Nii muhe! Päästekoerad Eike ja Arabella igale kiljujale appi ei torma, kuid uppuja päästavad ära

Verni Leivak, 15. juuli 2020

MTÜ Pärnumaa Märjad Käpad perenaist Hiie Paasi võib kahel käel kiita. Vähe sellest, et ta oma kahe njuufaundlandiga päästmist õpetab, jäi üks eluküünal tänu tema hoolealusele põlema.

Hiie (53), kes muidu Virtsu lähedal metallitöölisena leiba teenib, on koeri alati hinnanud. Üheksa aastat tagasi peeti Tamula järvel päästeameti õppust ja selle tarvis otsiti vabatahtlikke «uppujaid». Naine otsustas, et tema võiks olla üks neist. Kui tõepäraselt see etteaste välja tuli, kes seda tagantjärele enam teab. Stsenaarium nägi aga toona ette, et paat plahvatas, seal istunud seltskond sattus vette ja siis tuldi päästma.

«Koera lähenemine distsiplineerib uppujat,» teab Hiie. «Tegelikult on see määratu turvatunne, kui sulle suur mürakas appi tuleb.»

Koer on nagu mootor

Nüüd, mil Hiiel endal on kaks päästekoera, 8,5aastane Eike ja poolteiseaastane Arabella, ta neid uppujat riietest vedama ei õpeta. Ei taha ju pärast kusagilt meediast lugeda, et koer kedagi kogemata hammustas.

«Koer on nagu mootor. Kannatanuna võtad ise koerast kinni ja tema toob su kaldale,» annab ta kõigile ohuolukorra käitumisjuhise. Kusjuures kinni võib haarata kasvõi suure njuufa võimsast sabast! Juhul, kui päästma tuleb ka vetelpäästja, võtab tema uppuja haardesse, kuid haarab koerast ise.

«Nad on niimoodi välja õpetatud, et hakkavad kannatanu ümber ringe tehes ujuma ja teevad neid nii kaua, kuni hädaline temast kinni haarab,» selgitab naine. Võiks ju arvata, et uppuja ümber tiirlev hiidkoer võib ohtu sattunut veelgi rohkem hirmutada, kuid Hiie teab, et uppuja haarab isegi õlekõrrest. Kusjuures väljaõppe saanud koerata ja uppuja päästmiseks väljaõpet mitte omav inimene peab appi tõtates eriti ettevaatlik olema. Hakkab ju uppuja instinktiivselt päästjat uputama, üritades tema najal «ülespoole» ronides ja samas teda vee alla vajutades ise veepinnal püsida ja õhku ahmida. Puhas ellujäämisinstinkt!

Nõudlik õpetaja

Tamula järve ääres toimunud õppepäeva järel tekkis Hiiele kindel veendumus, et temagi soovib endale njuufat. Siis oli neid Eestis vähe saada ja pika otsimise käigus leiti Eike Riiast. «Ta on meil, jah, Läti preilna,» muigab Hiie. «Eriline side on meie vahel küll esimesest hetkest.»

Paraku saab njuufaundland reaalselt kasulik olla päris vähe aastaid. Esimesed kolm eluaastat kuluvad õppimisele, aga kuna eluiga võib piirduda 9–12 aastaga, jääb aktiivseid tegutsemise aastaid järele kuue ringis. Nüüd ongi Eike juba nn pai-koer, kes enam tööd ei tee, kuid perenaine on kindel – reaalse ohu olukorras võtaks ta ennast ikkagi kokku ja annaks endast parima. «Võin selle peale mürki võtta.»

Praegu on Eike tööks kaldal istuda ja kulm kortsus jälgida, kuidas kutsikas õppetööga hakkama saab. Arabella ongi tegelikult Eike välja koolitanud.
«Kui annad kutsikale ülesande ja ta sellega hakkama ei saa, siis – ma ei tea täpselt, kuidas nad omavahel suhtlevad – igatahes näitab Eike ette ja noorem läheb teeb järele. Algul oligi nii, et Eike haaras päästmisel initsiatiivi enda kätte, aga siis tuli vahetus. Pool maad tiris «uppujat» kaldale hoopis Arabella,» avaldab Hiie.

Lapseke sai päästetud

Ent tubli Eike pole oma oskusi pelgalt õppustel demonstreerinud. «Ta oli vaid kaheaastane, kui jalutasime esimese advendi ajal Elva paisjärve juures ning lihtsalt juhtusime õigel ajal õiges kohas olema,» meenutab Hiie.

Äkitselt kostis üle järvejää kellegi meeltheitev hädakisa. Appihüüdjaks oli lapsevankrist kramplikult kinni hoidev šokis ema, kelle vanem laps, viieaastane poeg, kaldalt lumelobjakasse vette libises ega suutnud sealt enam omal jõul välja tulla.

Kisa peale lasi Hiie koera lihtsalt jooksu ja tormas talle järele. Ajaks, kui perenaine kohale jõudis, oli koer juba vees lapse ümber ringe teinud ning laps koerast kinni haaranud.

«Nägin, kuidas nad kalda poole tulid, laps risti üle päästja selja, hoides kätega koera kõrvadest kinni. Pääsemine oli tõesti sekundite mäng – õnneks kandis laps sulejopet, mis teda vee peal hoida aitas,» räägib naine. «Veel kaks minutit, ja jope oleks ta hoopis vee alla tõmmanud …»

Hiie võttis lapse koera seljast maha ja andis emale üle. Põnn rahunes tasapisi siis, kui ta lähedal asunud autosse toimetati.

«Siis läksid meie teed lahku. Meil kummalgi ei turgatanud sel hetkel pähe teineteise kontakti küsida,» kahetseb Hiie. «Igatahes hiljem pole see ema enam endast elumärki andnud. Tänada meid ta igatahes jõudis, kui lapse koera pealt üles tõstsin ja talle ulatasin. Aga ega sa selles olukorras tänu ootagi. Tänu oligi see, et lapseke sai päästetud.»

NII SEE ÕPPUSTEL KÄIB: Arabella ees, päästja (Hiie poeg Taavi) keskel ja kannatanu (vabatahtlik) järel. (Erakogu (Kert Saarma))

Mõistavad olukorra tõsidust

Õnneks pole Hiie koertel rohkem kedagi surmasuust päästa tulnud. Küll on nad aga kogu oma energia suunanud õppepäevade läbiviimisele, kus lisaks loengutele näidatakse koerte oskusi. Nii et «uppujat» tuleb endiselt ka Hiiel vahel kehastada.

Pärnumaa Märgadel Käppadel on ennetustöö leping politsei- ja piirivalveametiga, aga ka päästeametiga, kuid siiani on aasta koroona tõttu vaikne olnud. Alles nüüd on märgata kerget elavnemist, sest Hiiet kutsutakse koertega näiteks lastelaagritesse ja muudele õppustele. Ots otsaga tullakse kokku, ehkki riik võiks ka oma abikäe ulatada.

«See aga, et suur koer sööb palju, on täielik müüt,» pareerib Hiie. «Ta sööb oma 800 g krõbinaid päevas ja kogu lugu.»

Sellest muide, et õppepäevadel uppumine lavastatakse, saavat koerad suurepäraselt aru. Kord anti koertele jabur ülesanne, milles kaks kannatanut olid vees väikeste vahemaadega. Üks neist täiesti passiivne ja koer pidi just tema veest välja tooma.

«Kuigi ülesanne tundus jabur, sosistasin siiski Eikele kõrva, et mingu toogu just see tagumine ära. Eespool olnud ülesande väljamõtleja andis endast kõik – karjus, röökis, kadus vahetevahel vee alla, vehkis kätega, et koera segadusse ajada, kuid Eike ujus temast tuima näoga mööda ja päästis just tagumise ära,» ajab olnu Hiiet siiani muigama. Seda enam, et reaalne uppuja ei karju ja teda rannas märgata on tegelikult keeruline.

Ootab soovide täitumist

MTÜ Pärnumaa Märjad Käpad loodi 2019. aasta jaanuaris, enne seda olid nad Lõuna-Eesti vetelpäästekoerte grupi «Märjad käpad» ridades. Lihtsalt elu oli see, mis Hiie ja tema kaks last Tartumaalt Pärnumaale tõi.

«Tahtsin ammu koertega mere äärde elama tulla,» tunnistab naine, kellega koos tegutseb MTÜ juhatuses ka poeg Taavi. «Mulle tundus, et Tartus pole enam arenguruumi minu tehtaval põhitööl ega koerandusel. Praegu töötan 3D-metallipingi operaatorina, kuid pikas perspektiivis näen oma ettevõtet tegutsemas nii, et võin hobist ära elada. Kuid selleni läheb veel aega.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?