Imepeent näputööd tegev Tiina: „Muhu mustrid on täielik ulme!“

Silja Paavle, 20. mai 2020

Ära kunagi ütle iial – Tiina Lippant teatas aegu tagasi kindlameelselt, et ei koo elus ühtegi Muhu sukka. Paari nädala eest aga alustas naine imepeenete varraste ja lõngaga juba kolmandat paari.

Tiina (44) muigab, et kuigi on käsitööd elus tasahaaval teinud, poleks ta siiski arvanud end nii peent näputööd ette võtmas. Samas julgustab ta kõiki proovima, sest enda näitel saab ju kinnitada: kui jagub pealehakkamist, viib visadus sihile.
Tema võttis vanaema juhendamisel vardad näppu juba esimeses klassis, kuid sarnaselt paljudega tabas suurem tuhin põhikoolis. «Kõik mu kampsunid, vestid ja sallid nägid siis välja nagu kalavõrk – kudusin puuvarrastega ja lõdvalt,» naeratab ta. Et naise vanemad pidasid lambaid, oli lõng majas alati käepärast.

LÕÕGASTAV TEGEVUS: Kudumine aitab Tiinal pead muremõtetest klaarida. Muhu sukki kududes ei saa mõtet siiski päris uitama lasta, muidu tulevad vead sisse. (Anu Pink)

Ilus pahupool
Siis tuli paus sisse, kuniks Tiina sattus Saara kirjastuses töötavatele tuttavatele Viljandi Hansalaadale appi lõnga, käsitööraamatuid ja muud sellega seonduvat müüma. «Meid oli seal nii palju, et tolku must polnud. Aga käsitööraamatute toimetaja Anu Pink muudkui kudus seistes ja mul viskas närv lõpuks üle – küsisin endale ka vardad ja lõnga,» meenutab naine. Sealt sai ta ka esimese õppetunni, kuidas lõnga kõvemini hoida ja tihedamalt kududa.
Kudumispisik hakkas kiirelt külge. Edasi Tiina muudkui harjutas ja käis Anult küsimas, kas on juba piisav tihedus. Mõni kuu hiljem ostis ta Saara kirjastusest Muhu kinda komplekti – selles oli muster, tarvilik lõng ja sobivad vardad. «Neid mustreid iseloomustab värvikirevus, peened detailid ja ülitihe kude,» räägib Tiina, kes otsustas elu esimesed peenemustrilised kindad kududa Muhu usku sõbrannale.
Nende kallal oli pusimist omajagu ja sõrmikud valmisid alles kuu pärast sõbranna sünnipäeva. «Kudumine polegi tegelikult raske, lõngajuppide peitmine võtab aega. Ohtrad värvid tähendavad ka ohtraid lõngaotsi. Ühtegi ei tohi näha jääda,» kirjeldab nobenäpp, et kudumite pahupool peab ju ka olema ilus ja korrektne. Naine muigab, et keegi ei hakka kudumit tagurpidi pöörama, aga meister ise peab teadma – kõik on perfektne.

Ebaeestlaslikult kärts
Vardaklõbina vahepeal käis Tiina näputööd Anule ette näitamas ning kui viimane hakkas koostama suurt sukaraamatut, küsis ta Tiinalt, kas too nõustuks raamatu tarbeks ühed sukad kuduma. «See oli umbes sama hea, kui Anni Arro küsiks, kas ma ei tahaks talle Napoleoni kooki küpsetada,» tundis Tiina end meelitatuna. Ja tegi raamatu tarbeks lausa kahed sukad.
Teda võlub tohutult Muhu mustrite värviküllus. «Mina olen Pilistvere ja Türi kihelkonna juurtega – meil olid kõik mustrid enamasti lihtsad. Muhulaste ilumeel on aga olnud täiesti imetabane, nii nende rõivad kui ka kudumid külvati üle põnevate mustrite ja erksate värvidega. Võimalik, et naistele tõid lõngu ja mustreid ka laevamehed, selline kärts värk pole üldse eestlaslik. Täielik ulme!» hüüatab ta. Lisaks mõtiskleb Tiina aeg-ajalt, et neid imepeeneid mustreid kooti enamasti hämaras. Seejuures oli üks uhkem kui teine. Seda peeti uhkuse asjaks, et kaht ühesugust sukapaari ei oleks.

Eriline lõng
Nii veereski lumepall edasi. Pärast kahte sukapaari kutsus Anu Tiina suhtlusportaalis Facebook tegutsevasse Kudujate koopiaklubisse, kuhu kuulub üle kahesaja pärandkultuurihuvilise kodu- ja välismaalt. Sinna saavad astuda vaid need, kes on juba mingist vanast asjast koopia kudunud. «Seal on tõelised kuldkudujad koos! Arstid, õpetajad, raamatupidajad, müüjad – vahet pole, mis erialalt,» kiidab Tiina. Kahe aasta eest hõigati seal välja ka ühine väljakutse: kes suudab jaanipäevaks kududa ehtsad Muhu sukad?
Sellele mõttele punnis Tiina alguses mitmel põhjusel vastu. Üks olulisemaid see, et Muhu sukkadesse käib kindlat värvi roosa ja oranž peenike lõng, mida poest väga saada pole. «Ma ei pea kõikide asjadega ka kaasa minema,» mõtles naine. Lõnga värvimisest polnud ta ka huvitatud.
Kuna Anul jagub aga retsepte ja värve õige tooni saamiseks, sest on eluaeg lõngu ise värvinud, otsustas ta teisi pärimushuvilisi naisi aidata. Oma värvitud lõngad pani Anu kindlal kellaajal veebipoodi müüki. Kuigi haruldast tooni lõngade müükitulekust teadis vaid koopiaklubi, said need siiski mõne minutiga otsa. «Ühel müügipäeval sain kogemata jaole. Käed higistasid ja süda kloppis tellimust tehes. Otsustasin, et kui saan selle lõnga, hakkan tegema,» naerab Tiina. Tellimuskirja kinnituse peale meenus naisele ema ütlus: «Oma sülitatud kapsaid on ennemgi söödud.»

(Anu Pink)

Igav valge jalalaba
Nii ei jäänudki üle muud, kui tööga pihta hakata. Ilusa suka saamiseks tuleb enne varraste välja otsimist võtta jalalt mõõdud ja teha lõige, kududa tööproov ja arvutada selle järgi välja muster. Kõik selleks, et sukad hiljem jalas püsiksid. «Muhu suka kudumisega on nagu makroonide küpsetamisega – kui hakkad umbes tegema, ei tule need välja,» näitlikustab ta. Ettevalmistustöödele kulus mitu päeva ja selle käigus otsustas Tiina need sukad enda jaoks kududa. «Kui arvad, et lõike tegemine, lõnga kättesaamine ja värvimine ning mustrite kokkupanek tundub keeruline, siis tegelikult on kõige keerulisem pärast keerukat mustrit kududa Muhu suka juurde kuuluvat valget jalalaba. «Kohutavalt igav!» naerab ta.
Ja kuduski. Kogu aeg. Kodus ja rongiga sõites. Tiina meenutab, kuidas rongis üks peenike varras kord minema lendas. «Kui reisijaid on palju, ei lähe ju seda mitme istmerea kaugusele otsima. Tegin siis nelja vardaga edasi,» räägib naine. Üks Kohilas väljunud poiss märkas äkki Tiina näputööd ja pani varda talle lauale: «See on vist teie oma.»
Talle meenub ka üks varasem kord Hiiumaal toimunud Jaan Söödi kontserdilt. «Issand, te koote kontserdi ajal!» imestas äkki üks võõras heatahtlikult, kuid valjuhäälselt teda vabaõhukontserdil jälgides. «Issand, kas see segab teid?» küsis Tiina vastu. Imestaja raputas pead, kuid tunnistas samas, et pole kunagi näinud kontserdil kedagi kudumas. «Sinna vabaõhukontserdile sobis see kenasti. Teatrisse vardaid klõbistama siiski ei läheks, samuti Metallica kontserdile.»

ENESETUNDE KÜSIMUS: «Kui vabariigi sünnipäeva auks peetavale aktusele saab jalga tõmmata endakootud muhumustrilised sukad, on tunne eriti uhke,» kiidab Tiina. (Anu Pink)

Villis sõrmed
Tiina jaoks on kudumine lõõgastav tegevus, mis aitab pea muremõtetest tühjaks saada. Muhu sukki kududes ei saa mõtet siiski päris uitama lasta, muidu tulevad vead sisse.
Pärast mitme peenemustrilise sukapaari valmimist teab Tiina ka, et kuna Muhu sukki kootakse juuspeente varrastega, võivad need isegi ville tekitada ja varraste teravad otsad sõrmeotsi lõhkuda. «Proffidel on näpud juba nii ära parkunud, et nad ei saa enam arugi,» muigab Tiina ja pusib muudkui edasi.
Sest selle tunde vastu ei saa miski, kui tõmbad pidupäeval või lihtsalt õue minnes kummikutest välja paistvad särtsakad sukad jalga. Lisaks ootab naine elevusega aegade rahunemist, sest siis jõuab üks tema sukapaar ka Eesti Rahva Muuseumisse näitusele. «See, kui saad tulevikus öelda, et minu sukad pandi sinna näitusele, on mõnele teisele sama hea, kui öelda, et jooksis läbi täispika maratoni.» Algselt aprilli kavandatud näitusel saavad kokku ligi sada Kudujate koopiaklubi naise kootud värviküllast sukapaari. Ka näituse pealkiri kannab endas pärimuse hõngu – ajalooliselt pidasid Muhus naised viduse aega üheskoos kududes ja jutustades.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?