Veikko Täär elust vabakutselisena: „Masendust küll ei ole. Ilmselt ongi praegu puhastumise ja paastuaeg.“

Silja Paavle, 21. oktoober 2020

«Ega me ju teagi, kas lõpuks lavale saame,» nendib Veikko Täär, et praegu on plaane raske teha. Sel reedel peaks ta doktor Watsonina üles astuma Eestis esimest korda lavastuvas maailmakuulsas «Baskerville’ide koeras».

Vabakutselise näitlejana tegutsev Veikko (49) loodab, et reedel Tartu Karlova teatris lavale jõudev Briti krimiklassika saab olema igati esmaesitluse vääriline. «Holmesi lood pole meil teatrilavale üleliia sageli jõudnud ja nagu nüüd ilmnes, «Baskerville’ide koer» üldse mitte. Ometi oleme seda lugu korduvalt näinud nii kinolinal kui ka teleekraanil,» märgib näitleja. Ta isegi mäletab lapsepõlves nähtud linateost üksikasjaliselt ja võimalus ise selle võimsa loo sees olla pakub suurt rõõmu ning väljakutset.

Õpetaja ja õpilane

Veikko kõneleb, et «Baskerville’ide koer» on üks väheseid, kui mitte ainus lugu, kus Sherlock Holmes ja dr Watson ei uuri kuritegu koos. Sestap kerkib sealt mehe sõnul peale kurikaelte tagaajamise teravalt üles õpetaja ja õpilase omavahelise suhtlemise ning vastasseisu, eneseusu leidmise ja ka enese usaldamise küsimus.

Eneseusu küsimus on ka see, mis aitas Veikkol Watsoniga ühisosa leida. «Watsoni jaoks on Holmes mentor, vastuste andja, kellega koostöös saab asju arutada. Ühel hetkel tal tuge enam pole ja siis on korraks üsna raske hakkama saada. Üles kerkivad küsimused, kui palju end usaldada ja kuidas täpselt oma kogutud teadmisi rakendada,» kirjeldab ta lisades, et tema elus on üsna palju sarnaseid hetki olnud.

Näiteks meenutab mees, kuidas käis koos kursavennaga aastaid Stockholmi maratoni jooksmas. Sõber oli aktiivne ja ajas enne maratoni enamiku tarvilikust korda. «Mul oli väga mõnus selles tuules kulgeda, kõik oli ette ära tehtud,» sõnab Veikko. Siis aga ihkas hing ka teistesse paikadesse ja näitlejal tuli endal hakkama saada. «Hetkeks tabas mind hirm ja mulle tundus, et ma ei tule sellega toime,» tunnistab ta.

MÕTLIK: Veikko sõnul on praegu hea võimalus hetkeks aeg maha võtta, mõelda ja mõtiskleda elu põhiväärtuste üle ning leida üles see, mis on elus tõeliselt tähtis. (VIIRELAID)

Teadmisi peab jagama

Veikko tuli kõige tarvilikuga toime. «Mul õnnestus, kuid on neid, kellel nii hästi ei lähe. Elu võib armutu olla ja tuua ebaõnnestumisi. Siis on murdumine päris lihtne,» tõdeb ta.

Ka mentori olemasolu ei saa Veikko sõnul alahinnata. Tal on elus mitmeid inimesi, tänu kellele on ta õppinud mingeid asju või hetki oma elus selgemini mõistma ja suutnud neid lahti seletada. «Selleni oleks võinud ka ise jõuda, kuid suheldes on vastused kiiremad tulema,» märgib mees.

Näitleja kannab endaga ikka kaasas kuldset tõde, mis ütleb: «Kui tahad maailma asju paremini mõista ja õpitut kinnistada, jaga seda teistega.» Seepärast on ta juba aastaid läbi viinud esinemise ja eneseväljenduse koolitusi ning saanud neis osalejailt hulga head tagasisidet. Küllap on oma osa selles, et koolitajana püüab Veikko hoiduda koolipapalikust lähenemisest.

Mehe enda jaoks on iga koolitus eriline. Teatrigeeni kandjana tunnetab ta, et nii, nagu teater sünnib igal õhtul uuesti, on see ka iga koolitusega. «Kõik, mis toimub, on siin ja nüüd, seda pole võimalik korrata,» selgitab ta. Suurimaks väljakutseks selles rollis on mõista, mida auditooriumisse kogunenud ootavad. Olgu need siis teismelised või sundkorras õppima suunatud kontoritöötajad.

Mõtlemise aeg

Kuigi sel aastal on koroona tõttu tegevusi tunduvalt vähemaks jäänud ja plaane teha üsna keeruline, Veikko ei nurise.

«Suvel Kalmer Tennossaare elust kõnelevat etendust «Vana klaver» ette valmistades ei teadnud me alguses üldse, kas saame ja tohime sellega lavale tulla. Aga kõik läks hästi. Eks nüüd «Baskerville’ide koeraga» on samamoodi,» nendib ta. Kogu lavastusmeeskond püüab käituda tervemõistuslikult, aga tegelikult ei tea ju kunagi, kuidas läheb. Vestleme Veikkoga nädal enne esietendust ja siis märgib mees, et on teadmata, kas lõpuks lavale saadakse ja kas on, kellele mängida.

«Masendust küll ei ole. Ilmselt ongi praegu puhastumise ja paastuaeg,» sõnab näitleja. Möödunud koroonakevadessegi vaatab ta tagasi pigem positiivselt. «Erialast tööd ja sissetulekuid polnud, kuid apokalüptilist maailmalõputunnet samuti mitte,» ütleb Veikko. Tema sõnul on praegu hea võimalus hetkeks aeg maha võtta, mõelda ja mõtiskleda elu põhiväärtuste üle ning leida üles see, mis on elus tõeliselt tähtis. «Nii mõnigi meist võib asju täiesti uues valguses näha,» kostab ta.

Liiatigi ei maksa Veikko sõnul looduse vastu võidelda. Kui hästi järele mõelda, toimib see ju endiselt – suvi ja sügis saabusid pärast kevadet ikka. Oma loomingu ja kodu kõrval ongi loodus see, millest mees enim energiat ammutab.

ÜHISOSA DETEKTIIVIGA: Nii nagu dr Watson peab teatrilaval end usaldama õppima, on seda elus korduvalt kogenud ka Veikko. Tänu sellele oli tal oma tegelaskuju lihtsam mõista. (Robin Roots)

Ajatud lood

Tegevuseta pole see aasta ometi olnud. Kui praegu läheb põhiaur tuntuima Sherlock Holmesi loo peale, siis selle kõrvalt osaleb Veikko teiseski detektiiviloos. Vanemuise lastemuusikal «Detektiiv Lotte» jõuab pühapäeval lavale juba 143. korda. «See on fenomenaalne lugu, mis kestab läbi aegade,» kinnitab mees.

Detektiiv Lotte lugu on täpselt samasugune, nagu aastakümnete eest rahvusooperis Estonia ja Rakvere teatris lavale jõudnud «Pipi Pikksukk». «See kõnetab lapsi. Ja uusi lapsi tuleb ju järjest peale. Oleks päris uhke, kui varsti on saalis vanemad, kes tutvustavad järeltulijaile oma lapsepõlves nähtut,» unistab ta. Muusikaliroll on Veikkol samas teatris ka kultusbändi ABBA hittidel põhinevas muusikalis «Mamma Mia!».

Kui aga tagasi tulla loo algusesse, siis miks peaks Karlova teatrisse minema vaatama lugu, mille kulg ning kurikaelgi teada? «See on lugu, mis ei jäta külmaks kedagi. Liiatigi tasub oma silmaga üle vaadata, kuidas noor ja andekas lavastaja Peep Maasik on selle lahendanud. Muutujaid ja pööraseid pöördeid on laval mitmeid,» kinnitab Veikko.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?