Olav Ehala: „Kõik, mis on minuga juhtunud ja kuhu olen jõudnud, on ime!“

Helina Piip, 20. mai 2020

Olav Ehala koduaias on õide puhkemas rododendronid, tagaaia basseinis õõtsub tüünelt karge vesi ja rästad jalutavad rohus. Peale värske vinüülplaadi tuleb armastatud heliloojaga, kes suvel tähistab 70 aasta juubelit, juttu paljust muustki.

Kui ilm lubab, teeb Olav (69) siinsamas Lilleküla eramajade rajoonis iga päev ühe kiire kõnnituuri. «Jalutuskäigu ajal keerutan mõnikord ka muusikalisi mõtteid peas, kuid vaatan ikka, et astumise tempo oleks hea, nii et nahk saaks märjaks,» avaldab helilooja, kuidas ta füüsilise vormi eest hoolt kannab. Pärast tempokat jalutuskäiku ja sooja dušši sulpsab mees tagaaias sillerdavasse basseini. Vesi oli täna üheksa kraadi. «See ei tähenda, et jääksin sinna ligunema. Ja kui ütlengi, et ujusin kaks basseinipikkust, siis tähendab see kümmet meetrit,» muheleb mees. Sügiseti on ta end karastanud ka vaid neljakraadises basseinivees.

Olav Ehala Olav Ehala (Stanislav Moshkov)

Kevadpuhkus
Karantiiniaeg mõjutas temagi harjunud elurütmi. Mitmed esinemised bändi ja solistidega jäid ära. Paus tuli teha ka muusika- ja teatriakadeemias individuaaltundidega, mida õppejõud Ehala andis. «Õpetan seal kahte ainet: vaba klaverisaadet ja džässklaverit. Tudengeid on päris suur hulk, oma paarkümmend, lisaks mõni välisüliõpilane Lätist,» selgitab Olav. Varasemalt on tal olnud tudengeid ka Hispaaniast, Saksamaalt, Hiinast.
Klaverimängu pole tema sõnul võimalik distantsilt juhendada. «Mingil määral võib seda ju läbi veebikaamera teha, aga sinna juurde käib ka palju juttu ning ettenäitamist, nii et kõik võtaks liiga suure osa päevast,» selgitab ta. «Nii et mulle vormistati puhkus. Aga küll me järele võtame, õppeaastat pikendati, tunnid lähevad juuni lõpuni välja.» Sellest nädalast on ka loengud juba osaliselt taastunud.

46 AASTAT ABIELU: Katrin ja Olav Ehala Kadriorus presidendi Roosiaia vastuvõtul mõni aasta tagasi. (ERLEND ŠTAUB)
SARMIKAS HIPI: «Mul olid kunagi juuksed ka, aga mulle ei sobinud ...» viskab Olav nalja. Selle moeka kirju pluusi laenas ta aga kord Ivo Linnalegi televõteteks.
EHALAD: Perepilt aastast 2004 – vasakult poeg Tanel, tütar Eeva-Liisa, abikaasa Katrin ja Olav.

49 aastat hiljem
Justkui suvel saabuva 70 aasta juubeli kingituseks ilmus äsja helesinine vinüülplaat filmimuusikaga, mille Olav Ehala kirjutas Arvo Kruusemendi filmile «Don Juan Tallinnas».
Toona oli ta vaid 21aastane konservatooriumi tudeng, kui paluti see töö ette võtta. «Õhtul toodi Enn Vetemaa tekstid ja järgmiseks päevaks pidi valmima kaks laulu, sest helistuudio oli juba kinni pandud,» meenutab helilooja. Ülejäänud lugudega anti siiski pisut rohkem aega.
Üle hulga aja vaatas Olav nüüd ka filmi uuesti ära ja naerab, et 1974. aastal valiti «Don Juan Tallinnas» üleliidulises kinoajakirjas Ekran kolme kõige halvema linateose hulka. «Minu meelest läheb see aga iga aastaga paremaks, mõni koht näib nii tobe, et on juba huvitav.» Ja meenutab, kuidas pärast filmi linastumist tuli neile külla Arne Oit. «Oit tõi mu isale oma noote – isa oli noodigraafik. Ja Oit siis ütles, et kui selles filmis midagi head on, siis on see muusika. Muidugi tegi see heameelt, see oli mulle suureks kiituseks,» rõõmustab helilooja praegugi. Toonasest ulmelisest honorarist – postiljon kuhjas köögilauale 1800 rubla –, lasi Olav osa summa eest kodumajja parketi panna.

VESI 9 KRAADI: Pärast tempokat jalutuskäiku on Olavil tavaks ka end kargesse basseinivette kasta. (Stanislav Moshkov)

Justkui pulmamarss
Just tänu tollele filmile sündis ka plaadil olev kuulsaim pala «Vaid see on armastus», mida mees peab üldse oma loomingus üheks lemmiklapseks. «Mul endal sel ajal südamedaami ei olnud, aga noor inimene ju ikka otsib ja laulusõnad inspireerisid mind, nii et see õnnestus päris hästi,» tunnustab Olav kunagist ennast.
Seda, et kuulajatelgi on ta looduga eriline seos, tunnistatakse helikunstnikule vahel ikka. «Hilisemast ajast meenub Tallinna Linnateatri lavastus «Kaotajad», kuhu ma kirjutasin loo «Ma tahan olla öö». Olen kuulnud, et aeg-ajalt kõlab see abielude registreerimisel. Paar mu endagi nooremat sõpra on sellega paari läinud,» mainib ta. «Ja kontsertidel ütlen, et tegemist on tõsise konkurendiga Mendelssohni pulmamarsile.»

DON JUANI AEGU: 21aastane muusikatudeng, kellest kujunes omanäolise käekirjaga armastatud helilooja. Muide, hüüdnimi Olku on Ehalal isegi Vikipeedias kirjas.
FILMIPLAKAT: «Don Juan Tallinnas» esilinastus oli olnud Tallinnas Sõpruse kinos. Foto on tehtud aga Tartus, kus film samuti suurtel ekraanidel jooksis. Ehala mõõkleb siin nähtamatu rapiiriga.

Suusalaagri tantsupidu
Omaenda südamedaami Katrini leidis Olav aga Gennadi Podelski tuntud laulu kohaselt – suusabaasist. «Olime mõlemad konservatooriumi tudengid, mina kursus eespool. Tuttavaks saime Tõnu Kaljuste koori kaudu, kus me mõlemad laulsime. Talvel tuli suusalaager ja seal tantsuõhtu, kus meil mõlemal käis mingi nõks läbi. Kuna seal sagis ka kunstiinstituudi rahvast, küsis Katrin pärast, kuidas ma tema valisin. Seal olid ju kunstiinstituudi tüdrukud nii ilusates kampsunites,» muheleb mees. «Nojah, ega ma tingimata kampsuneid vaadanud ...»
Nüüd on paar 46 aastat abielus olnud. Ja ilusamate aegade kohta küsides vastab mees: «Algusest peale on ilus olnud.»
Katrin töötas aastaid Ellerheina koori juures solfedžoõpetajana, siis jätkus koostöö filharmoonia kammerkooriga. Seejärel oli naine ametis muusikakeskkoolis samuti solfedžoõpetajana ja sealse kammerkoori hääleseadjana. Muide, Katrin on ka ühele abikaasa loodud viisile sõnad teinud – «Päkapiku jõululaulule» («Käib ringi päkapikk väikene, kel viiulivõti on käes»).

Musikaalne pere
Olavi ja Katrini järelkasvul – Eeva-Liisal ja Tanelil on kümme aastat vanusevahet ning mõlemad lõpetasid muusikakeskkooli, tütar ka muusikaakadeemia. Eeva-Liisa on viiuldaja ja töötab nii ERSOs kui ka Pärnu orkestris. Tanel jättis akadeemias pianistiõpingud pooleli, sest teda huvitas rohkem helindus.
Ka lapselapsed, tütrepoeg Tauri (13) ja tütretütar Laura-Lii (10) on musikaalsed. Poiss tegeleb korvpalliga ja õpib kitarri. Tüdruku pilliks on viiul nagu ta emalgi.
Kuna sama krundi peal asub mitu juurdeehitust, saavad nende pered eriti ligistikku elada.
Tütar Eeva-Liisa on meenutanud, et ehitustööde ajal polnud uue ja vana majaosa vahel veel läbikäiku ning tuli redelist turnida. See oli tüütu. Nii sai söögisignaaliks fanfaar, mida vend Tanel papale aknast puhus. Süsteem töötas hästi, kuigi pole teada, mida naabrid arvasid.
«Suhtleme tõesti lähedalt,» noogutab vanaisa Olav. «Vahel, kui tütar ei saa lapsi kuskile viia, saan mina seda teha.» Ja ilusatel õhtutel grillitakse koos.

LAULUKAARE EES: Alates aastast 1993 pole olnud ühtki laulupidu, kus poleks kõlanud mõni Olav Ehala laul. Foto on tehtud XII noorte laulu- ja tantsupeol «Mina jään» 2017. aastal. (Rauno Volmar)

Viib keele alla
Grillimises on Olav nii suur spets, et hindab kõrgelt just seda hõrku maitset, mille annavad lihale õunapuuokste söed. Lemmikuteks on kana ja kala, eriti lõhefilee, mis saab enne grillile minekut katteks sinepi-mädarõikakastme, soola ja maitserohelist. Kuna neile mõlemale abikaasaga meeldib kala, mis servast pisut kõrbenud, eelistavad nad küpsetamisel fooliumile kahepoolset resti.
Nõmme turult avastas Olav Vorstiabi kioski, kus müüakse nii maitsvat ahjuliha, et seda tehakse nüüd nende kodus vähemalt paar korda kuus. «See küpseb 120kraadisel temperatuuril viis tundi ja jääb imehea. Nuga polegi vaja. Abikaasa aurutab juurde veel aedvilju – kartulit, porgandit, lillkapsast ja Türgi ube,» kõneleb kirglik gurmaan.

Õitsemise ime
Et elu tuleb nautida, näeb siin aias sellestki, et õdusaid istumiskohti on rohkem kui üks-kaks. Rododendronite õitsemise aegu tõstab pererahvas laua ja toolid ka lopsakate põõsaste ette ning imetlevad koos külla tulnud Riina Roosega kohvi juues õite ilu.
«Rododendronid on mu suur armastus,» räägib Olav. Esimesed valged õied ongi just avanemas. «Kui mõnel üksikul aastal kõik korraga õitsevad, on majaesine fantastiline!» Esimest korda kohtus ta kaunitar-taimega Soomes kuulsa koorijuhi Erki Pohjola aias. «Oli talv ja vaatasin jõulutuledega ehitud igihaljast põõsast. Selgus, et see on rododendron, mis suvel ilusti õitseb. Kui taime hiljem aiandis nägin, tõingi esimese koju, hiljem teised.»

HELESININE VINÜÜL: Sel kevadel ilmunud LP-l kõlab 18 laulu filmist «Don Juan Tallinnas», teiste seas ka üks helilooja enda lemmikpalu «Vaid see on armastus». (Stanislav Moshkov)

Klomp kurgus
Mõeldes juulis saabuvale juubelile nendib helilooja, et tavaliselt on suurem tähistamine sügisesse lükkunud. Nii ka seekord – praeguse plaani kohaselt toimub sünnipäevakontsert 28. septembril. Algatus tuli Tallinna Linnateatrilt, kus Olav töötas kakskümmend aastat. «Eelkõige esinevadki sel õhtul linnateatri näitlejad, aga ka Pärnu linnaorkester,» teab hällilaps, kel tuleb selleks puhuks paar uut seadet kirjutada.
Kas mõni enda lugu on ka pisara silma toonud? Helilooja mäletab neid kordi hästi. «Kui tegime Kiigelaulukuuikuga 1997. aastal minu loomingust CD-plaati, panid nad mind ennast laulma «Vana mehe laulu», mis ju Juhan Viidingu sõnadele. Teades Juhanit ja tema elu, tekkis kurku klomp, kui tuli salm: «Oma hinge ei või müüa – kuri ilm las udutab. Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.»
Seda laulu olen saanud kahel kontserdil esitada ka koos oma lastega selliselt, et Eeva-Liisa mängis viiulipartiid ja Tanel klaverit. Need on olnud minu jaoks kõige emotsionaalsemad esitused.»

Imede ime
Eriti päikseliselt kõlab aga Olavi kuulus «Päikeseratas» ja on ju tuhanded laulnud neid Juhan Viidingu sõnu: «Sinu valgus on ime.»
Kui palju te ise imesid märkate? «Minuealiste jaoks on kindlasti ime, et elame oma vabas riigis. Ja eks kõik see ole mingil määral ime, mis minuga on juhtunud ja kuhu ma jõudnud olen ...» mõtiskleb helilooja. «Ime on seegi, kui praegune eriolukord möödub ja me saame jälle normaalselt elama hakata. Siis märkadki, et elu on ime.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?