Kirjanik Marje Ernits: „Suurim inspiratsioon on elu, mis mu ümber keeb.“

Silja Paavle , 8. juuli 2020

«Kes seda küll loeb?» küsib Eesti produktiivseim naiskirjanik Marje Ernits endalt pärast iga raamatu lõpetamist. Kokku on neid tema sulest ilmunud juba 37.

Marje (72) kirjutas esimese raamatu 55aastasena, kui osales romaanivõistlusel. Tema romaan «Õpetaja, õpetaja» jõudis äramärgitute hulka. Pärast seda hakkaski kunstnikuks õppinud naine eelistama loomeväljundina kirjutamist.
«Kirjutamine on justkui värvi vahetus paletil. Varem kirjutasin värvidega ehk maalisin, nüüd kirjutan ehk maalin sõnadega,» selgitab isalt kirjanduspisiku saanud naine vahendi valikut. Eneseväljenduseta Marje ei saa, sest siis hakkaks sisemuses liialt pakitsema.

Maalib ka ikka

Maalimist ja kirjutamist ühendab naise sõnul üsna palju. Muu hulgas pealkirja panemine. Kunagise maaliõpetaja sõnu «pildile kirjuta nimeks see, mis sa maalisid» mäletab Marje tänini. Tema raamatute pealkirjad sünnivad samal põhimõttel. «Eks ma harutan raamatus ju ühe mõtte pikalt lahti. Selle saab kirja panna märksõnaga, mis on kogu loole justkui krooniks. See märksõna on enamasti ka pealkirjaks parim,» kirjeldab ta.

Siinkohal olgu mainitud, et maalimisest täiesti loobunud ta Tartu kunstikooli vilistlasena pole. Praegu teeb Marje seda võrreldes varasemaga aga tunduvalt vähem. «Loomingut võiks ju ka teistele näidata, kuid maalide eksponeerimine on veidi raskevõitu. Enam ei jaksa maale seljas vedada ja näituseid korraldada,» põhjendab ta.

Raamatuga on aga asi lihtne – käsikirja valmides saadab ta selle kirjastusse ning edasine on juba sealsete spetsialistide töö. Viimase 23 raamatu väljaandmisel on Marje teinud koostööd sügisel 80. sünnipäeva tähistava kirjastusega Eesti Raamat.

Looming on kutsumus

Lisaks on naise sõnul ka raamatuturg avatum – kui ühte näitust jõuab vaatama sadakond külastajat, siis ühel hästikirjutatud trükitud teosel on lugejaid oluliselt rohkem.

Marje kinnitusel on loomine tema elu kutsumus. «Teen seda, mis meeldib ja hästi välja tuleb,» kinnitab ta. Pensionipõlveks Võrumaalt Kosele poja juurde kolinud naine võtab seda täie tõsidusega. Nagu iga tööd, mida elus teinud on. Näiteks kunagi lambakasvatuse õpikut illustreerides tegi ta endale selle valdkonna põhitõed süvitsi selgeks.

Iga hommik algabki loometööga. Esmalt kirjutab naine ümber eelmisel päeval kirjapandu ja seejärel jõuavad arvutiekraanile peas selgeks mõeldud mõtted. Sellele kulub kolm-neli tundi.

Seejärel tekib pakitsev vajadus teha füüsilist tööd teist samapalju. «Suvel saab see aiamaal võimalikuks, talvel on raskevõitu,» nendib ta. Ülejäänud päevaste tegevuste kõrval, olgu see siis joonistamine või käsitöö, on hea poolelioleva kirjatöö üle mõtteid mõlgutada.

Elu inspireerib

Marje suurim inspiratsioon on elu, mis tema ümber keeb. «Ma ei näri kodus pliiatsit, ideed tulevad koju kätte,» kostab ta. Näiteks mullu ilmunud teos «Kiusamine Eesti moodi ehk Üks elu veel» sai alguse naabrinaise pidevast ja teadlikult lausutud solvangust.

See šokeeris naist, sest värskelt elukohta vahetanuna ootas ta uuelt kodukandilt sama sõbralikke ja toredaid inimesi kui eelmiseski. Tegelikkus rabas jalust ja inetu lause keerles poolteist aastat peas.

«Siis sündiski lugu selle ümber,» räägib Marje. Nimetatud raamatu kirjutamine oli tema jaoks justkui omamoodi teraapia – ta süvenes kohalikesse, leidis lisaks fakte ja punus need kõik ühtseks teoseks. Seejuures pani kõik ausalt paberile, kuid delikaatselt. Naine on nimelt veendunud, et tal puudub õigus teiste arvustamiseks. Tema saab üles tähendada vaid fakte ja neid lugejaile mõtteaineks esitada.

Magusust oodata ei maksa

Marje on ära tabanud, et kirjutades saab maailma muuta ja seda ta püüabki – kirjutada elu veidi ilusamaks, kui see reaalsuses on. «Kes oskab, võib ju veidi valetada ka,» muigab ta lisades, et tõsielulistest faktidest on alguse saanud teisedki tema teosed. Ka krimisari, mille peategelane on uurija Ira Trever.

Kuigi Marjet tahaks väga võrrelda maailmakuulsate ja viljaka loometöö tõttu tuntud naistekate autorite Rosamunde Pilcheri või Nora Robertsiga, ei saa seda teha. Sest Marje raamatud lihtsalt pole magusavõitu naistekad. «Ma pole ka ise suurem asi naine,» torkab ta vahele. Et vennad läksid varakult kodust, oli Marje rohkem isa laps ja tegi juba lapsepõlves koos isaga poiste vigureid. Ilmselt seepärast on ka tema teosed üsna realistlikud ja pigem karmid.

Marje räägib, et iga kord järjekordsele teosele punkti pannes vasardab tal peas kaks mõtet. «See on parim, mille olen kirjutanud,» on esimene. Naise sõnul on arenemisvõime inimese põhitunnus ja iga kirjutatud raamat võimalus õppida ning varasemast veidi paremini teha.

UHKE KOGUS: Viimased 23 raamatut on Marje välja andnud koostöös kirjastusega Eesti Raamat. Viimase käsikirja saatis naine just avaldamiseks. (Aili Saks)

Tagasiside rõõmustab

«Issand, kes seda küll loeb?» on teine, mis pärast esimest rahulolu tehtust pähe poeb. Marje romaanidel austajaid jagub, seda kinnitab kasvõi koht raamatukogude laenutusedetabelite esikümnes. Kirjanikuproua usub, et lisaks lugude köitvusele võib tema raamatute tugevuseks olla ilusa eesti keele kasutamine.

Oma «lastest» Marjele seejuures väga rääkida ei meeldi, sest naine on veendunud – seda ei saagi teha. «Raamatud on ikka lugemiseks,» lausub ta. Küll aga teeb heameelt lugejatelt saadud tagasiside, ükskõik millist kanalit pidi. «Olen kõik teie raamatud läbi lugenud, millal järgmine ilmub?» küsis hiljaaegu üks teenindaja õhinal. Marje üllatus seepeale. Meeldivalt, muidugi. Sest kui poleks lugejaid, ta ei kirjutaks. Vähemalt nii naine ütleb.

Marje kirjanikutee sai tuule tiibadesse romaanivõistlusest, mis on avatud osalemiseks kõigile. Kas igaühest võib kirjanik saada? «Eks see sõltub inimesest ja enda tahtest. Tahet kellekski saada näen viimasel ajal üsna vähe,» nendib naine.

Lood kooliteelt

Tema teadis juba viiesena, et tahab saada kunstnikuks. Juba siis kritseldas täis kõik ajaleheservad. Esimese raamatu kirjutas Marje kümnesena. See oli üks luuletus, mille naine värvipliiatsitega kirja pani, kaunistas ning hiljem kokku köitis. Hiljuti kolides sattus ununenud teos taas näppu.

Ka armastus lugude vastu ilmnes varakult – külalastega pajatati kooliteel neid omajagu. «Enamasti olid need kurvad lood väikestest koerakestest, aga teised kuulasid huviga,» naeratab naine. Marje sõnul ongi looming võimalik ja elujõuline vaid siis, kui see kellelegi korda läheb.

Sama oluline kui loomingu elujõulisus, on Marje jaoks ka inimese elu. Ta rõhutab, et allesjäänud elupäevi peaks igaüks püüdma võimalikult produktiivselt kasutada. Marje kasutab. Tema viimane käsikiri «Sõnumitoojad» ootab kirjastuses ilmumisjärge.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?