Muusik Jakko Maltis kogub vanu autosid: see kirg on paratamatus

Verni Leivak, 8. juuli 2020

Kui laulja Jakko Maltise abikaasa Kristin juhuslikult kortermaja akna alla tekkinud mõnd uut roostetanud romu näeb, on ta mehelt ikka pisut hirmunult küsinud: «Kas see on ka meie oma?»

Romusid Jakko (40) siiski ei kollektsioneeri – autod on talle lihtsalt suur hobi. Tema kaheksa autot ongi lihtsalt hobiautod. Jah, neljaliikmeline pere saaks ka ühe või paariga hakkama, aga Kristin on mõistnud: mehe soovi neljarattalistega tegelda ei peata miski. See kirg on paratamatus, millega tuleb leppida.

Autohuvilised poisid

Jakko ise ütleb, et huvi autode vastu pärineb lapsepõlvest. Kui isa Mait Maltis ansambliga Vitamiin Nõukogude Liitu vallutas, tõi ta reisidelt alati mudelautosid kaasa.

«Mul on selgelt meeles, kuidas ühelt mudelautolt ust küljest kangutasin, kui isa jälle paariks kuuks ära läks ja küsis, mis ta mulle toob. Mina vastasin, et toogu uus auto,» muigab Jakko, kelle tänases kogus on neid mänguasju üle neljasaja. Pole enam hoidmiseks kohtagi.

«Lapsena istusime venna Mikkoga suviti isa karbussimootoriga Moskvitšis ja sellel ei tohtinud gaasi vajutada, aga vennaga ainult seda vajutasimegi. Kui isa pidi õhtul tööle minema, ei saanud ta seetõttu paigast,» ajab juhtunu teda nüüd naerma.

Isa lubas poistel oma süles kruusateel autorooli keerata ja kui maalesõit Kernu lähedale taas päevakorda kerkis, sai üks poistest minnes, teine sealt naastes juhtida. Suuremaks saades lubas ema või isa maal olles oma auto võtta ja mõne kilomeetri piima järele sõita. Kord sai Mikkoga kooski käidud – Jakko ronis kapotile ja hoidis kätega kojameestest kinni, sest oli sellist sõidustiili satelliittelevisioonist näinud. Mikko aga vajutas gaasi, kuni 70 kilomeetrit tunnis täis sai. Õnneks midagi ei juhtunud.

LADA 2105: «Teadjad mehed ütlesid, et see on «Soome eksport»,» muigab Jakko. Näinud kord tänaval sõpra, selgus lühikese jutuajamise käigus, et tema isal seisab 05 juba kaheksa aastat niisama garaažis. Isa toonud selle kunagi Soomest ja olevat väga heas korras. «Mul lõi tuluke kohe põlema,» tunnistab Jakko. Unelm teha sellest ralliautolik mudel saigi teoks. Viieaastane tütar Loore ütlevat siiani, et tema selle punase autoga sõita ei taha, kuigi sõitis sellega viimati 2,5aastasena. See teeb lihtsalt nii kõva häält! (Erakogu)

Pimesi ostetud auto

Täna on Jakko juba harjunud küsimusega, miks tal nii palju autosid peab olema. Ja sellele on alati ka vastuküsimus: «Aga mitu paari teksapükse sul on? Vaat minuga on sama moodi. Oli aeg, mil mul oli üksteist autot. Praegu on kaheksa.»

Jakko soetab masinaid sisetunde järgi. Vahel jälgib ka automüügiportaale, kuid mitmed liikurid on temani toonud justkui elu ise.

Mees toetab end sinisele Peugeot 106 Rallye’le. See on tema hobiautode hetkelemmik ja seda toodeti 1990ndatel vaid 5000 ringis. Tänavakõlblikku ralliautot soovis ta endale ammu ja siin see nüüd ongi. Kaalub vaid 865 kilo ja sisse on ehitatud just rallimiseks sobiv mootor.

«Seda peetakse maailma parima juhitavusega esirattaveoga autoks,» sõnab Jakko. Taolist leida on nüüdisajal keeruline, kuid temal näkkas ühe Rootsi portaali kaudu see Stockholmist soetada.

«Midagi oli auto «ajuga» juhtunud, keegi seal seda remontida ei suutnud. Ostsin auto pimesi ära. Mittetöötavat autot pole aga võimalik Eestisse tuua, kuid sain selle siiski ühe Norrast tulnud reka peale sokutada, sest sellel oli neli meetrit vaba ruumi. Guugeldasin: Peugeot’ pikkus on 3,8 meetrit, nii et kõik sobis!»

Tuttav Eesti autoelektrik tegi masina «aju» 50 euro eest terveks.
Muidugi on ka autode ostuhind tähtis. Kuna Jakkole endale meeldib väga ise masinaid putitada, teostab ta meelsasti kõik tööd, mida oskab. Ja kui ei oska, palub appi hea mehaaniku, keda Doktoriks kutsub.

Ükski tema hobiauto pole soetatud sellisena, et istu aga sisse ja asu rooli keerama. Sinise Peugeot’ kui haruldase sõiduki varuosasidki on mõistagi keerulisem soetada, kuid elab üle. Üht väikest ja pealtnäha tähtsusetut plastmassjublakat ootas ta Poolast kaks nädalat, enne kui see kohale saabus.

RENAULT 5/WILLIAMS: See on kokku pandud kahest autost – tehniline osa on pärit Renault’ Clio Williamsilt. «Mu sõbral olid mõlemad autod, aga ühel ühed, teisel teised mured. Nii saigi kaks kokku pandud,» selgitab Jakko. Lisaks neile neljale autole, mille pilte selles ajakirjanumbris näete, on Jakkol veel Rootsist soetatud Citroën, mis hetkel garaažis seisab, kuid mille endine rootslasest omanik auto saatuse vastu siiani siirast huvi tunneb. On ka Volkswageni väikebuss, punane Renault 5/Williams ja pere igapäevakasutuses olev Renault. (Erakogu)

Aeglane perelemmik

Kuigi pere käsutuses on mitu hobiautot, on ülejäänud pere lemmikuks 1993. aasta E-klassi Mercedes. Jakko leidis 74 000 kilomeetrit sõitnud riista oksjonilt.
«See on kõige aeglasem auto, mis mul eales olnud on. Ühtlasi ka esimene,» sõnab Jakko. «Samas äärmiselt kvaliteetne. Igal kevadel panen lihtsalt aku peale ja sõidan minema. Enne kui masina 2012. aastal ostsin, oli see lihtsalt 17 aastat seisnud. Nägi väga niru välja, tuled katki, kuid vähe sõitnud. Ei roostetanud ja originaalvärviga. Tehas on andnud mootorile miljoni kilomeetri garantii. Mersuhuvilised üllatuvad alati, et sellise auto mootor üldse nii vaikselt võib töötada.»

Jakkole meenub, kuidas nad Kristiniga veidi enne mersu ostu ristmikul foori taga seisid ja nende kõrval just taoline masin peatus. «Maailma kõige inetum auto,» lausus naine. «Oota kaks päeva,» käis Jakkol läbi pea.

Mees nõustub, et tema harrastus pole ehk kõige praktilisem. «Aga mõelgem positiivselt – kõigiga korraga sa ju sõita ei saa!» heidab ta nalja.

Ja kuigi kõigiga korraga ei sõida, ei laenuta ta oma kallikesi ka kellelegi välja. «Kas sina annad oma teksasid teistele kanda?» küsib ta jälle retooriliselt vastu.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?