

Silja Paavle , 15. juuli 2020

«Üsna tavatu suvi,» nendib Loone Ots. Kui tavaliselt on tal näitekirjanikuna kolm kuni viis suvelavastuste esietendust, siis nüüd vaid üks – täna jõuab Luunjas lavale «Keisri usk».

Harilikul aastal olnuks Eesti suveteatrite kroonimata kuningannaks tituleeritud Loonel (54) tänavugi kolm esietendust. Et teatrid pelgavad riskida, esietenduvad Tallinnas «Suur Majakovski» ja Tšehhi kirjaniku Filip Jan Zvolskýga kahasse kirjutatud «Armastus karantiinis» ning Tartus keskaja vanamuusikale kirjutatud müsteerium «Püha Elisabeth» hoopis sügisel. Miina Härmast kõnelev operett jõuab Tartus hea õnne korral lavale tuleva aasta veebruaris helilooja sünniaastapäevaks.

Ka täna esietenduva Henrik Visnapuu seni mängimata näidendi «Keisri usk» pärast muretses ta veidi. «Kas tõesti kordub ajalugu?» küsis kirjandusteadlasest näitekirjanik endalt mõtetes, kui koroonapuhangu tõttu tüki lavale toomine küsimärgi alla langes.

Täitsa uus hingamine

Loone leidis arhiivisügavustest, et 1939. aastal otsustati äkki, et novembri lõpus Estonia lavale jõudma pidanud näidend lükatakse teadmata ajaks edasi. «Visnapuu oli tookord väga pahane ja ütles, et kui näidend on ära keelatud, teeb ta samast materjalist romaani, sellest dramatiseeringu ja sedaviisi jõuab see ikka lavale,» räägib naine. Läks teisiti ja alles 80 aastat hiljem on see juhtumas. Pärast seda, kui Loone on näidendile uue hingamise andnud.
Küsimus, miks see toona lavale ei jõudnud, painab aga tänini. Loone sõnul on suure tõenäosusega selle taga toonane ajalooline ja poliitiline olukord, milles Eesti soovis hoida pigem neutraalset joont. «Tänapäeval oleme harjunud üksteist rappima ja sõimama nii eraelus kui ka internetikommentaariumis. Too lavastus osutas eestlaste pealesunnitud valikule leiva lauale saamise nimel valida Vene võim ja vaim. Venelasel oli selles näidendis täita koomiline roll. Arvati, et see võib kedagi haavata.»

Tema sõnul põhines see Visnapuu näidend kuuldusel, millel polnud vähimatki alust. Ühtäkki hakkasid aga levima jutud, et kroonu maid hakatakse tasuta jagama neile, kes lähevad õigeusku. «Et selline fantaasia üldse tekkis, näitab, kui ahistatud pidid olema Eestimaa talupojad. Seejuures me räägime tänase Eesti rikkamast osast ehk Liivimaast,» selgitab naine.

VÄÄRIKALT VALLATU: «See seelik on nagu minu näidendid, väärika ajaloo alt välgub vallatuid satsikesi,» muheleb Loone, vaadates seda kahe aasta tagust pilti Ravila mõisa terrassilt. Seal elustas ta hullu krahvi Peter von Manteuffeli kirevad päevad. (Erakogu)

Lugu meist endist

Loone sõnul on kogu see lugu meist endist. Vahe 1845. ja 2020. aasta vahel on üksnes selles, et praegu ei surda näljasurma. Küsimus eestlaste kui rahvuse, kui inimeste püsimajäämisest on endine. «Eesti ei saaks justkui kunagi iseseisvalt otsustada, mida tahab. Kogu aeg on kõne all kas lääne või idaga liitu heitmine,» kõneleb naine. Inimene võib tema sõnul lihakehana kuskil vankuda, kuid olulisim on, mis vaimu ta kannab. Kas ja kuidas ta räägib eesti keelt ja kirjutab sellest, kas ta huvitub esivanemate pärandist. «Olgu see keiser või NATO – alati loodame kellegi suure vabastaja ja kaitsja peale, kes on meist kaugel nii vahemaalt kui ka vaimult,» nendib ta.

Kui nüüd jõuab lavale Visnapuu, siis tosinkonna aasta jooksul on tema näidendites tegutsenud ka teised Eesti kultuuriloost tuntud ja olulised persoonid. Seejuures on ta eelnevalt istunud tunde ja nädalaid arhiivides ning muuseumides ja viinud end kurssi nende elu kõigi pisiasjadega. Miks?

Loone sõnul inspireerib teda suur armastus. «Eks me kõik ajame mingit suurt ideaali taga. Kes harib aeda, kes ehitab oma keha. Minu ideaal on, et saaksime osa Eesti kuldajastust, milles elavad targad ja loovad inimesed, kes omavahel ka sõbrustavad. Ma soovin, et näeksime neid suuri isiksusi tegutsemas.»

Vaimustus suurkujudest

Seejuures püüab ta alati need inimesed kaasaegsetele köitvamaks teha. «Õpikutes on kõik kirjas ikooniliselt ja suurkuju võib juba pärast järgmist kontrolltööd ununeda. Kui aga näidata, et nad on kõigis oma pattudes ja eksimustes vaimustavad ning vahvad, jäävad nad paremini meelde,» usub Loone. See on ka põhjus, miks ta kirjutas lastele raamatu «Lugusid kuulsatest eestlastest».

Tänu oma loomingule on naine avastanud, et tänapäeva üle kantud suurkujud puudutavad inimesi. On mitmeid, kes on Loonele tunnistanud, et just tema näidend pani tegema otsuseid, mida muidu poleks julgenud. «Ehk siis minu lavale kirjutatud Marie Underi ja Lydia Koidula otsused on aidanud naisi julgeda midagi teha, olla tugevamad,» on Loone sellega rahul. Üleüldse jumaldab naine suveteatripublikut, kes meie heitlikus kliimas on väga vapper.

Niisamuti rõõmustab ka iga etteheite üle arhiividokumentide liialt vabas tõlgendamises. «Kultuuriloolised fantaasiad,» iseloomustab ta ise nende põhjal sündinut.

Loomult laisk

Loone kinnitusel on nimelt oluline, et me mõtleksime eesti kultuuri, ajaloo ning pärandi üle. «Kui see on õnnestunud, kasvõi poleemiliselt, olen eesmärgi täitnud ja meie kirjanduse tulipunkti tõstnud.» Eesti kultuurilooliselt olulised raamatud võivad ju kodus olla ja raamatukapis tähtsal kohal eksponeeritud, kuid kui neid viimased kümme aastat pole kätte võetud, on need ilmselgelt unustusehõlmas.

Kuidas aga ikkagi on nii, et paljude raamatute autorina, tõlkijana ja ka koolitajana tuntud Loonest on saanud Eesti suveteatrite üks viljakamaid autoreid? «Olen laisk inimene. Näidendite puhul näeb tulemust kergemini. Mulle meeldib seenel käia ka rohkem kui marjul – korv saab kiiremini täis,» muigab naine.


Etendust «Keisri usk» mängitakse Luunja kultuuri- ja vabaajakeskuses 15., 17. ja 18. juulil.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?