Ikoonimaalija Merle Talvik: „Mul on tekkinud selged prioriteedid, mis on elus oluline.“

Verni Leivak, 20. mai 2020

Tänu juhusele ikoonide maalimisest huvitunud ja seda kunsti ise viljelema hakanud Merle Talviku sõnul on pühapildid muutnud ka tema mõttemaailma ja pannud paika väärtushinnangud.

Tallinna tervishoiu kõrgkoolis teadustöö aluseid ja ettevõtluskõrgkoolis Mainor individuaalset loovust õpetav Merle (49) reisis pisut enam kui kümne aasta eest perega Kreekasse. Muidugi ei saanud reisisellidel kahe silma vahele jääda väikesed ikoonipoed, millest mõne juures kunstnikud taieseid juurde lõid.

Ainult üks jumal
«Tahaks üht osta, aga ei kujuta ette, mida abikaasa sellest arvab,» käis Merlel peast läbi. Nagu selgus, mõelnud abikaasa Mati sama. Olles samal õhtul teineteisele selle soovi välja öelnud, tormasid nad järgmisel hommikul ikoonijahile. Koos otsustati, et las saab selleks üks jumalaema kujutav teos.
«Oleme mõlemad ristiinimesed,» kinnitab Merle. Tõsine õigeusklik oli aga abikaasa vanaema ja tõukejõuks hakata ikoone ise maalima saigi Valgamaal elanud vanaema matus.
«Kuna kirikuõpetaja viis jutlust läbi nii eesti kui ka vene keeles, venis tseremoonia väga pikaks. Kui see lõppes, oli mul tunne, nagu oleksin puhastusrituaalist läbi käinud,» meenutab naine, kes tegelikult ise religioone ei lahuta. «Jumal võrdub minule loodusega ja jumal on kõigi jaoks üks. Oluline on, kas tunnetad kõiksuse jõudu või arvad, et oled ise väike jumal.»

IKOON ISEENDALE: «Vaat sellist lihtsat ja minimalistlikku jumalaema ma endale tahtsingi,» lausub Merle. «Lapsed on mul juba meheks kasvatatud ja nad on minu embusest lahkunud. Nüüd olengi üksinda, vastu kõiksust ja looduse väge. Kõigest jamast puhastatud mina.» Ikooni paremas ääres on kujutatud nn vaimse kasvamise redelit, millel viimane, valge ehk jumalik osa veel puudub. (Stanislav Moshkov)

Väärikas alandlikkus
Kõiksuse jõudu tunnetab ta iga päev. «Eelkõige tunnetan, et olen hoitud. Et on miski või keegi, kes mind hoiab. Ja on miski või keegi, kes vaatab, et teeksin asju õigesti,» toob ta näiteid. «Inglise keeles on selleks hea sõna – humility, millele eesti keeles täpset vastet polegi. Kui tõlgime selle «alandlikkuseks», on sel justkui kehv varjund kaasas, aga ehk võiks seda tõlkida «väärikaks alandlikkuseks». Väärikas alandlikkus kõiksuse, suurema jõu ees. Inimene ei pea egoistlikult arvama, et tema ongi kogu maailma kuningas,» arutleb Merle.
Just sellest tunnetusest on kantud ka tema ikoonid. Enne nende loomise juurde asumist töötas naine aga läbi kõikvõimalikku kirjandust alates ikoonide sümboolikast kuni nende restaureerimiseni. Lisaks osales ta mitmel Prosopon School of Iconology Tallinna filiaali kursusel, mida juhendas oma ala suur meister Nikita Andrejev.
«Seda pikaldast kunsti ühe korraga selgeks ei saa. Ikoonide maalimine on pigem vaimne kui füüsiline tegevus,» põhjendab ta kogunisti neljal kursusel osalemist.

TÖÖVAHENDID: Puutükke aitavad liivapaberiga lihvida abikaasa või pojad, kõrval pintslid ja temperavärvid. (Stanislav Moshkov)

Täiuse poole
Merle esimesel tööl kujutati peaingel Miikaeli ja see näis talle lausa abitu. Mitte just kole, aga puudulik, kuigi Miikaeli kujutamisest kui maalimistehnikalt arusaadavamast kõik algajad alustavadki. «Kujutatav peab n-ö sinu omaks ja sina tema omaks saama ning läbi enda seda tegelast kujutataksegi,» selgitab ta.
Alustajate teiseks kujutatavaks on peaingel Gabriel ja kolmandaks jumalaema. «Kui inglid lubavad,» öelnud õpetaja Andrejev. Sest viimast maalida on juba tõeliselt keeruline. Detaile on tunduvalt rohkem. Kontuurid ja viimased jooned tuleb ju tõmmata väga peenikese pintsliga. Alustatakse tumedatest värvikihtidest, millele lisatakse kolm «valgendust», mis ruumalalt üha väiksemad, aga seda intensiivsemad. Õigete vahekordade leidmine vajab lihtsalt harjutamist.

Merle Talvik Kunstnik Merle Talvik (Stanislav Moshkov)
TÖÖ- JA AJAMAHUKAIM: See jumalaema ikoon võttis loojalt umbes kaks kuud õhtust aega. Hommikust õhtuni tegutsedes valmiks see ehk nädalaga. (Stanislav Moshkov)

Kindlad reeglid
Praeguseks on Merlel ette näidata umbes veerandsada tööd. «Olen tänu neile eelkõige vaimselt arenenud,» sõnab ta veendunult. Suuresti on sellele kaasa aidanud paljude soov saada just temale mõeldud ikoon koos temale sobiva pühakuga. Ent kujutatavate puhul kehtivad ka kindlad reeglid.
Näiteks Ristija Johannes on kindlasti askeetlik noorepoolne mees, kes kannab pikki juukseid ja habet, seljas kaamelinahast vest. Kristusel, samuti noorepoolsel mehel, on aga pea kohal kuldne nimbus ja selle keskel risti kujutis. Käes hoiab ta aga raamatu või paberirullina pühakirja, vahel hoiab aga käsi hoopis ristiasendis. Jumalaema, viljakas eas naise alumine riietus peab olema (harvade eranditega) sinine ja pealmine rüü tumepunane. Erinevalt Kristusest, kel need seljas täpselt vastupidi – see tähendab, et sündinud jumalana, sai ta siiski inimeseks.

IKOON NOOREMALE POJALE: Sel jumalaemal on siiski sinine rüü. «Selle originaal, Madonna Nikopeia ikoon on Veneetsias Püha Markuse katedraalis ja minu poja nimi on Markus. Oleme koos selle ikooni ees käinud,» meenutab Merle. Nikopeia on kõigi sõdalaste kaitsja ja poeg on just kaitseväest naasmas. (Stanislav Moshkov)
JÕULUVANA PROTOTÜÜP: Püha Nikolause ikooni hindavad õigeusklikud erilise energeetikaga ikoonina, sest ta oli imetegija. (Stanislav Moshkov)

«Hindan lihtsaid asju.»
Merle ütleb, et tahab edaspidigi olla ühenduses selle võimsa väega, mille ta just ikoone maalides endale avastas.
«Side on aastatega aina tugevnenud,» tunnistab ta. «Olen maailmavaatelt lihtsamaks muutunud. Hindan lihtsaid asju, sest mis on tegelikult meile oluline?»
Merle on oma loovustudengitele vahel andnud ülesande kujutada ette, et nende ümbert kaob kõik aineline. Pole maja, autot ega isegi kõrvarõngaid. Ühtegi asja pole enam, jääd ainult sina.
«Siis tulebki ilmsiks väärtus, mis on sinu sees,» tähendab Merle. «Mina näiteks defineerin ennast sellega, keda armastan või mida või keda ma loon.»
Naine naerab, et koroonaajastul tuli see kõik eriti teravalt ilmsiks – videokoosolekute aegu oli tähtis vaid see, mida teised nägid. Kena pluus ja kammitud pea ning kedagi ei huvitanud, kas jalas on dressid või bränditeksad.
«Mul on tekkinud selged prioriteedid, mis on elus oluline. Armastus, omad inimesed minu ümber, loodus ja see ilus maailm, kus elame.»


MERLE JA MATI TALVIK
Merlet, kes sai perenime mehelt, aetakse tihti segi näitlejanna Merle Talvikuga. Muidugi mitte poes või tänaval, aga näiteks meiliaadressiga seoses, mis on tal siiski näitleja omast erinev.
«Asja kroon on see, et mu abikaasa nimi on Mati,» naerab Merle, «ja temal on neid lugusid kordades rohkem. Kui Tele-Mati veel elas, sai ta vahel võõraid kirju. Ja kui mees broneeris näiteks meie kurameerimise ajal teatrisse või kontserdile pileteid, ja ütles, et olen Mati Talvik ja palun mulle kaks piletit, ei saanud ta kunagi eitavat vastust.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?