Elu Vargamäel läheb edasi! Oru Pearu prototüübi lapselapselapselaps Toomas rajas esivanemate maile marjatalu

Silja Paavle , 15. juuli 2020

«Tahan terve mäe marju täis panna,» räägib Toomas Vaaderpall, romaani «Tõde ja õigus» Pearu prototüübi järeltulija. Mehe unistus on esivanemate maale Vargamäele rajada piirkonna suurim marjakasvatus.

Tõe ja õigluse huvides olgu algatuseks kohe ära räägitud, et Vargamäe on kirjanik A. H. Tammsaare antud nimi Järvamaal asuvale Vetepere külale. Seal asunud Lõuna-Tammsaare talus toimetas romaani ühe peategelase Pearu Muraka prototüüp Jakob Sikenberg ning on läbi aastate elanud ja töötanud igapäevaselt meie rahva suurteosele mõtlemata ka tema järeltulijad. Toomas (44) on Jakob Sikenbergi lapselapselapselaps ja tema isa nimi on ilmselgelt romaani mõjutustel Pearu (68).

Loomi ei tule

Pearu lootus elu jätkumisest Vargamäel on ometi tõeks saanud: kolm aastat esivanemate talu maid distantsilt harimas käinud Toomas seadis end nüüdseks Vargamäele sisse. Tõsi, seapõrsaste ruigamist hoovi peal ei kuule ja soosse vajunud lehmi välja sikutama ei pea.

Toomas rajas sinna hoopis Siili ja Karu Marjamaa kaubamärgi all tegutseva marjakasvanduse. Kuslapuu, vaarikas, must ja punane sõstar, karusmari ja must leeder juba kasvavad ning mees istutab neid aasta-aastalt järjest laienevatele põldudele juurdegi.

Nüüd kasvavad marjapõõsad seitsmel hektaril, tulevikus võiks need laiuda 17 hektaril. «Minu unistus on Vargamäele rajada piirkonna suurim marjakasvatus,» lausub selle teemaga viie aasta eest Tartu külje all alustanud mees. Seal on igale vabale maalapile aga kõva konkurents ja oma ettevõtte arendamine keerulisevõitu.

Uudne kuslapuu

Tegus peremees annab endale siiski aru, et unistuseni liikumine võtab aega, sest üle hektari aastas kasvandust laiendada ei jõua. «Kui abilisi oleks, siis ehk veel,» möönab ta. Praegu toimetab Toomas üksi, ümbruskonna elanikke on õnnestunud põldudele appi saada marju korjama. Mees oskab hinnata iga töökat kätepaari, sest teab, et tööjõuga pole priisata üheski marjakasvatustalus. Saati siis nii kõrvalises kohas asuvas majapidamises, nagu Lõuna-Tammsaare talu seda on.

Kohe-kohe hakkavad valmima vaarikad ja nende korjest rääkides tekib Toomase laubale murekorts. Ikka tööjõu pärast. Natuke ilma pärast ka – ühest küljest on päike marju hooga küpsetanud, teisalt kipub vihm liiga tegema.
Viimased paar nädalat on Toomas toimetanud aga oma põldude ühe põnevama marjaga – söödava kuslapuuga. Eestlastele vähetuntud marja üle rõõmustavad Tallinna turul ennekõike vene rahvusest kodanikud. «Kust said, ma pole 20 aastat neid söönud?!» küsis imestavalt kord üks kunde. Selgus, et tegu on Siberist pärit inimesega ja sealkandis kasvavad need marjad metsikult. Nendest vitamiinirohketest marjadest saab ka maitsvat toormoosi, kompotti ja mahla.

Isa aitab masinatega

Mullu avastas Toomas ka musta leedri, mis pole eestlastele tuntud marjade kõrval siinkandis väga levinud. Selle õisikutest valmistatud siirupid, siidrid ja veinid on aga asjatundjate seas üsnagi hinnatud. «Leedritaimed on muidugi veel paari sentimeetri kõrgused ja peavad kasvama.»

Nii suurel maa-alal toimetamine nõuab omajagu aega ning Toomasel paljuks muuks selle kõrvalt mahti polegi. Kevaditi kisub kibekiirel maaharimisajal unevõlg ikka üsna suureks.

Kuigi marjad tahavad käsitsi rohimist ja korjamist, tehakse suurem töö nende ümber ära masinatega. Samas pole meie põllumeestele taskukohaseid spetsiaalseid masinaid ja kogu töö tehakse ära olemasolevate käepäraste vahenditega, ise aeg-ajalt üht või teist töömeetodit leiutades. Masinapargi hooldamisel on Toomasel suur abi isa Pearust, kes kunagise põllumehena tunneb neid nagu oma viit sõrme.

AJALOOLINE UKS: Toomas seisab Lõuna-Tammsaare talu kunagise peasissekäigu ees. Mullu märtsis pildistasime selle ukse ees tema vanaema Liivit ja isa Pearut. Samas on tehtud ka kuulsad pildid Oru Pearu prototüübist Jakobist ja tema kaasast. Inimesed on muutunud, kuid uks püsib läbi sajandite sama. (Silja Paavle)
(Silja Paavle)
(Erakogu)

Enda probleemid

Toomas loodab, et tänavu hakkab marjakasvatus end tasapisi ära tasuma. «Peab hakkama, muidu kaua ei jaksa,» sõnab ta jonnakalt. Aga otsust jätta palgatöö kus see ja teine ning hakata iseenda peremeheks ei kahetse ta vaatamata rasketele oludele sekunditki. «Teed, mis tahad, see on suurim pluss.»

Toomas on nimelt varasemate tegevuste juures näinud, et sa võid olla ükskõik kui hea ja lojaalne töötaja – taksoraha peab alati taskus olema. «Päeva lõpus võidakse sulle üsna ükskõikselt koht üles öelda,» nendib mees. Samuti on ta täheldanud, et probleeme esineb igas töös. «Mina otsustasin, et tegelen siis vähemalt mitte tööandja, vaid iseenda probleemidega,» muigab ta.

Tõsi, mees mõistab kogemustega ettevõtja Olari Taali kunagist soovitust enne eraettevõtlusega alustamist tõsiselt järele mõelda. «Alates oma firma loomisest olen panga jaoks mitte keegi. Ehk siit soovitus: kes soovib ettevõtjaks hakata, peaks enne asjadele ametliku käigu andmist majalaenu ära võtma,» tõdeb Toomas.

Kulukas taastamine

Toomas elab esivanemate talukompleksis, mida on vaatamisväärsusena tahetud ka osaks kõrvalasuvast A. H. Tammsaare majamuuseumist. Talumaadel asuvad parematel aegadel renoveeritud aidahooned ja tall on ühed vanimad säilinud taluhooned Eestis. Toomase esivanemate otsus muuseumist eraldi toimetada pole elu lihtsamaks muutnud, sest muinsuskaitse alla kuulub elumaja ikkagi. See tähendab, et renoveerida ei tohi uisapäisa ja see tuleb oluliselt kulukam. Ja käib esialgu veel üle jõu.

Vahel jõuavad tõe ja õiguse otsijad ka nende õuele. «Tõsi, viimasel ajal küll harvem, kuid vanaema keerab ikkagi juhuslikke uitajaid peljates päeval kodus olles ukse lukku,» muheleb marjakasvataja. Tema vanaema Liivi (89) on Jakob Sikenbergi lapselaps.

Nagu esivanemadki, ei taha Toomaski eriti A. H. Tammsaarest ning tõest ja õigusest kõnelda. «Kasvasin selle sees üles ja see on kohati ära tüüdanud,» tunnistab mees otse. Toomase vanavanemad töötasid nimelt kõrvalasuvas muuseumis ja lapsena veetis ta seal tunde ning tegi isegi lihtsamaid töid. Samas möönab ta, et sellest teemast ei saa üle ega ümber.

Ebaloogilised kohad

Sestap liiguvad mehel endalgi vahel mõtted sellele raamatule. Ennekõike seal esinevatele ebaloogilisustele. Näiteks ei usu Toomas, et Jakob Sikenberg värava vihaga katki sõitis. «Iga maainimene teab, et sel pole mõtet – pärast tuleb see ju ise ära remontida,» naerab ta. Selliseid kohti kohtab teoses veelgi.
Ja sarnaselt esivanematega leidub Toomases tublisti jonnakust ja väga lihtsasti ta teele kerkivate takistuste ees alla ei vannu. Sestap on kindel, et elu talus jätkub. Vargamäed saab uudistama minna juba eeloleval nädalavahetusel toimuvatel avatud talude päevadel, kui üle Eesti avavad oma uksed mitusada talu. Kui veab, saab Lõuna-Tammsaare talus ka talviseid vaarikavarusid täiendada.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?