Indiaani luulet tõlkinud Lauri Sommer: „Need laulud on kui teejuhid ja lohutajad.“

Küsinud Helina Piip, 13. mai 2020

Äsja eesti keeles ilmunud kogumiku «Indiaani luule» on koostanud ja tõlkinud Lauri Sommer. See Võrumaal Räestu talus sündinud teos pakub lummavaid elamusi – iga lehekülg on kui seiklus.

«Indiaani luulet» (Helina Piip)

Lauri, raamatu kaanel olev noatupp on kingitus su vanaisalt. Selle järgi said ka ise poisina indiaaninime?

Indiaani noatupe tõi vanaisa, laevakapten Robert Sommer Ameerikast 1930ndatel. Aga salanime Nuga pani mulle lapsepõlve mängude keskel meie Viljandi Kauge tänava õue kõige väärikam poiss, «pealik», nüüdne lennukipiloot Jaanus Nuut. Need mängud meenuvad ikka vahel, kui vaja läheb mingit sisemist tuge.

Indiaanihuvi elustus, kui kuulasin ülikoolis Tarmo Kulmari põnevaid loenguid Lõuna-Ameerika indiaani kõrgkultuuridest. Nüüd, loodusele lähemal elades on indiaanlaste totemism kuidagi kogemuste kaudu omaseks saanud.

VIBURAHVA LAULUD: Hälli- ja tantsu­laulud, vihmapalved, armu­loitsud – kaduva maailma hääled. «Mu raamat on omalaadne punase rassi portreevisand,» ütleb Lauri ise. (Helina Piip)

Kandsid sa sellise kogumiku mõtet endas kaua?

Imelik, et keegi hoopis targem, nagu Uku Masing, Jaan Kaplinski, Tarmo Kulmar või Indrek Park, pole seda ammu ära teinud. Mullu jaanuaris tõlkisin mõned lindude-loomade luuletused puhtalt lugemise rõõmust ja ühele sõbrannale näitamiseks. Hiljem saatsin need Loomingusse ja Doris Kareva toetav suhtumine pani mõtlema, et teemat võiks jätkata.

Mis ajast need laulud pärinevad?

Vanimad kirja pandud laulud pärinevad Kolumbuse-eelseilt asteegi kirjarullidelt ja mõistukõned maiade Chilam Balami raamatust (17.–18. sajand). Rahvalaulude vanust võib ainult oletada. Mõned primitiivsed motiivid, nagu kõrbelistel aladel vihma loitsimine või loomade ja lindude poole pöördumine, võivad algkujul ju ka tuhande ning rohkema aasta tagant pärineda.

Vaimudetantsu laulud tekkisid vanemate eeskujude ainetel 19. sajandi lõpul.
Paaris antoloogias leidusid ka esitajate nimed. Mõned neist on omakorda ka autorid, sest isiklikud laulud olid indiaanlaste hulgas tavalised. Kõige uuemad talletused pärinevad kusagilt 20. sajandi keskelt.

«Indiaani luulet» (Helina Piip)

Mind lummavad siin ennustamatud võrdlused ja teemad. Mida sina imetlesid?

Mu raamat on omalaadne punase rassi portreevisand. Imetlesin just nende maailma ning tunnetuse erinevust valge rassi ja Euroopa tavapärasest kunstluulest. Kuigi, eks sarnasusi ole ka. Punaste ja valgete kontakt on nii kaua kestnud. Mina leidsin väljenduslikke paralleele Eesti vanemast rahvalaulust ja mujaltki.

Laulud pärinevad erinevatest antoloogiatest – kuidas need sinuni jõudsid?

Paar tükki seisid ammusest ajast riiulis, mõned tellisin, lingvistide kakskeelseid väljaandeid leidus Tartu ülikooli raamatukogus, midagi sai netist alla laadida, aga suurimaid rariteete lugesin netiarhiivist Archive.org digieksemplaridena.

«Indiaani luulet» (Helina Piip)

Kui kaua tekstide kokku kogumine ja tõlkimine aega võttis? Mis oli kõige raskem?

Umbes aastake läks. See ülepea ja täienisti tegemine oli suve lõpust kuni veebruarini. Kõige raskem oli tohutust massiivist õigete välja valimine ja komponeerimine, et erinevad laadid oleks esindatud ja omavahel ka kuidagi tasakaalus.

Millised tekstid on su enda lemmikud?

Neid on eri areaalidest – valitseja ja luuletaja Nezahualcoyotli kõrgstiil ning innuiti laulunaiste sõimlemine, sõjalaulude julgus ja vaimude tantsu viiside uue maailma ootus. Armastuslaulude vaikne kiindumus, haida hõimu hällilaulude hellus, kvakiutli hõimu surmalaulu väärikus ... Lugu sellest, kuidas valged inimesed on tegelikult indiaani nõidus ... Ja muidugi see navahode kuulus ilu ülistus. Lemmikud vahelduvad meelolust sõltuvalt.

«Indiaani luulet» (Helina Piip)

Kuivõrd kujutlesid tõlkides silme ette kunagisi lauljaid?

Indiaani muusikat kuulasin palju, nii Ameerika põlise muusika jäädvustaja Frances Densmore’i vaharullide lindistusi kui ka uuemat kraami. Tegin sellest ka ühe «Fantaasia» saate Klassikaraadios eelmise aasta septembris.
Vahel kumises peas mõni viis, aga seda juba eesti tõlke pinnalt. Võib öelda, et otsisin mingit hingesilda nende muistsete inimestega, kes teadsid elust ja loodusest asju, mida meie siin pole osanud tähele panna.

Kogud indiaanlaste piltidega postkaarte – mida näed neil nägudel?

Kes teab, miks mõni muistne nägu tundub äkki õige ja omane nagu sõber või sugulane. Ja kui ta juba lähedal on, siis jääb ta mu raamatute vahele järjehoidjana rändama või vaatab vastu mõne toa seinalt.

«Indiaani luulet» (Helina Piip)

Oled ka ise mõne indiaanlasega kohtunud?

Paradoksaalsel kombel olen täiesti paikne inimene, kes pole ühegi indiaanlasega pikemalt vestelnud. 2003. aasta suvel setu kooriga Riias festivalil käies puutusime põgusalt kokku navahode laulukambaga Chinle Valley Singers.

Istusime nendega samas lauas ja pärast panid nad meid ühe oma laulu sisse. Aastaid hiljem võtsin Lõuna-Ameerika indiaani kõrgkultuure õppinud mehelt pimedas toas öö otsa kestnud riitusel ayahuasca-sakramenti, seda nõiataimede kanget tõmmist. Laulud olid seal teejuhid ja lohutajad. Mõlemad sündmused mõjusid sügavuti. Selle maailma väikerahvad tunnetavad üksteist. Tean, et nende seas on inimesi, keda võiksin kutsuda vendadeks-õdedeks. Ja nendega kohtudes saaksime rääkida kõigest.

On sul ka mõni lemmiksõna mõnes indiaani keeles?

Näiteks «wiigwaasabak», mis tähendab piltkirjaga kasetohurulli.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?