Aadlivapiga maletreeneri ebatavalised saatusekäänud

Helina Piip, 13. mai 2020

Endise maletaja ja maletreeneri Lydia Barbot de Marny prantsuspärane perenimi on pärandus aadlikust esiisalt. Põnev on seegi, et Lydia sündis Hiinas ja elas seal 16 esimest eluaastat.

Lydia (90) hubane ühetoaline korter Lasnamäel särab värskusest – just eelmisel päeval käis abiline aknaid pesemas. Südikale daamile on väga tähtis, et saab vaadata taevast ja nautida hommikupäikest, suvel ka rõdul istudes kohvi juua.
Kirjutuslaual olevas arvutis on parasjagu pooleli preferanss ehk kaardimäng. Siinsamas seinal, lapsepõlvefotode kohal troonib raamitud kujutis suguvõsavapist – kaks tagajalgadel lõvi ja üheksa sakiga kroon. Naise aadliverd esiisa rändas Prantsusmaalt välja 1737. aastal ja astus Vene armee teenistusse. Lydia sõnul on tema juba rahvuselt venelanna, prantsuse liin ju sedavõrd kaugele jäänud. Eestisse saabus ta 18aastase neiuna.

MALE TEEB ÕNNELIKUKS: Turniiridel ei osale Lydia enam aastakümneid, aga kodus on tal malelaud mõistagi olemas. (Stanislav Moshkov)

Sõja eest Hiina
Justkui mälestusena lapsepõlvest leiab Lydia kodust idamaiseid detaile: mõned portselanesemed vitriinkapis, rullpilt esikuseinal, padi diivanil ja sojapudel külmkapis. «Hiinas sõime pelmeene soja, mitte hapukoorega. Armastan seda siiani,» mainib Lydia. «Kui näiteks suppi keedan, panen alguses soola, aga hiljem maitsestan veel sojaga.»
Tema vanemad sattusid Hiina 1920. aastal kodusõjast põgenedes. Valgekaartlasest isa võitles bolševike vastu Kaug-Idas ja nii ta Hiina pageski. Seal kohtas mees Lydia ema, kes samuti sõja jalust ära tuli.
Hiinas oli oma vene kogukond, nii et 1930. aastal Mukdenis (hiina k Shenyang) sündinud Lydia ei mäletagi, et oleks väga palju kohalikega kokku puutunud. Kuna isa joonistas hästi, sai alguses tema tööks kleitidele mustrite joonistamine. Veel mäletab Lydia, et isa armastas jahil käia. «Kord tõi ta jänese koju. Mina seda ei söönud, hoopis nutsin. Isegi hiljem Eestis ei proovinud ma jäneseliha.»

ÕNNELIK LAPSEPÕLV: Ema süles istub väike Lydia, isa põlvel kolm aastat vanem vend Boris. (Erakogu)
PÄIKESEVARJUGA KODUAIAS: «Olin väike paksuke,» naerab Lydia ja lisab, et suved olid kohutavalt palavad. Hiljem Shanghais elades magasid nad vahel seetõttu öösiti väljas. (Erakogu)
7. KLASSI LÕPUTUNNISTUS: Selle algharidust tõendava dokumendi viis Lydia ka Tallinnas õhtukooli, kui soovis siin õpinguid jätkata. Kuigi keegi hieroglüüfe ei mõistnud, usaldasid nad Lydiat ja lubasid neiu 8. klassi.

Lapsepõlvepildid
Kahjuks suri arhitektiks saanud isa vaid 35aastaselt tüüfusesse ja maeti Mukdeni.
«Olin siis viiene ja vend Borja kaheksa. Emal polnud tööd, kuid vanaemal, kes temaga samuti Hiina tuli, olid jalad halvatud. Me ei saanud kohe lahkuda,» meenutab Lydia, keda lapsena kutsuti Ljaljaks. Kui vanaema aasta hiljem suri, müüs ema korteri maha ja pere kolis Shanghaisse. «Ema üüris seal kolmekorruselise majaosa. All elasime meie, ülemised toad üüris ta välja vene emigrantidele, kes küll palju maksta ei jaksanud.»
Ema sai tööd kondiitripoes. «Sel olid Peterburist pärit omanikud, üks oli lahke, teine vastupidi. See lahke omanik lubas emal anda meile vennaga iga päev ühe kommi, kui koolist tulime,» on Lydial meeles. «Emal oli majanduslikult väga raske. Abiks oli see, et saime elada isa kindlustusest.»
Algul õppis Ljalja vene tütarlaste gümnaasiumis, ent neljandasse klassi läks prantsuskeelsesse kooli, kus tema vend Boris juba käis. «Ma ei mäleta, et koolis oleks raske olnud, kuid õppisin ka ainult seda, mis huvitas …» nendib Lydia. Prantsuse keelest on tal hiljem abi olnud välisreisidel, kui oma õpilastega Prantsusmaal maleturniiridel käis.

KODUMAJA SHANGHAIS: 1940ndail (maja ees on Lydia sõbranna) ... (Erakogu)
... ja aastal 2002. Enne reisi lasi Lydia endale kaasa tõlkida ühe hiinakeelse lause: «Elasin lapsena selles majas.» (Erakogu)

Uus kodulinn Tallinn
Kui Lydia ema 1945. aastal äkki suri, jäid õde-venda kahekesi. Aasta hiljem tuli Stalini korraldus, et kõik kuni 16aastased orvud võivad Venemaale tagasi pöörduda. Lydia jaoks sai boonuseks võimalus jätkata õpinguid vene keeles. Vend sõitis järele viis aastat hiljem.
Meresõidust Shanghaist Vladivostokki on naisel albumi vahel isegi ajaleheväljalõige – laeval Smolnõi reisisid peale poolesaja lapse ka Nõukogude-Jaapani sõjast naasvad sõdurid. Nendega mängiski Lydia malet, mida õppis vanematelt ja vennalt.
Pärast aastat Vladivostokis kohtus Lydia ema-isa heade sõpradega, kellest sai tema uus pere. Koos sõideti Sverdlovskisse ja sealse vintsutuste aasta järel Tallinna – tema uutel lähedastel elas siin sugulasi. Rongipileti ostmiseks müüdi Hiinast kaasa võetud asju ja riideid.
«Hakkasime Hiiul viiekesi elama kolmeteistkümnel ruutmeetril. Mäletan, kuidas me sinna esimest korda veoautokastis sõitsime – Nõmme ja Hiiu meeldisid mulle nii väga! Shanghai oli ju väga kivine linn,» jutustab Lydia ja lisab, et ka tema maetakse kunagi Hiiule, sest: «Seal puhkab naine, kellest sai siin minu teine ema.»

TÖÖLISNEIU: Tallinnas leidis Lydia tööd Voltas. Pildil on ta 19aastane ja ametis elektrimootori kaablite jootmisega. (Erakogu)

56 aastat hiljem
Oma kunagisi lapsepõlvemaid sõitis Lydia uuesti vaatama 2002. aastal. Ta otsib välja teise pildialbumi ja näitab fotosid Pekingist, kuhu ta lapsena ei jõudnud. Paar ülesvõtet on ka Suurelt Hiina müürilt. Shanghais leidis naine üles ka kunagise kodumaja. «Muidugi tundsin nostalgiat. Maja oli väljast must, aga toad puhtad. Oleksin tahtnud seal meenutuste tarvis päris omapäi olla, aga muidugi olid seal uued elanikud. Ainult üks naine mäletas mind – ütles, et kunagi elas seal üks tüdruk Ljalja,» räägib Lydia.
«Shanghai oli väga muutunud, palju maju vahepeal juurde ehitatud. Kunagised tuttavad olid kõik ära sõitnud – Hongkongi, San Franciscosse. Aga armas oli ikka linnas jalutada,» läheb Lydia ajas paarkümmend aastat tagasi. «Ainult seda kalmistut, kuhu ema maeti, polnud enam. Selle asemel seisis pilvelõhkuja. Istusin siis mõnda aega seal vastas, teisel pool teed.»

SAJANDITE SIDE: Barbot de Marny suguvõsavapp – mälestus kunagistest esiisadest.

Malekirg puhkeb õide
Tol kaugel esimesel Tallinna-aastal sai Lydia tööd Volta tehases. Elektrotehniku päevatöö kõrvalt õppis naine ka õhtukoolis ja hiljem astus Tallinna polütehnilise instituudi mehaanikateaduskonda, kus temast sai insener-konstruktor.
Instituudis süvenes ka tema malehuvi. «Oi, kuidas mulle male meeldis!» lähevad Lydia silmad särama. «Kahju, et nooruses polnud kellegagi mängida. Aga amfiteatrikujulises auditooriumis toimunud loengutes mängisin naabritega väikest taskumalet, mille Shanghaist kaasa tõin. Kui õppejõud tuli, sai malelauakarbikesel kaane kinni panna.»
Lydia mängis ka vene keele õppejõuga. «Ta oli tõeline maletaja ja osales Tallinna võistlustel. Temaga me ikka võitsime TPIs teisi. Eks mul ole selline perekonnanimi, mis jääb meelde, ja mulle pakuti, et mängiksin Tallinna tšempionaadil. Seal mul küll nii hästi ei läinud kui TPI võistlustel, aga viimaseks ka ei jäänud.»
Tõsiselt hakkas naine mängima alles 30aastaselt. Tallinna maletšempioniks sai Lydia 33aastaselt ja veel ka kolm aastat hiljem. Elu parima tulemuse tegi ta 50aastaselt, kui jagas Eesti meistrivõistlustel esikohta.
Kui legendaarne Iivo Nei, toonane Tallinna malekooli direktor, pakkus Lydiale 1980. aastal maletreeneri kohta, naine keeldus. «Ma alguses ei tahtnud, arvasin, et see on väsitav ja milleks mulle see. Ei läinud. Hiljem aga, kui Tatjana Fominal (Eesti seni ainus naiste suurmeister males – toim) oli vaja kirjutada ülikooli diplomitööd, palus ta mul ennast laste juhendamisel asendada. Ja mulle hakkas töö lastega nii meeldima. Kui Tatjana tagasi tuli, jätkasime mõlemad malemajas,» räägib Lydia. Tema käe alt sirgus mitmeid tšempione ja naine on õpetanud ka oma kunagiste õpilaste lapsi. Diivanilauda kaunistava võimsa lillekimbugi kinkis Lydiale 90 aasta juubeliks just üks lapsevanem. «Pean end õnnelikuks inimeseks, olen saanud elada sõprade keskel,» on ta tänulik.

Üksikuna end ei tunne
«Male on minu jaoks kõik!» kinnitab Lydia mitu korda. Tänu sellele pole elujõuline daam end ka üksikuna tundnud, kuigi ei abiellunud kunagi. Lõbusalt meenutab ta üht ammust kommunistist kolleegi, keda kuulis kurtmas: «Millal küll Lydia mehele läheb, et ta endale uue perekonnanime saaks!»
Naise sõnul häbenes ta end noorena. «Kui olin 12, kukkusin õnnetult ja sellest ajast saati jäi mu selg kõveraks nagu s-täht. Seepärast ei tahtnud ma isegi noormeestega tutvuda. Kuigi ma ise olin alalõpmata kellessegi armunud, ma välja seda ei näidanud. Kui instituudi ajal mind tantsule paluti, siis ütlesin, et ei oska tantsida. Kartsin, et kui mees mind sellisena näeb, siis ta enam ei armasta. Aga minul oleks siis raske,» kõneleb Lydia.
Jälle ennast tögades räägib ta, et viimastel aastatel on mälu kehvaks jäänud ja selle tõttu pole tal igav. «Kõik võtab aega rohkem kui varem.» Hea füüsilise vormi paneb ta aga taimetoitluse arvele. «Hakkasin 52aastaselt paksuks minema ja liigesed valutasid. Püüdsin vähem liha süüa – ja kuu aega hiljem liigesevalu kadus.» Kohvis, mida Lydia pakub, on tunda kaneelimaitset. «See pidi mälule hea olema,» noogutab ta.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?