Ajukasvaja diagnoosi saanud lapse ema: „Arsti pilku nähes sain kohe aru, et midagi on väga valesti.“

Silja Paavle, 21. oktoober 2020

Just nõnda meenutab Aleksandra Konstatinova hetke, mil kuulis tütre Maria ajukasvajast. Raske lõikuse üle elanud piiga kosub tänu taastusravile jõudsalt.

Seda, et seitsmese Mariaga on midagi lahti, tundis Aleksandra (34) süda juba pikalt. Viimased kolm aastat ei võtnud lapseke grammigi juurde ja kaalus vaid 18 kilo. Lisaks valutas tal kogu aeg kõht. Seepärast käidi sageli arstide juures, kuid tulemusteta – midagi ei nähtud.

Möödunud aasta lõpus lisandusid peavalud. Kui Maria ühel õhtul nende pärast oksendas, võttis Aleksandra koos tütrega taas ette teekonna erakorralise meditsiini osakonda ja palus lapsele aju magnetuuringut.

Jõuvarude koondamine

Järgmisel päeval arvutiekraanilt ajupilti nähes torkas silma üsna suur valge laik. Arsti pilk reetis kohe, et midagi on väga valesti.

«Ajukasvaja diagnoos tuli suure šokina. Ma ei saanud alguses midagi rohkemat aru,» meenutab ema tänavust 20. jaanuari. Suur ehmatus oli seegi, et tohtrite hinnangul polnud võimalik Mariale operatsiooni teha. Põhjuseks kasvaja paiknemine ohtlikus kohas kaelalülide läheduses ja meie arstide vähesed kogemused sellise tuumori eemaldamisel. Küll aga nõustusid arstid võtma proovi, et välja selgitada, kas tegu on hea- või halvaloomulise kasvajaga.

Ükski ema ei taha kuulda, et tema last ei saa ravida. Nii koondas ka Aleksandra kokku kõik jõuvarud ja hakkas internetist uurima, milline on maailmapraktika. Ta jõudis Iisraelis, Norras ja Moskvas asuvate suurte keskusteni ning kirjutas kõikidesse kirja.

Moskvast Burdenko keskusest tuli üsna kiiresti vastus, et neid oodatakse ravile. Aleksandra arutas uudist siinse onkoloogiga ja mõistis: lõikus on hädavajalik, kuid siin on riskid lihtsalt suuremad.

Õigel ajal teele

Naine asus veelgi innukamalt tegutsema. Teadmata, kust saada vajalik rahasumma Moskvasse sõiduks, operatsiooniks ja elamiskuludeks, hakkas ta taotlema viisat. «Olin südames nii kindel, et kõik sujub,» meenutab ta.

Kriisihetki jagus siiski ka. Kuigi Mariat oodati Moskvasse operatsioonile 17. veebruaril, öeldi näiteks alguses, et viisa valmib alles sel päeval. Viimaks õnnestus asjade käiku kiirendada ja õigel päeval kell 00.00 jõudis ema koos tütrega Moskvasse. Haiglauksest astuti sisse täpselt ettenähtud ajal.

Vajalik raha saadi kokku suhtlusportaalis Facebook abi paludes. «Mul polnud see plaanis, kuid see oli viimane õlekõrs. Tänan kõiki neid võõraid inimesi, kes meid toetasid,» lausub ta. Kokku kulus lennupiletitele, elamiskuludele ja haiglaravile peaaegu 20 000 eurot. Mariat opereeris Venemaa üks tippkirurge Juri Kušel.

Operatsioon õnnestus ja juba kümme päeva hiljem jõudis väike patsient koos emaga Tallinna tagasi. «Väga õnnelik juhus, et saime Moskvas käidud vahetult enne, kui koroona Euroopas möllama hakkas,» märgib naine, et tagantjärele tundub asjade õnnestumine veidi uskumatugi.

Hädavajalik taastusravi

Sellega ravi ei lõppenud. Õigupoolest: see kestab tänini. Maria pidi pärast ajuoperatsiooni õppima uuesti tegema peaaegu kõike – sööma, seisma, istuma, kõndima. «Alustasime kõigega otsast peale, nagu beebiga. Alguses toitsime teda näiteks sondiga,» meenutab ema.

Kuigi taastusravi Haapsalu neuroloogilises taastusravikeskuses oleks kohe hädavajalik olnud, lükkus selle algus koroona tõttu kehtestatud karantiini pärast edasi. Aleksandra otsustas siingi mitte alla anda ja leidis pealinnast spordiklubist Impulss üles sel keerulisel ajal ainsana töötanud füsioterapeudid. Nende näpunäidete järgi hakati tasapisi harjutama.

Tõeline ime sündis aga Haapsalus. «Seal on nii head spetsialistid, kes teevad väga tänuväärset tööd,» rõõmustab Aleksandra. Naine on veendunud, et just tänu taastusravispetsialistidele tütreke üksnes ei kõnni, vaid ka hüppab ja tantsib.

Toetav pere on oluline

Haapsalu neuroloogilise taastusravikeskuse juht Kadri Englas kinnitab, et taastusravi on ajuoperatsiooni puhul oluline. Peale laste ka täiskasvanutele. «Närvirakud on paljuski taastumisvõimelised. Taastusravi annab võimaluse operatsioonist puutumata jäänud närvisüsteemi osale õppimiseks ja arenemiseks, et see suudaks üle võtta kahjustatud närvirakkude funktsiooni,» selgitab ta.

Lastel on taastusravi mänguline, kuid selle edukus sõltub ka pere toetusest. «Maria pere on väga tubli ja toetav,» kiidab juhataja. Et ajukahjustus ei parane nagu lõikehaav näpul, on taastusravi vajadus pikaajaline ja mõnikord kestab kogu elu. Seepärast käib Mariagi praegu iga päev füsioterapeudi juures harjutamas ja teatud ajavahemiku tagant sõidab Haapsallu. Ja teeb kõike nii ema kui ka kõigi spetsialistide rõõmuks virisemata ning suure rõõmuga.

Sügisel alustas piiga kooliteed Tallinna humanitaargümnaasiumis ja talle meeldib seal väga. Enne operatsiooni käis tüdruk ka balletti tantsimas ja ema loodab, et saab seda kunagi veel teha. Praegu unistab Maria lisaks uute mänguasjade saamisele ka klaverimängu õppimisest ja klaveri ostmisest. Aleksandra arvates jõutakse selle unistuse täitumiseni järgmisel aastal, mil taastusravi enam nii palju aega ja energiat ei võta.

«Elame päev korraga.»

Ema suurim unistus on, et tütreke saaks päris terveks. Sest nagu ilmnes – lõplikult ei õnnestunud kasvajat kätte saada ja kaks protsenti tuumorist jäi alles. Edasist ei tea Aleksandra sõnul keegi. Moskvas kostsid tohtrid, et kaks-kolm aastat kulgeb muretult, siis tuleb tüdrukut vaid jälgida ja hoogsalt taastusravile tuld anda. Hiljem selgub, mis tulevik toob. Ehk teisisõnu: pere peab elama päev korraga.

Küll aga teab Aleksandra nüüd ebaselgele tulevikule vaatamata, et operatsioon oli ellujäämiseks ainus võimalus. «Tuleb kuulata, mida süda räägib – see on kõige olulisem. Vastused peituvad meil südames, kuid me ei taha neid kuulata,» nendib Aleksandra.

Ja kuigi lõikuse kasuks otsustamine oli raske, tunneb ema suurt tänu iga tütre elule juurde võidetud päeva eest.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?