Sensitiivsete võimetega tartlanna: „Suure tuntusega pole mul midagi peale hakata.“

Verni Leivak, 8. juuli 2020

Päeval massöör, õhtul ja öösel taksojuht. Mõlemat ametit pidades kohtab sensitiivsete võimetega tartlanna Sirje Eiche ikka ja jälle klientide hämmeldunud pilke: «Kuidas sa seda kõike küll tead?»

«Kasvatasin ja korjasin juba pisikese tüdrukuna ravimtaimi, huvi nende toime vastu on minus alati sügaval sees olnud,» lausub tartlanna Sirje Eiche (54). Oma ande – inimesi ravitsedes aidata – avastas naine alles sootuks hiljem.

Suurt huvi alternatiivse meditsiini vastu ilmutas Sirje juba ammustest aegadest. Nõukaajal jagus infot selle kõige kohta väga napilt ja seetõttu said kõik lühemadki ajalehe- või ajakirjaartiklid välja lõigatud ja mitu korda üle loetud.

«Mu vanemal pojal oli allergiline astma. Sai temaga mööda ravitsejaid käidud ja eks ka sealtkaudu süvenes huvi,» lisab ta. Tänaseks on poja haigus peaaegu taandunud. Naine usub, et kindlasti aitasid sellele kaasa ka tema oskuslikult komponeeritud ravimteed.

Kõik on üks süsteem

Kümne aasta eest käis Sirje isegi Miamis asuvas Hiina meditsiini kliinikus «kõrvamagnetite panemist» assisteerimas-õppimas. «Need hästi tugevad magnetid asetatakse ühele ja teisele poole kõrva kindlasse kohta, vastavalt vaevavale probleemile, ning lastakse paar minutit olla,» selgitab ta.

Massöörina kuluvad sellest kliinikust saadud teadmised energiapunktide kohta marjaks ära, sest Sirje massaaž energiakanalite avamisel suuresti põhinebki. Kanalite suletuse tõttu terviseprobleemid ju tekivadki: «Kui need on lahti, oled terve, reibas ja elurõõmus. Asjad hakkavad ka muus elus laabuma – kõik on üks süsteem.»

Kohad, kus energia ei liigu, on Sirje sõnul kätega hästi äratuntavad. Võrreldes muu kehaga on need paigad jahedamad või jäävad käed piltlikult öeldes mõne koha peale kinni, justkui oleks takistus ees. «Lasen end siis mõttes kõigest muust lahti ja sisenen kanalisse. Siis hakkavad pildid ja asjad silme eest läbi käima, andes aimu probleemi olemusest. Arutame neid probleeme kõrgemate jõududega ja saan aru, mida tegema pean. Silme ette tulevad pildid on aga vahel tõesti huvitavad.»

Millest pildid jutustavad?

Jutt piltidest on tuttav kõigile, kes kordki «Selgeltnägijate tuleproovi» vaadanud. Näiteks tuli just massaažilaual välja, et masseeritav sai terviseprobleemi temast Tartu turusillal möödunud inimeselt täiesti juhuslikult. Ent just selline pilt silme ette tekkis. «Ma ei ütleks, et see needus oleks, aga need kanalid on vahel kuidagi väljastpoolt blokeeritud või peale pandud,» kinnitab ta.

«Kunagi kartsin seda. Mõtlesin, et kuidas ma teiste hulgas käin, kui tänu piltidele kõike näen. Nüüd teen nii, et lahtiste silmadega ma teisi selles mõttes ei vaata. Pilte näen silmade sulgedes,» avaldab ta. «Vahel näen neid ka läbi teise inimese silmade. Mõnikord on need pildid nagu selged fotod, värvilised, vahel on näha vaid kontuure ja siis tuleb mõistatada, mis see võiks olla. Igaühe puhul on need pildid erinevad.»

Sirjele meenub lugu naisest, keda vaevas aastaid peavalu. Arsti soovituste järgimisest tolku polnud.

«Panin talle massaaži ajal käed pea peale ja kujutluspildis tuli naisele pähe rahvaliku mustriga müts. Võtsin selle mütsi mõttes lihtsalt peast, põletasin – samuti mõttes – ära ning inimene sai valust lahti,» kirjeldab Sirje.

Terviseprobleeme väljendavaid pilte on ta aastatega rohkelt näinud ning on mõelnud neid isegi üles kirjutada, kuid seni pole mahti olnud.

Sirje vaatab vaid abivajaja hetkeseisu, mitte tulevikku. Kui, siis teeb seda väga üldsõnaliselt, aga seda vaid seetõttu, et muidu võib ennustatut ju ootama hakata.

«Diagnoosimine jäägu arstidele,» kostab meditsiinikooli kursused lõpetanud Sirje.

Kontakt lahkunutega

«Kord nägin salongis surnud hinge,» avaldab naine. «Tegin 70aastasele naisele massaaži ja tunnetasin, nagu hõljuks minu ja laua kohal must kogu. Selgus, et naise abikaasa lahkus nädala eest meie seast. Vahendasin lahkunu sõnumit. Mees soovis, et naine ei kurvastaks.

«Saan surnutega kuidagi mõtte tasandil kontakti ja siis nad annavad mulle lauseid edasi,» selgitab ta. «Kui õemees suri, tahtis õde matuste korraldamise kohta infot. Küsisin, kas ta soovib krematooriumi tuhastamist. Vastus oli jaatav. Mees ütles sedagi, et saab nüüd oma lastele kasulik olla. Imestasin selle üle väga, aga nüüd, seitse aastat hiljem näevad kõik, et tema lastel läheb tõesti hästi. Samal korral soovitas lahkunud mees mul loteriipileti osta. Ostsin, kuid võit oli väga väike. Võib-olla ei ostnud lihtsalt õiget lotot – neid on ju nii palju …»

Vahel kohtab Sirje linna peal abisaajaid ja kui mõni neist veel aastaid hiljemgi lausa särab ning õitseb, teeb see üksnes heameelt. Või kui kellegi kodu viiruki või küünlaleegiga energeetiliselt puhastamas käies tuleb selle mõju peagi esile pererahva soovis kodu remontida. Elu läheb seal justkui käima!

TEAB, MIDA TEGEMA PEAB: «Olen tähtkujult Skorpion, ikka kahtlen ja ei usu endasse. Ent veendumus selles, et ajan õiget asja, on tulnud tagasiside kaudu,» sõnab Sirje. (Aldo Luud)

Trepikojaga ei eksi

Praegu mööduvad Sirje päevad nii, et päeval teeb mõne massaažiseansi, kuid õhtul ja öösel sõidab Tartus Elektritaksot.

Taksot hakkas naine sõitma lihtsal põhjusel – talle meeldib väga autoga sõita. «See on nagu hobi, vaheldus,» ütleb ta. Ootamatult tuvastaski Sirje, et Elektritakso firma asub üsna kodu lähedal ja sinna end pakkuma läkski.
Muidugi on aastatega tulnud igasuguseid kliente vedada. Ise naine sõitjate elu kohta pärima ei hakka, kuid kui küsitakse, vastab meelsasti. «Ja kui ma midagi väga täpselt ütlen, siis küsitakse, kust ma, võhivõõras, seda kõike tean,» naerab ta.

Sirje tuvastab kohe sellegi, kui reisija hingel lasub murekoorem. Harvad pole needki juhtumid, mil talle öeldakse, et naine on justkui valgust toonud või sõitjale valguse peale pannud.

«Huvitaval moel tunnetan ka selle ära, millises trepikojas klient elab,» peab ta silmas tellimusi, kui antakse vaid maja number. «See teeb mulle endale ka nalja ja kliendidki küsivad, kust ma seda tean ...»

Kõiki aidata ei suuda

Praeguse vaimse arengu kohta lausub Sirje, et eks ta teel ole. Ja mida rohkem õpib, seda suuremaks läheb soov veelgi õppida.

Mõne aja eest soetas naine endale näiteks šamaanitrummi, mille isegi läinud augustis reisile Karjalasse, müstilise kivimi šungiidi kaevandusse kaasa võttis. «Trummi mängides kaod mängijana ise helide sisse ära. See oli ülivõimas,» meenutab ta toonast improviseerimist. Detsembris külastas ta aga Poolas Wieliczka soolakaevandust, kust kaasa võetud mõtteid ja tundmusi veel aastaid hiljemgi meenutada saab. Sügaval maa all tunnetad energiavoogusid eriti selgelt.

Sirje sõnul on huvitav, kuidas šamaanitrummi mängides ajataju kaob. Otsustanud vahel kodus pisut «trummida», selgub peagi, et selleks on kulunud tunde. «Nüüd tahan maal trummiga mutte ära ajada. Põristan trummi ja annan neile edasi sõnumi, et metsa all on teile ruumi küll ja küll,» tähendab ta.
Ehk võiks Sirje kunagi «Selgeltnägijate tuleproovis» oma võimeid proovile panna?

«Mulle pole seda vaja,» kostab ta üllatuseks. «Võib-olla pole ma selleks valmis, võib-olla pole õige aeg. Mis ma selle suure tuntusega ikka peale hakkan? Nagunii ei suuda ma kõiki abivajajaid aidata.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?