Rinnavähi seljatanud Ülle Kiivet: „Rõõm aitab mul end tervemana hoida.“

Liis Ilves, 15. juuli 2020

Rinnavähi seljatanud Ülle Kiivet tunnistab, et oma haigusest ei ole kunagi kerge rääkida – iga kord elad haiguse justkui uuesti läbi, rasked hetked jooksevad filmilindina silme ees.

Juba noore naisena otsustas Ülle (71) oma tervise eest hoolitseda ja korrapäraselt arsti juures kontrollis käia – nii tundus miskipärast õige. Korduvalt kontrollis käies olidki tervisenäitajad korras. Kuni 1992. aastani, mil toona 43aastane Ülle sai rinnavähi diagnoosi. «Käisin Türilt rongiga Tallinnas arsti juures ja terve tee tagasi koju sõites nutsin. Miks see minuga pidi juhtuma?» ei suutnud ta mõista.

Kohe määrati operatsiooniaeg, ent määratud kuupäeval ta lõikusele ei läinud – ju oli see alateadlik hirm tundmatuse ees. Siis aga arst helistas ja andis uue kuupäeva. Enam Ülle pead liiva alla ei peitnud.

«Rääkisin sellest nii vähestele kui võimalik. Ka nooremale tütrele Küllile ei öelnud. Ma ei teadnud, mis minust saab – see oli täielikult tundmatusse minek,» meenutab ta.

Keerulised aastad

Operatsioon toimus 1992. aasta hingedepäeval. «Võtsin küünla kaasa ja panin palatiaknale põlema,» ei unusta naine kunagi neid hetki.

Lõikuse käigus eemaldati kogu rind. Paraku sai aga lümfiringe viga, mistõttu oli opereeritud rinna poolne käsi valulik ega liikunud hästi. Sestap hakkas naine käima lümfiteraapias ja teraapiavälisel ajal võimles ning kasutas valu leevendavaid meetmeid.

Kuna taastumine polnud piisavalt edukas, tuli veel samal aastal läbi teha kiiritusravi. Sellega õudused ei lõppenud – kahtlane leid varjutas end ka emakas ja munasarjades. «Kuidagi liiga palju toimus minuga lühikese aja jooksul, aga otsustasin: küllap on arstidel õigus. Kas elada riskivabalt või mõelda iga päev, et äkki on seekordne kontrollproov halb ja kõik algab jälle otsast peale?» meenutab Ülle toonast mõtete virvarri. 1993. aasta jaanuaris tehtigi naisele teine operatsioon.

Aktiivse eluviisiga Ülle teadis juba pärast esimest lõikust, et tööle ta enam minna ei saa. Ka rahvatantsust tuli loobuda. Tekkinud lümfostaasi tõttu oli käsi väga nõrk ja üleüldine tervis polnud ka kiita. Aastatepikkusest ravist ja pingutustest hoolimata lümfiringe enam täielikult ei taastunudki ja seetõttu tuleb kätt erilise hoolega hoida.

Positiivne ellusuhtuja

«Ühtegi haigusesse ei tohi suhtuda kergekäeliselt ja pärast ravi mõelda, et nüüd on see möödas. Ega ikka ei ole küll! Pärast haigust tuleb väga teadlikult tervist hoida,» jagab Ülle õpetussõnu. «Igaühe enda ülesanne on oma tervise eest hoolitseda – nii hoiame iseend ja oma lähedasi.»

Seega on võtmesõnaks tervislikud eluviisid – aktiivne liikumine ja puhas, tervislik toidulaud. Kindlasti tuleb jälgida pidevalt enesetunnet, keha muutusi ja aktiivselt arstlikus kontrollis käia. On ju Ülle elav näide, et õigel ajal avastatud vähk on ravitav.

Füüsilise tervise kõrval on äärmiselt oluline hoida vaimset tervist. Naine teab, et seejuures on suuresti kasu just positiivsusest. «Püüan olla rõõmus ja tunnen, et see aitab mul end tervemana hoida. Raske olukorraga leppimiseks on parim jääda positiivseks ja näha, mis on veel elus hästi,» sõnab tragi proua.

Ülle otsib välja ühe artikli naeru tervistavast mõjust. «Kui naerame, meenub kehale seisund, mil ta oli terve ja heas vormis ning hakkab seda seisundit taas tekitama. Tagantjärele muutes muudame põhjust. Kui teeme näo, nagu oleks kõik hästi, hakkavadki imekombel asjad paremaks minema,» toob Ülle artiklist õpetussõnu välja. «Hoidsin selle artikli alles ja loen seda rasketel hetkedel.»

Teiste tugev toetaja

Raskel teekonnal pakkusid Üllele kahtlemata suurimat tuge tütred. «Nemad toetasid mind haiguse alguses tugevasti. Iga päev tänan, et mul on selline pere, kes on mulle toeks olnud, ja palun neile õnnistust ning tervist,» ütleb ema tänutundega.

Õige pea pärast keerulist vähiteekonda sai aga Üllest endast teiste toetaja. 1997. aastal moodustati Järvamaal rinnavähihaigete selts, tänase nimega Järvamaa Vähihaigete Ühing. Viimased 21 aastat on ühingut juhtinud just Ülle.
Olgugi et naine ise mõlgutab mõtteid esimehe teatepulga edasi andmisest, on siiski alates 1999. aastast iga kolme aasta tagant just Ülle taas esimeheks valitud.

«Olen siin eesotsas tõesti püüdnud hoida usaldusväärset õhkkonda, et siia tahetaks tulla ja siin oleks hea olla. Mu telefon on avalik ja helistajaid jätkub. Tunnen end hästi, süda laulab, kui olen suutnud kedagi toetada.»

Kuidas ise oma rindu kontrollida?

Rindu peaks regulaarselt kontrollima kord kuus. Menstrueerivatel naistel on kontrolliks parim aeg nädal pärast menstruatsiooni, sest siis on rinnad kõige vähem turses. Postmenopausis naised peaksid seda tegema kindlal kuupäeval kord kuus.

Vaata rindu peeglist esmalt käed kõrval ja seejärel käed kuklal:

  • kas rinnad on tavapärase suuruse ja kujuga?
  • kas nahk on sile ja ühtlane, tavalist värvi?
  • kas rinnanibud näivad normaalsed ja liiguvad kätt tõstes ülespoole?

Kõige kergem on rindu katsuda pesemisel, kui nahk on seebitatud – siis on ebatasasused ja võimalikud sõlmekesed libeda käe all kergesti tuntavad.

  • Vasakut rinda kompa parema käe sirgete sõrmedega kergelt vajutades.
  • Alusta rinnanibust, liigu kergete ringjate liigutustega väljapoole. Selliselt kompa läbi kogu rind ja kaenlaalune piirkond.
  • Korda sama parema rinnaga, kompa vasaku käega.

Kui leiad rinnast tüki või tunned muu pärast muret, võta ühendust perearsti või günekoloogiga või broneeri aeg rinnakabinetti. Rohkem infot leiad: onkoloogiakeskus.ee

Allikas: dr Riina Kütner, Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Ära maga maha!

2020. aastal kutsutakse rinnavähi sõeluuringule ravikindlustatud naisi sünniaastatega 1953, 1954, 1958, 1960, 1962, 1964, 1966, 1968 ja 1970. Uuringule saad minna ka sõeluuringuväliselt, vajadusel pöördu pere- või naistearsti poole.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?