Dirigent Tõnu Kaljuste: „Nii pikka esinemispausi ma ei mäletagi.“

Helina Piip , 15. juuli 2020

Sel aastal on Tõnu Kaljuste veetnud Naissaarel rohkem päevi kui ühelgi varasemal. Suve nautimise kõrval valmis ka mitu kontsertkava.

«Kevadel muutus saareelu eriti tähtsaks,» räägib Tõnu Kaljuste (66). «Eks see koroonaaeg tuletas meile kõigile meelde, et suured viirused käivad ikka aeg-ajalt siin maailmas ringi. Teevad vast inimkonda veidikene taltsamaks.»

Hellerella aias, kus igal suvel on kõlanud muusika, tänavu etendusi ei toimu. Kartulikeldri koobastele ehitatud istekohtadel vohab hoopis Rakvere raipe kollane pilv. Ja oma Facebooki sõpradele jagab maestro suveuudiseid: metsmaasikaid sööb supilusikaga ja merereisil maandus laevapardale kaks tiibu puhkavat pääsukest. Kevadel kosutas hinge punarinna särtsakas laul. Kuigi talus pole elektrit, piisab suvepäikesest, mis kütab katustele paigutatud päikesepaneele.

«Tänavu pole ma suvel järjepidevalt ujunud, sest päris tormiseid päevi on olnud. Aga jaanipäeva ümbruse ilm oli ju enneolematu – terve Läänemeri oli peegelsile! Käisime paadiga Osmussaarel ja Dirhamist sai pooleteise tunniga Naissaarele,» rõõmustab kapten Kaljuste, kel Naissaarel elades on kiirpaat igapäevane liiklusvahend.

PÄÄSUKESED PARDAL: Kord juhtus merel nii, et reisikaaslasteks tulid kaks pääsukest – «paadijänesed», kirjutas Tõnu Facebookis fotole allkirja. (Erakogu)

Kõiksus oma külas

«Nii palju, kui maa pealt võib näha, näen mina oma külast kõiksust,» kõlab Veljo Tormise võimsas teoses «Tornikell minu külas» Fernando Pessoa luule. Kaljuste noogutab. Saarel ei varja karikakraniidu kohal silmapiiri linnamajad. «Selles paigas, kus inimene kultuuri loob, on kõiksus kohal. Ka pandeemia ajaks sõitsid paljud maakodudesse ja Eestimaa asustati hulga võrdsemalt inimestega. Leiti oma pelgupaik,» mõtiskleb Kaljuste.

«Ega ka see, kuidas sa maailma näed, ei sõltu ju linnade või saalide suursugustest nimedest. Olgu Kambja kirikus või Carnegie Hallis – meie esitame muusikat ikka sama kvaliteetselt. Sest pole tähtsamat hetke kui see, mil kõlab muusika!» ütleb dirigent. «Tornikella ...» saab kuulda augustis Veljo Tormise 90. sünniaastapäeval Noblessneri Valukojas.

METSKITSE KAAMERA: Naissaare paradiisis võib taluõuelgi looduse kaunist loomingut jälgida. (Erakogu)

Tänapäeva kirik

Juuli keskel algaval turneel esineb aga Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste taktikepi all kümnes Eestimaa kirikus. Ka Arvo Pärdi keskust peab Kaljuste 21. sajandi kirikuks. «Oma ideelt on see koht just selline, nagu võikski tänapäeval pühakodasid ehitada,» räägib ta. «Seal on olemas kõik, mis soosib vaimset tegevust ja toetab inimeste koondumist.»

Oma esimese kirikuturnee tegi Kaljuste 25aastasena. «Tookord sai tõukeks Villem Raami raamat «Eesti kirikud». See avaldas mulle tol ajal sügavat muljet,» meenutab dirigent. «Nägime üliõpilasmaleva aegu pühakodade trööstitut olukorda ning tahtsime Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepaga midagi suuremat ette võtta. Nii tegimegi oma turnee räämas ja kasutult seisvates kirikutes koos Ellerheina kammerkoori ja Eesti Raadio kammerorkestriga.»
Sellel suvel toob Kaljuste Joseph Haydni ja Arvo Pärdi muusika neisse kirikutesse, kus ta varem pole esinenud.

HELLERELLA AED: Sel suvel Naissaarel ehk Nargenil etendusi ei anta, sestap ehib tribüüne Rakvere raipe kollane pilv. (Erakogu)

Pikk lavapaus

Nii pikka esinemispausi kui tänavu kevadel, Tõnu Kaljuste ei mäletagi. «Meie muusikutel on veel hästi läinud. Lugesin just, et näiteks New Yorgis lükati paljud Broadway etendused järgmise aasta jaanuarini edasi. Sellega kaasneb ju tohutu hulk töötuid muusikuid ... Meil on õnneks väike riik ja väiksed kollektiivid, saime viiruse esimesest lainest küllaltki edukalt lahti,» nendib ta.

Suurest rõõmust, et taas on võimalik tegeleda sellega, mis kutsumuseks, esitatakse kirikukontsertidel Haydni «Lahkumissümfooniat» hoopis kui «Saabumissümfooniat». Orkestrandid mitte ei lahku ükshaaval saalist, vaid saabuvad.

Valss seina taga

Tähistamaks Arvo Pärdi 85. sünnipäeva, kõlab ka neli Pärdi teost, kuulsaim neist «Peegel peeglis». «Ukuaru valsiga», palaga, mis vist küll kõigi eestlaste südameis, on Kaljustel ka oma soe mälestus.

«Elame Pärdiga Uuel tänaval kõrvuti. Kuulsin kodus tihtipeale, et keegi mängib seina taga valssi. Arvasin, et ta poeg. Kord, kui liftiga üles sõitsin, piilus Pärt ukse vahelt ja kutsus: tule, ma mängin sulle midagi,» jutustab Tõnu. «Ja siis ta mängiski «Ukuaru valssi». Kui lõpetas, siis küsis, kas ma tean, kes selle kirjutas. Vastasin, ei, ma ei tea. Pärt näitas enda peale, et tema. Tõin kodust kiiresti videokaamera ja palusin tal veel kord mängida. Seda amatöörkaameraga tehtud videot kasutasin kord vabariigi aastapäeva kontserdil lõpuloona – panime video seina peal käima ja tulime orkestriga järele.» Sama orkestreeringut saabki ka nüüdsetel kontsertidel kuulda.

Isa käed

Kui Tõnu oli väike poiss, kujutles ta, et kodused raamaturiiulid on koor, keda ta juhatab. Enam kui kuuskümmend aastat hiljem eelistab maestroks saanud mees lugeda e-raamatuid. «Suured raamaturiiulid on linnakodus, seal on alles ka minu isa LPd.»

Tõnu isa Heino Kaljuste oli ju samuti tunnustatud koorijuht. Ja kolmandat põlve peab sama, dirigendiametit Tõnu poeg Andres. Ega teagi, kas üks dirigent saab teisele midagi liigutavamat öelda, kui Andres ühes intervjuus: «Tänu isa kõrval üles kasvamisele tunduvad ta käed dirigeerides tihti, nagu oleksid need mu enda omad.»

Tõnu sõnul on Sibeliuse Akadeemias orkestrijuhtimist õppinud Andres leidnud oma tee ja tegeleb nii mitmel rindel, et alati ei jõuagi kõigega kursis olla. Lisaks on andekas mees ka viiuldaja ja vioolamängija ning -õpetaja. Ja õpetab Pärnus homme algavas Järvi Akadeemias.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?