Unistuste elluviimiseks pole eales hilja! Lauluõpetaja Anneli õppis õeks: „Verd pole ma kunagi kartnud.“

Verni Leivak, 8. juuli 2020

«Minu abi ei pea piirduma vaid kellegi üle tee aitamisega. Mul on selleks nüüd rohkem teadmisi ja pädevust,» ütleb laulja ja lauluõpetaja Anneli Pilpak. Naine viis ellu ammuse unistuse ja õppis – õeks.

Anneli (47) lõpetas aastate eest muusika- ja teatriakadeemia klassikalise laulu erialal ning töötas Georg Otsa nimelises muusikakoolis ja WAFi laulukoolis vokaaltehnika õpetajana. Ent paralleelselt muusiku tööga paelus teda alati ka meditsiin – ja seda just täiskasvanuks saades. Kui kellelgi kuskil midagi juhtus, oli just Anneli see, kes hakkas alati olukorrale lahendust otsima.

«Eriti meeldisid mulle esmaabikoolitused. Kohe hasart tekkis, kuidas hätta sattunut aidata ja tema elu päästetud saaks. Verd pole ma kunagi kartnud, kuid eriti meeldivad mulle sidumised. Arvan, et need õnnestuvad mul hästi,» tunnistab naine.

Iga aasta oktoobris, kui tähistatakse rahvusvahelist elustamispäeva, ei pääsenud välkõppest ka Anneli lauluõpilased. Iga sellel päeval aset leidnud vokaaltehnikatund algas elustamiskoolitusega, mida Anneli sõnul peaks igaüks meist oskama. «Sinu käed päästavad elu,» tõdeb ta.

Nüüd või mitte kunagi

Õigupoolest kiusas Annelit millegipärast kogu elu selline teadmine, et unistuste erialale Tallinna tervishoiu kõrgkooli tema nagunii sisse ei saa. Ainult siis, kui juhtub ime, sest arstide ja õdede töö tundus talle alati eriti aukartust äratavana. Vähe sellest. See näis nõudvat niipalju õppimist ja pühendumist, et ehk ei jagu igapäevatöö kõrvalt selleks piisavalt aega.

Ent kolm ja pool aastat tagasi ütles naine endale: «Anneli. Kuna see sul kogu aeg hinge peal on, siis kas nüüd või mitte kunagi. Kaotada pole midagi, mine ja vähemasti proovi. Kui sisse saad, on tore. Kui mitte, siis kaotada pole ju midagi – eriala, mis leiva lauale toob, on sul olemas. Elu läheb edasi!»

SÜDAMEGA ASJA JUURES: «Mind käivitab kõige enam see, kui kõigi ägedate kolleegide ühine eesmärk on patsiendi parim võimalik heaolu ja tema elukvaliteedi parandamine.» (Hannes Dreimanis)

Edukas katse

Kui paljud parimasse ikka jõudnud tunnevad vanuse tõttu töökohakaotuse pärast ärevust ja õpivad juba eos igaks juhuks mõne muu eriala selgeks, siis Anneli puhul see nii polnud. Pigem ihkas naine midagi juurde õppida, unistust teostada.

Enesele suureks üllatuseks läbis ta sisseastumiskatsed edukalt. Veelgi üllatavam oli tõik, et kõik need kolm ja pool aastat kooli koos kõigi ainetega said edukalt eksamitel sooritatud. Koolis selgus ka, et kursusekaaslaste vanus oli üllatavalt laiahaardeline. Leidus äsja gümnaasiumipingist sisseastujaid ja temast vanemaidki. Grupis oli üle kolmekümne õppuri, sama palju paralleelgrupis, neist vaid mõned mehed.

Häid veresooni näed kohe

Õppeperioodil oli Anneli jaoks kõige raskem viimane farmakoloogiakursus. «Olen inimene, kellele meeldib oma peas süsteeme ja seoseid luua, et asjad selgemad oleks. Aga selle konkreetse kursuse farmakoloogiaalaseid õppematerjale lugedes osutus minu jaoks ülikeerukaks selles infomahukas aines seoseid luua. Ma ei suutnud aru saada, kuidas pean neid leidma. Ravimite toimeainepõhiselt? Nimetuste järgi? Kuidas?» arutles Anneli, kuid sai jagu sellestki.

Esmaabikursused olid talle aga alati eriti meeltmööda olnud ja kui süstimisest rääkida, siis mõnele võib tunduda see justkui millegi erakordsena, kuid Annelis see mingeid erilisi tundeid esile ei too. Samuti ei valmista talle mingisugust probleemi kabedama veresoone otsimine, millesse süstal sisse torgata ja veeniverd koguma hakata.

«Kui märkan seltskonnas häid sooni, taban end tihti mõttelt – küll oleks hea siit verd võtta. See on selline algaja medõe mõte, arvan,» naerab ta. «Eriti keeruliseks osutub aga otsuse langetamine siis, kui korraga on valida mitme hea soone vahel. Siis lihtsalt ei suuda valikut teha, sest kõik on nii ilusad!»

PORTUGALI KOLLEEGID: Koos Adelino ja Sofiaga. «Portugallastele on ülevoolav sõbralikkus lihtsalt emapiimaga kaasa antud.» (Erakogu)

Õena Portugalis

Õpiaastate jooksul kasutas Anneli võimalust käia ka Erasmuse programmi kaudu Portugali linnas Portos praktikal. Kahe ja poole kuu vältel omandas naine oskusi kliinilises õenduses.

«Mulle meeldis väga sealne seltskond. Selle minule võõra rahva ja küllaltki raske õetöö keskel mõistsingi, kui määrava tähtsusega on tiimitöö ning õhkkond, milles pean kogu tööpäeva jooksul viibima,» avaldab Anneli.

Anneli käsitlus patsiendist on selline, et viimasesse peaks suhtuma kui tervikusse. Ei ole lihtsalt «jalg» või «käsi», mida ravime. Me ravime inimest. Talle ei sobi mõtteviis, et kui haigele on süst tehtud või tablett antud, siis on töö tehtud ja peseme käed puhtaks. «Üliolulise tähtsusega on meile nii lihtsa ja elementaarsena tunduv, kuid vahel võib-olla unustuse hõlma jääv siiras inimlikkus.»

Patsiendid kui sõbrad

Kõige enam läheb Annelile korda õige suhtumine – sellest oleneb tema sõnul kõik. Patsienti tuleb suhtuda nii, nagu soovid, et sinusse suhtutaks.
«Olà, bon dias, senorita ehk tere, kuidas teil läheb?» meeldis talle alati palatisse sisse astudes rõõmsameelselt hüüda. Just nimelt hüüda, sest seda nõuab portugali temperament. «Käitusin haigetega kui sõpradega. Portugali keeltki saime enne praktikale asumist mõned päevad õppida. Tegin kõik selleks, et nendega kasvõi natuke nende emakeeles rääkida. Kui sina astusid nende poole ühe väiksegi sammukese, purssides midagigi nende keeles, siis nemad astusid vastu palju rohkem. Selline sõbralikkus on neil lihtsalt emapiimaga kaasa antud. Kui patsient lasi näiteks kella soovist, et keegi tema juurde tuleks, läksin ikka kohale ja üritasin aru saada, kuidas saaksin teda abistada. Kord tahtis üks vanaproua teed – kuidas ta mulle seda kõike käte ja jalgadega seletas! Nad on väga-väga vastutulelikud ega pahanda su peale, kui nende keelt kohe ei mõista.»

Ärge tehke end tähtsaks

Tänaseks on Anneli viibinud praktikal ka Eesti haiglates. Siinkohal toobki ta kohe välja mõningad kultuurilised erinevused. Lihtsalt eestlane on hoopis teistsuguse loomuga kui portugallane. Kui viimased paistavad silma ülima sõbralikkuse, siiruse, familiaarsuse ja lõbususega, siis meil on nii töösse kui ka ellu suhtumine kordades konservatiivsem.

«Meil Eestis tundub vahel, et personal teeb end patsiendi jaoks liialt tähtsaks. Tegelikult oleme täpselt samasugused kui nemad. Luust ja lihast olevused, kes janunevad soojuse ja mõistmise järele,» leiab Anneli. «Minusugune temperament peab end tihti teadlikult tagasi hoidma. Ühes praktikakohas tehti mulle isegi märkus, kui panin lihtsa protseduuri ajal patsiendi enda soovil vaikse taustamuusika mängima. Mulle öeldi, et seda ma tegelikult teha ei tohiks,» toob ta näite. Anneli ei saanud sellest lihtsalt aru. Miks küll ometi? «Oleme siiski meditsiiniasutus, mitte spaa,» vastati talle seepeale.

Samas ei saa olusid üldistada. Teises Eesti haiglas lausa õhutas Anneli mentoriks määratud õde patsiendile sobival hetkel laulma. Ja patsient oli pisarateni liigutatud. «Mulle meeldib teha enamat, kui minult oodatakse. Sellised hetked toidavad mind. Need muudavad elu minu jaoks elamisvääriliseks. See on nagu õhk, mida elamiseks hingan,» lausub Anneli.

DIPLOMID KÄES: Valges kleidis Anneli koos uute sõprade Kai ja Mairiga. (Erakogu)

Töökoht juba leitud

Arvata, et Anneli vaid enesearenguks elukestvat õpet harrastaks, paika ei pea. Kindlasti kavatseb ta õpitud erialal töötada ja koht alustatud tee jätkamiseks on naisel juba väljagi valitud.

«Praegu tundub nii, et lähen vist tööle Ida-Tallinna keskhaigla ortopeediaosakonda,» teatab Anneli. «Kursuseõde kutsus ja kiitis väga sealset osakonda. Tööleping pole küll veel sõlmitud, aga proovin võimalusel sealt alustada. Esmakohtumine sealse õendusjuhiga oli väga avatud, soe ja siiras. Ta tundus mulle inimesena, kes armastab oma tööd ning ei tee seda vaid raha teenimise eesmärgil. Täitsa mulle sobiv,» nendib ta rõõmsalt.

Laulmine ja lauluõpetamine ei kao tema elust samuti kuhugi. Vabakutselise muusikuna on ta ikka aega ise planeerinud, kuid nüüd mahub sinna ka töö meditsiiniõena.

«Praegu on mu kolm last niipalju suureks kasvanud, et pole enam vaja nii palju kodune olla,» selgitab Anneli. «Mul on aega võtta endale juurde tööd, mis väga rahuldust pakub.»

Väga äge tundmus

Anneli ei ütle, et tervishoiu kõrgkooli lõpetamisega seoses tema senine maailmavaade või ellusuhtumine muutunud oleks.

«Koolis armastasid õppejõud tihti tudengitelt küsida, miks nad tahavad õeks õppida. Kuulnud vastuseks, et soovist aidata, soovitasid nad abivajaja üle tee aidata. Saan irooniast aru, kuid samas mõtlen, et nüüd on mul palju suurem võimalus neile abiks olla. Minu abi ei pea piirduma vaid kellegi üle tee aitamisega. Mul on selleks nüüd rohkem teadmisi ja pädevust.»

Muide, väärikamas eas taas õppima asumise juures on veel paar plussi. «Väga äge oli tunda, kui arenemisvõimeline ma vaatamata vanusele olen. Adusin, et pole sugugi mandunud. Tundsin end iga päev areneva, elava, täisväärtuslikuna. Lisaks sain juurde toredaid sõpru, kellega loodan kogu järgneva elu jooksul ikka edasi lävida. Need on väga olulised väärtused elus.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?