Minevik püüdis verise kuninga kinni

Tõlkinud Allan Espenberg, 8. juuli 2020

Ameerikast alanud rassimässud viisid tohutu põlu alla ka Belgia kunagise kuninga Léopold II, kelle ausambaid Belgias ründama ja sodima hakati. Millega mees nii raevuka pahameeletormi ära teenis?

Léopold Louis Philippe Marie Victor sündis 9. aprillil 1835. aastal Brüsselis. Tulevane troonipärija abiellus 18aastaselt Marie Henriette’iga Austriast. Perre sündis kolm tütart ja poeg. Juba esimestest tundidest hukule määratud suhe halvenes veelgi, kui pisike Léopold lapsena suri. Viimased eluaastad veetis Marie üksinduses ja tema matustele saabus leskkuningas väidetavalt armukese käevangus.

Noorukieas ei paistnud prints Léopold millegagi silma peale erakordselt suure nina. Hiiglaslik nospel oli paljude naljade teemaks. Ka Suurbritannia tulevane peaminister Benjamin Disraeli ei jätnud kasutamata võimalust teravmeelitseda ja pilas avalikult: «Léopoldil on selline nina nagu muinasjutuprintsil, kelle kuri haldjas ära needis.»

Kui printsist sai 1865. aastal Léopold II nime all kuningas, ei muutunud kohe tema elus suurt midagi. Belgias valitsenud monarhia oli konstitutsiooniline ja riigipeal polnud suuri võimalusi tegutsemiseks. Riigi ühetaoline elu ei mõjutanud vähimalgi määral ka maailmapoliitikat. Erinevalt teistest Euroopa arenenud riikidest polnud Belgial isegi ühtki kolooniat (asumaad).

Léopold otsustas kahetsusväärse vea parandada ja pööras pilgu Aafrikasse.

Kongo kuulub mulle

1876. aastal tegi Léopold II Brüsselis toimunud geograafiakonverentsil ettepaneku luua heategevusorganisatsioon, mis hakkaks Kongos kohalikke ristiusku pöörama, orjakaubanduse ja kannibalismi vastu võitlema ning tsivilisatsiooni arengule kaasa aitama. Idee oli üllas. Nii loodigi monarhi juhtimisel rahvusvaheline Aafrika assotsiatsioon, mis hakkas tõepoolest Kongot harima, arendama ja üles ehitama.

Taoline tegevus osutus väga kulukaks, aktsionärid hakkasid assotsiatsioonist järk-järgult lahkuma ja Léopold II sai selle ainuomanikuks. Kuningas palkas aktiivselt vahendajaid, kes veensid Aafrika juhte ja andsid neile altkäemaksu, et need kirjutaksid alla oma maa võõrandamise lepingutele assotsiatsiooni kasuks. Tänu sellele anti Berliini konverentsil 1884–1885, mis vormistas Aafrika koloniaalse jaotamise suurriikide vahel, Kongo Vaba Riik Léopoldi isiklikku omandusse ja tema kantseldada. Nii sai mehe eraomandiks territoorium, mis oli Belgiast umbes 76 korda suurem. Monarhist sai aga suurim maaomanik maailmas. Kongo jäi Léopold II eravalduseks enam kui 30 aastaks.

Kokkulepe saatanaga

Teised riigid kiitsid sellise käigu heaks, sest Kongos puudus see, mis võiks neile majanduslikku huvi pakkuda. Liiati polnudki pärast orjakaubanduse kaotamist sealt tegelikult enam midagi võtta.

Esimesed kümme aastat tootsid Léopoldile ainult meeletut kahjumit. Üksnes Kongo taristu arendamisele ja palkade maksmisele kulus 20 miljonit Belgia franki, aga vastutasuks ei tulnud punast krossigi. Nüüd ei pilatud maailmas mitte ainult kuninga nina, vaid ka ebaõnnestunud Kongo avantüüri. Ent siis muutus kõik – justkui oleks Léopold üleöö saatanaga kokkuleppe sõlminud.

Panus kannibalidele

1888. aastal leiutas šotlane John Boyd Dunlop suruõhuga täidetud rehvid ja kumm võeti lisaks jalgratastele ning autodele kasutusele paljudes tööstusharudes. See omakorda põhjustas suure nõudluse kautšuki järele, mida Kongos leidus tohutul hulgal.

Korraga avanenud rahakraanid muutsid Belgia kuninga ühtäkki ahneks kurikaelaks. Mitmete dekreetidega muutis valitseja kogu Kongo elanikkonna oma kautšukiistanduste orjadeks ja määras neile hullumeelsed töönormid. Kogumisplaanide täitmiseks võeti appi nn ühiskondlikud jõud ehk Force Publique – varem orjakaubanduse vastu võitlemiseks loodud palgasõdurite rühmad. Neisse rühmadesse kuuluvaid sõdureid hakati kasutama järelevaatajatena ning rühmi juhtinud Belgia armee valged ohvitserid ja allohvitserid värbasid sõdalasi kõikjalt Aafrikast. Metsikusse politseisse kaasati mõnuga ka kannibalihõimude eriti verejanulisi esindajaid.

Kes ei suutnud ettenähtud kogust kautšukit toota, sai karistada. Kes rikkus kautšukit või kahjustas kautšukipuid, see hukati. Töötamisest keeldumisel saabusid küladesse karistuspataljonid: mehed tapeti, naised vägistati, lapsed müüdi orjusesse. Ent peamine, millega Léopold II verine ja kurnajalik töösüsteem kurikuulsaks sai, oli käte maharaiumine.

Verine «spordiala»

Süsteem oli lihtne. Kui tööline normi ei täitnud, võidi ta karistuseks tappa. Kuna ihne kuningas pidas arvet ka kuulide üle, tuli tõestada nende sihipärast kasutamist. Sel põhjusel raiuti igalt tapetult käsi maha.

Kui kuul sihtmärki ei tabanud või läks kasutusse hoopis jahil, tuli arvepidamine siiski balanssi saada. Nii hakatigi «eelarveaukude» lappimiseks käsi maha raiuma ka elavatelt. Ellujäämise nimel pöördusid lõpuks üksteise vastu ka naaberhõimud ja kohale veeti terveid korve käelabadega.

Üdini julm süsteem kandis tohutut majanduslikku efekti. Kautšuki kogumine suurenes 81 tonnilt 1891. aastal 6000 tonnini 1901. aastal. Léopoldi kasum kasvas 700 protsendini aastas. Julmurist monarh ise ei tõstnud mitte kunagi oma jalga Kongosse ega kulutanud enam pennigi tootmisega mitteseotud tegevusele.

Ühel hetkel muutus olukord nii hulluks, et maailma teised riigid hakkasid Kongo metsikustele tähelepanu juhtima.

1908. aastal loobus Léopold II lõpuks rahvusvahelise üldsuse suurel survel isiklikest õigustest Kongole, kuid müüs selle märkimisväärse hüvitise eest oma kuningriigile Belgiale.

15. novembril 1908 lakkas Kongo Vaba Riik olemast tema isiklik domeen ja selle asemele loodi Belgia Kongo.

Delikatessid ja armukesed

Kõrvuti tapatalgutega levisid jutud Léopold II pillavast elustiilist. Liikvele läksid ka legendid mehe gastronoomilistest hõrgutistest. Igal hommikul uuris gurmaanist valitseja esmalt hoolega tavatult pikka päevamenüüd ja nõudis alati midagi ebatavalist.

Tema arvukatest armuseiklustest pajatati samuti. Kuningas vahetas sängisoojendajaid nagu kindaid ja puistas neile hinnalisi kingitusi. Prantsuse tantsijatari Cléo de Mérode’i poolehoiu võitmiseks ehitas monarh näiteks naise palvel 1900. aastal oma rahadega Pariisi uue metrooliini. Mehe armukestest kuulsaim oli prostituut Caroline Lacroix. Nende kohtumisel oli tänavatüdruk 16 ja monarh 65. Suhe teenis avalikkuse ja kirikuringkondade ääretu pahameele, kuid monarh vilistas kõigele. Vaid viis päeva enne oma surma 1909. aasta detsembris jõudis kuningas Caroline’iga paari minna. Kongo kuninganna tiitliga pärjatud naine sai pärast monarhi surma multimiljonäriks ja abiellus uuesti vaid seitse kuud hiljem. Caroline’i ja Léopold II abieluvälisest suhtest sündinud kaks poega lapsendas hiljem naise teine abikaasa.

Belgia valitsus ja Léopold II tütred püüdsid aastaid pärandit vaidlustada, kuid vahelduva eduga.

Rahvas ei unusta

1931. aastal püstitati Oostende linna Belgias ratsamonument kuningas Léopoldile kirjaga: «Tänutäheks Kongo rahvalt vabastamise eest Araabia orjakaupmeeste käest». Möödus palju aastaid, ent 2004. aastal lõigati pronksmonumendil oleval kongolasel korraga käelaba maha. Linnanõukogu otsustas, et nii ongi parem ja ei hakanud mälestussammast restaureerima.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?