EI RAISKAMISELE! Eesti esimese toidujagamiskapi loonud Kerly: kes on raskel ajal üles kasvanud, oskab toitu hinnata

Silja Paavle, 20. mai 2020

«Kes on raskel ajal üles kasvanud, oskab toitu hinnata,» on Kerly Ilves veendunud. Et toidu raiskamisele tähelepanu tõmmata ja seda vähendada, rajas ta Tartusse Eesti esimese avaliku toidujagamispunkti.

Nõukogude ajal üles kasvanuna on säästlik eluviis Kerlyl (39) hinges. Talle meenub aeg, mil oli viiene. «Emal õnnestus saada üks roheline banaan. Me ei suutnud ära oodata, millal see akna vahel valmis saab! Ja kui siis viimaks sai, lõigati sellest paberõhukesed viilud ja jagati meie neljaliikmelise pere vahel ära,» kõneleb ta.

Toidujagamisega (ingl foodsharing) puutus Kerly kokku Berliinis elades. Seal on avalikud, kõigile kättesaadavad ja vabatahtlikkuse alusel toimivad toidujagamispunktid kasutusel 2012. aastast, lisaks toimuvad siin-seal suuremad toidujagamised. «Sellise tegevuse kaudu vähendatakse raisatava toidu hulka. Eestis läheb kõige rohkem toitu, lausa 53% raisku kodudes,» räägib ta. Kõigest 5% toidust läheb raisku jaekaubanduses.

Kerly üks suuri unistusi – Eesti esimene avalik toidujagamiskapp Tartus Karlova linnaosas sai teoks viis kuud tagasi. «Otsisin sobivat kohta erinevate ühenduste kaudu. Karlovas tundusid olevat lahtisema mõttemaailmaga inimesed ning nii see Tähe ja Eha nurgal asuva Barlova baari seinale jõudiski,» kirjeldab naine.

Toidujagamiskapp on oma olemuselt avalik kapp, kuhu saavad toidu panna kõik, kel soovi sööki annetada. Ja kõik, kes soovivad, saavad seda toitu sealt ka võtta – olgu siis kõrvalmajas töötavad kontoriinimesed või kodutud. «Kõik toimib põhimõttel, kes ees, see mees,» sõnab Kerly. Karlovas pannakse toit esialgu tavalisse kappi, kuid üsna pea võiks sinna jõuda ideaallahendusena külmkapp. «Siis on võimalik päästa ka sellist toitu, mis vajab säilimiseks jahedust,» kirjeldab ta.

Tartlased on toidujagamiskapi hästi vastu võtnud. Sinna tuuakse nii kodus üle jäävat kraami, olgu sees siis maitseained või köögiviljad, aga ka hoidiseid, mida ise ära süüa ei jaksata. Aeg-ajalt leiavad mõned väikefirmad võimaluse kappi poetada näiteks pidudelt üle jäävaid suupisteid või vastlakukleid. Paar poekettigi annetavad erinevat kraami. Näiteks sel päeval, kui Naistelehe tarbeks pilti teeme, jõuab Kerly kapini suure hulga banaanidega.

SÄÄSTLIK: Et Kerlyt ei köida grammivõrdki ressursside raiskamine, on toidu päästmine talle eriti südamelähedane. (Aldo Luud)

Palju tööd

Kapi täitmine on suur ettevõtmine. Kerly on teinud kõvasti tööd ja leidnud mõned koostööpartnerid, kes oma toidu ülejääkidest naisele märku annavad.
Enamasti tähendab see, et linna teises otsas elav Kerly paneb kord päevas oma rattale taha annetuse korras saadud käru, sõidab toitu annetavast poest läbi ja viib kogu saadud kraami toidujagamiskappi. Kokku kulub selleks iga päev paar tundi. «Suve lõpuks olen ma korralikult trimmis,» viskab ta nalja, sest toitu täis käruga sõitmine on füüsiliselt üsna raske. Veidi paremal majanduslikul järjel oleval Saksamaal on vabatahtlikel seesuguseks tegevuseks kasutada elektrirattad.

Jalgrattaga toidu järel käimine on aga vaid üks osa toidu päästmisega seonduvast tööst. Lisaks kulub palju tunde arvutis leidmaks neid, kellel on midagi annetada. Seegi pole lihtne, sest nagu Kerly on kogenud, ei viitsita sageli asjaga tegeleda ja ollakse veendumusel, et nende äraviskamisele mineva toidu kogus on marginaalne. «Aga ka kaks saiakest, kohupiima või viis piima võivad olla sellele inimesele, kellel pole midagi süüa, kogu päeva söök,» soovitab ta järele mõelda. Ja selliseid inimesi on viimase paari kuuga tulnud järjest juurde.

Peale inimeste jõuab päästetud toit ka loomadeni – näiteks leib või lillkapsahautisest üle jäänud lillkapsavarred on paljude loomaomanike sõnul nende lemmikutele igati täisväärtuslik kõhutäis.

KÕIGILE: Toidujagamiskappi jõudev kraam on mõeldud võrdselt kõigile, kes seda vähegi soovivad. (Aldo Luud)

Ühendab naabreid

Viis kuud on Kerly ajanud asja väikese meeskonnaga. Suur abi on olnud Karlova kohalikest, kes olid nõus toidukapil silma peal hoidma ja seda puhastama. Ja nendest inimestest, kes on annetanud toidukarpe ning purke, et päästetud toidust valminud roogi saaks jagada igapäevaselt puudust kannatavatele inimestele. Nüüd on teerajajad valmis oma kogemusi ka laiemalt jagama ja ootavad lisaks vabatahtlikke kätepaare, kes soovivad toidu päästmiseks oma panuse anda. Olgu see siis kord-paar nädalas toidu järel käimine, internetist tarvilike kontaktide otsimine või mõni muu vajalik tegevus.
Seda, et toidu päästmine aitab ressursse säilitada, kinnitab ilmekalt Kerly enda elu. Näiteks ta ise käis poes viimati märtsi lõpus, ostes siis koju purgiube ja kuivaineid, mis kaua säilivad. Värskeid köögi- ja puuvilju on ta saanud toidujagamiskapist. Ühel päeval toitu valmistades tuli tal puudu paar supilusikatäit tärklist, kuid selle sai ta naabritelt. «Meil on toidu raiskamisest ühesugune arusaam,» lausub ta, et selline eluviis annab võimaluse ka naabritega tuttavaks saada ja sedaviisi kogukonda ühendada.

Selles, et seesuguseid toidujagamiskappe võiks rohkem olla, Kerly ei kahtle. Ta on tegelikult juba praegu kuulnud, kuidas selline asi toimib Eestis siin-seal väiksemates seltskondades. Samuti on ta saanud telefonikõnesid, kus on tema ettevõtmist kiidetud ja öeldud, et ka teistesse linnaosadesse ning linnadesse oleks seesuguseid kappe vaja. Aga need saavad laiemalt levida ainult siis, kui leidub teisigi entusiastlikke toidupäästjaid, kes on valmis oma aega panustama ja ka tarvidusel isiklikke kulusid kandma, sest kogu tegevus on vabatahtlik.
Kõige selle juures unistab Kerly veel ka toiduraiskamise festivali korraldamisest, ühele sellisele sattus ta samuti Berliinis. Seal oli tasuta sissepääs ja päästetud toidust lookas kapid soovijaid ootamas. Toimusid kontserdid ja teemakohased loengud ning kohapeal sai ka tarvilikke nippe päästetud toidukraami hõrkudeks roogadeks valmistamiseks. Kõik selle nimel, et toit ei satuks prügikasti.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?