Klaudia Tiitsmaa: „Mu pere on nii meeletult vahva!“

Dagmar Reinold, 13. mai 2020

Klaudia Tiitsmaa elab ja pühendub praegu suurema osa oma tegemistest lapsele ning perele. Uus väike ilmakodanik on toonud tema ja elukaaslane Vallo ellu juurde hulgaliselt emotsioone ning õpetanud maailma teisiti vaatama.

«Oi, kuidas ma olen igatsenud oma Türi kodu ja vanemate järele!» õhkab näitlejanna Klaudia Tiitsmaa (29) intervjuu alustuseks. Ta tõdeb, et pole kunagi varem seesugust igatsustunnet tundnud. Ent nüüd, kriisiajal, on lähedaste järele tekkinud kuidagi eriline vajadus. «Eks see ole ikka nii, et võta käest ära ja saad aru, kui väga seda kõike vaja on. Mitte et ma muidu poleks hoolinud. Seda mitte. Ikka käisin Türil ja kohtusime vanematega palju. Nemadki käisid sageli Viljandis minu juures. Aga praegu, mil kedagi väga kohata ei tohi, tahaks just koju Türile.»

Kui igatsustunne hetkeks ununeb, veereb Klaudia elu Viljandis oma tavapärast rada ja just nii napilt, nagu piirangute ajal võimalik. «Jalutame perega lossimägedesse või müttame oma hoovis. Vahel õnnestub kedagi eemalt isegi trehvata.» Näitlejanna naerab, et sellised kaugelt kohtumised on nüüdseks saanud päeva tähtsaimaks sündmuseks. «Pisikesed asjad omavad praegu suurt tähtsust ja muudavad elu rikkamaks.»

Tänu 2018. aasta septembris sündinud pisipoeg Vallole said sel aastal juba teist emadepäeva tähistada. Mida lapse saamine su elus muutnud on?

Ega ma varem uskunud, et emaks saamine midagi oluliselt muuta võiks. «No mida siis?» mõtlesin. Ja ega see midagi meeletult suurt muutnud olegi. Võib-olla lõi lapsevanemaks saamine minu sisse mingi uue kihi. Seda on raske kirjeldada, aga ma justkui mõistan nüüd maailma laiemalt ja suuremalt. Mõistan nüüd teisi inimesi enam kui varem. Hindan hetki kõrgemalt kui varem. Elu on muutunud veel olulisemaks ja hapramaks, kui see varem näis. Endist mind eristab praegusest ka see, et vahel lööb välja ohvrimeelsus. Eks oma lapse nimel ole iga lapsevanem valmis ei tea milleks.

Kas oled vahel mõelnud, kumma elus esikohale sead: oma ameti või perekonna?

Mul on väga vedanud – minu töö on minu hobi ja kirg. Samuti on mul vedanud, et mu pere on nii meeletult vahva!

Mind on üks. Ühte inimest on raske jagada mitmeks. Seega püüan elada nii, et ma ei jagagi ennast, vaid olen seal, kus hetkel rohkem vaja. Olen seal, kus olema peab, ja teen vajadusel mõlemat korraga.

Mäletad sa seda hetke, kui said teada, et ootad last?

Elu on paraku nii ettearvamatu, et alati ei õnnestu kõik algusest lõpuni nii, nagu tahaks.

Olime Valloga väga endale last oodanud. Teadsime, et ta tuleb. Aga millal, seda ei osanud ette ennustada. Ükskord, kui mulle tundus, et võin lapseootel olla, aga apteegitest näitas järjekindlalt, et ei ole, otsustasin teha veretesti.
Läksin ja tegingi. Loetud päevade pärast saadeti mulle SMSiga mingi numbrikombinatsioon, millest ma midagi aru ei saanud. Helistasin üle ja küsisin, et mida need numbrid mulle ütlema peaksid. Minult küsiti vastu: «Mida te sooviks, et need teile ütleksid?»

Loomulikult soovisin, et mulle hõisataks torru: «Jaaaaaaa! Sa ootad last!» Kui ma nii vastasin, siis täpselt sellist rõõmsameelset vastust ma ka telefonis kuulsin!

Praegu on aeg, mil lapse isa sünnitusele kaasa minna ei tohi. Räägi oma kogemusest.

Praegu tundub see küll hirmus, kui peaks üksi sünnitama minema! Mul vedas. Mu kallim Vallo oli minuga ja sünnitoetaja samuti.
Algul mõtlesime, et mis see sünnitamine siis ära ei ole. Võtsin isegi raamatu kaasa, et Vallo saaks mulle sünnituse ajal ette lugeda. Võin kohe öelda, et seda raamatut nüüd küll kordagi keegi lahti ei teinud. Ma ei saanud ei istuda, lamada, külitada ega kükitada, kohe mitte midagi ei saanud. Kui tuhud olid peal, sain ainult seista.

Minuga on nii, et kui mul on kohutavalt naljakas või kohutavalt valus, siis viskan jalad alt ära. No lihtsalt ei kanna jalad ja kõik. Seega hoidis mu kallim mind lihtsalt 15 tundi kätega üleval. Ta tõesti hoidis mind kogu selle aja kallistusasendis püsti. Vallo on minu kangelane! Nii see siis läks, et Vallo hoidis ja sünnitoetaja muudkui masseeris. Ilma selleta oli kohe kordades valusam.
20 tundi sünnitamist, aga tulemus oli seda väärt! Ja muidugi tahan ma veel lapsi!

Millised on kõige ilusamad ja kõige raskemad hetked, mida emadus kaasa on toonud?

Rõõmsaid hetki on koos lapsega kogu aeg. Igal hetkel on midagi, mis itsitama ajab. Nende imeliste ja rõõmsate vahel on muidugi olnud ka raskeid hetki. Algul ei saanud me poissi kuidagi korralikult magama. Seitse kuud jändasime ja lõpuks kussutasingi teda terve magamise aja. Nõnda kõik uned. Ka ööune. Appi tulid ahastus ja enesekindlus korraga. Tundsin, et pean ise ka magada saama ja nõnda algas unekool, mis lõpuks toimis. Super, kuidas toimis! Ja nüüd oleme mõlemad taas rõõmsad ja puhanud.

Mida laps sulle õpetanud on?

Üks asi on kindel: mida külvad, seda lõikad. Laps on minu peegel.

Kuidas suhted Valloga pärast väikese Vallo sündi muutunud on?

Me oleme lisaks pruut ja peika olemisele olnud alati ka teineteisele parimad sõbrad. See on ka praegu nii ja nõnda juba kokku kümme aastat. Nüüd on meil kambas lihtsalt üks parim sõber veel juures. See on väike Vallo.

Meie Valloga oleme muutunud vastutustundlikumaks. Aga see on vist vanemateks saades loogiline. Oleme ka aktiivsemaks muutunud, sest tahame poisile maailma ja inimesi näidata.

Kümme aastat koos. See on päris pikk aeg nii noorte inimeste kohta …

Tegelikult polegi see kümme aastat nii pikk aeg. Sinna vahele jäi teatrikool ja palju lavastusi nii Ugalas kui ka mujal. Sinna on jäänud uued tutvused. Peredega suhtlemine ja enesega olemine. Kokku kolimine ja uude kohta kolimine. No ja nüüd ka meie pisike pojake.

Arvan, et järgmise kümne aastaga palju teistmoodi ei ole. Ehk liitub meiega veel üks väike seltsimees ja äkki plaanime siis uude kohta kolida. Seda näitab aeg. Ma tahaks teha põnevaid lavastusi ja tutvuda uute lavapartnerite ning lavastajatega. Soovin, et meie kass Nössu veel pikalt elaks ja meiega nii nagu praegu linna vahel jalutamas käiks. Samuti tahaks loota, et suhtlemine perede ja sõpradega säilib sellisena nagu praegu. Ning et maailm meie ümber püsiks ikka jalul ja terve.

KOKKUHOIDVAD: Klaudia on näitlejast elukaaslase Vallo Kirsiga olnud koos juba kümme aastat. «Nüüd on meil kambas lihtsalt üks parim sõber veel juures. See on väike Vallo,» on naine õnnelik. (Erakogu)

Sa tegid esimest korda suure rolli täispikas filmis «Asjad, millest me ei räägi». Kui keeruline see pere kõrvalt oli?

Filmimine toimus Lätis ja seal oli mul kaasas ka poeg koos hoidjaga, seega midagi keerulist ei olnud, pigem vaheldus. Nemad müttasid päeval Riias ringi ja lebotasid hotellis. Isa Vallol oli samal ajal keeruline esikaeelne aeg Ugalas. Mina emana ei tahtnud poissi talle südamele jätta ja nii sai kõik hoopis teistmoodi lahendatud. Meil oli kõik väga vahva seal Lätis. Koroona tõttu jäi film ekraanidele väga lühikeseks ajaks ja sellest on kohutavalt kahju. Loodan, et kui kinod taas avatakse, saab see ka uuesti linastusaegu.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?