Aastaid keiser Nikolai II ellujäänud tütart etendanud naine osutus vaimuhaigeks kelmiks

Tõlkinud Allan Espenberg, 21. oktoober 2020

Anna Anderson mängis elu lõpuni keiser Nikolai II imekombel «ellu jäänud» tütart Anastassiat ja soovis osa saada monarhi hiigelvarandusest.

1918. aasta suvel hukati Jekaterinburgi linnas Venemaa viimase keisri Nikolai II perekond. Üllatuslikult ilmus järgnevate aastakümnete jooksul maailma eri paigus välja hulgaliselt Nikolai II «lihaseid järeltulijaid», kes olevat tapatööst imekombel pääsenud. Ajaloolaste kinnitusel on nende hulgas olnud vähemalt 28 Olgat, 33 Tatjanat, 53 Mariat, 34 Anastassiat ja 81 Alekseid. Võlts-Romanovitest sai kõige tuntumaks esimene liba-Anastassia, kes astus avalikkuse ette juba kaks aastat pärast tsaaripere mõrvamist.

Fräulein Unbekannt

1920. aastal toodi Berliini haiglasse enesetapukahtlustega noor neiu. Kuna õnnetuke endast midagi ei rääkinud, kirjutati tema kohta dokumentidesse «Fräulein Unbekannt» (tundmatu preili). Peagi viidi nimetu neiu üle Dalldorfi vaimuhaiglasse, kuhu ta jäi kaheks aastaks.

Ebatavalisele patsiendile poleks suuremat tähelepanu osutatudki, kui haiglapalatisse poleks jõudnud ajakirja Berliner Illustrierte number, millest võis leida fotosid Nikolai II tütardest. Nimeta preili ja printsess Anastassia suurt sarnasust märkas esimesena üks palatikaaslane. Too hakkas asja uurima, aga kõigi küsimiste peale näitas neiu oma huultele ja sosistas: «Vaiki!»

Neiu pääses haiglast 1922. aastal ja alles siis hakkasid kuuldused tema võimalikust kuulumisest Romanovite hulka laiemalt levima. Seda kinnitas ka Fräulein Unbekannt ise, kes hakkas end esiotsa kutsuma Anna Tšaikovskajaks. Liigse meediahuvi tõttu võttis naine hiljem endale nimeks Anna Anderson ja selle järgi teda kõige paremini tuntaksegi.
Vene emigrantide küsimustele, kuidas ta mahalaskmises

 pääses, oli Annal kindel versioon. Tulistamise ajal olevat ta vanema õe Tatjana selja taha peitunud. Teadvusele tuli ta alles tunde hiljem ühe sõduri majas. See mees ta päästiski ja hiljem põgeneti koos sõduri perega Rumeeniasse.

Printsess või lihtsalt napakas?

Aja jooksul tekkis kaks leeri: ühed pidasid Annat keisri tütreks, teised psüühiliselt haigeks inimeseks.

Ootamatult välja ilmunud printsessi otsustas üle kontrollida ka tema väidetav vanaema, Nikolai II ema Maria Fjodorovna. Kõrgest soost daam saatis «lapselast» üle vaatama kammerteenri Volkovi, kes tsaariperes teeninuna tundis kõiki selle liikmeid. Anna ei tundnud vana tuttavat ära ega suutnud midagi olulist rääkida.

Hiljem kohtusid Annaga teisedki Romanovite dünastia liikmeid, kuid ühisele seisukohale ei jõutud. Seda vaatamata asjaolule, et Anna mäletas keisripere liikmete intiimseid hüüdnimesid ja teadis üksikasjalikke detaile keisripere vangistusest Tobolskis ning Jekaterinburgis.

Lihtlabane allüürnik

Anastassiasse võõriti suhtujate peamine argument oli Anna vene keele oskamatus, sest 17aastane printsess Anastassia valdas surres vene keelt vabalt. Samuti juhiti tähelepanu Anna liiga rämedale ja mühaklikule iseloomule, samas kui Anastassia sündis erakordselt südamliku lapsena.

1927. aastal tekkisid tõsisemad kahtlused Anna päritolus, kui keegi Doris Wingender leidis ajakirjandusest väidetava vürstitari foto. «See on ju mu vanemate kunagine allüürnik Franziska Schanzkowska, kes jäi 1920. aasta talvel jäljetult kadunuks!» hüüatas Wingender kindlameelselt. Asjaga tegeles politsei ja peagi leiti üles poolatari vend ning õde.

Hesseni suurhertsog Ernst Ludwig palkas seepeale eradetektiivi ja too avastas, et Anna sündis Lääne-Preisimaa pisikeses külakeses.

Hämmastav kokkusattumus

Anna pooldajate tõsisemad põhjendused põhinesid omakorda ekspertiisifaktidel. Lisaks samale pikkusele, juuste ja silmade värvile ning jalanumbri suurusele leidus ka peenemaid nüansse. Nimelt tunnistati, et nii Annal kui ka Anastassial oli üliharuldane kaasasündinud jalahaigus (üks juhtum umbes 18 miljoni inimese kohta).

Tõelisel printsessil oli seljal ka ebahariliku kujuga sünnimärk, kuid Annal ilutses samas kohas sügav arm – tema enda sõnul raius selle ühe mõrtsuka tääk. Juba kliinikus leiti Anna kehalt mitmeid arme, mis kattusid Jekaterinburgis tulistamise käigus tekkinud vigastustega. Samuti langes kokku otsmikul olev arm: Anastassial oli see lapsepõlvest saadik, mistõttu pidi noor printsess ainsana kandma tukka.

Tõelisi argumente ei leitud

Kuna Anna ei suutnud rahumeelsel teel tõestada kuuluvust keisri perekonda, pöördus ta kohtusse nõudega tunnistada tema õigust keisrikoja järelejäänud varale.

1938. aastal alanud protsess kestis üle 30 aasta. Anna-poolseks tunnistajaks kohtus oli lisaks kahele keiserlikule persoonile keisripere eraarsti Gleb Botkini poeg, kes veetis kogu lapsepõlve koos printsessidega ja tunnistas, et Anna on väga sarnane Anastassiaga.

Kohtueksperdid Lucy Weizsäckeri juhtimisel korraldasid 1927. aastal grafoloogilise analüüsi. Uurinud Anna kirjanäidist printsess Anastassia kirjutatuga, järeldas Weizsäcker, et mõlemad tekstid on kirjutanud üks ja sama inimene.

Hamburgi kohus määras 1960. aastal uueks grafoloogiks Minna Beckeri, kes tegeles tekstide uurimisega neli aastat. Hiljem ütles Becker: «Ma pole kunagi näinud nii palju ühesuguseid jooni kahe erineva inimese kirjutatud tekstides.» Ent vaatamata käekirja ja isegi kõrvalestade anatoomilisele sarnasusele, otsustas Hamburgi kohus 1970. aastal siiski lõplikult, et Anna Andersonil pole midagi ühist Anastassia Romanovaga. Otsust toetas ka apellatsioonikohus.

DNA pani asjad paika

Anna sõitis hiljem USAsse ja abiellus 1968. aastal ajalooprofessori John Eacott Manahaniga. Kümme aastat varem avaldas ta autobiograafilise raamatu «Mina olen Anastassia» («I, Anastasia: An autobiography»).

Kuni surmani elas Anna Virginia osariigis, kus teda ümbritsesid 29 koera ja sada kassi. Ilmselgelt vaimuhaige naine ei aktsepteerinud lõpuni Saksamaa kohtu otsust ja jätkas väitmist, et tema lugu on algusest lõpuni tõene.

Kui kellelgi jäid siiski õhku kahtlused tema tegeliku päritolu küsimuses, hajutas need DNA-test lõpuks 1993. aastal. Inglise teadlane Peter Gill võrdles Andersoni DNAd prints Philipi DNAga, kuna viimane on Venemaa viimase keisrinna sugulane. Järeldus oli ühene: Anna pole kuidagi seotud Romanovite dünastiaga, kuid on suguluses Poolast pärit Schanzkowskitega.

Anna suri 12. veebruaril 1984 USAs. Surnukeha kremeeriti ja tuhk paigutati hauakivi alla, millele graveeriti kiri: «H.I.H. Anastasia of Russia».

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?