Jaan Elgula 40 aastat tegutsenud Justamendist: „Laiali on hulga raskem minna, kui bändi koos edasi teha.“

Verni Leivak, 21. oktoober 2020

«Nii vana bändi tegemine on nagu abielu. On meilgi omad mõõnad ja tõusud ette löönud,» tõdeb menuansambli Justament üks alustaladest Jaan Elgula.

Justament tähistab üsna pea 40. sünnipäeva. Vähimagi kahtluseta on ansambli hindamatuks panuseks Eesti muusikasse need kümned ja kümned laulud, mida rahvas peast kaasa laulda oskab. Ja need lood poleks kindlasti sündinud ansambli sees toimiva elukestva sõpruseta. Õigupoolest ei meenugi Jaanile (57) ühtki põrutavat mõõnaperioodi, aga võib-olla on lihtsalt aju selline, mis halva unustama paneb.

Kõik on täpselt teada

Argielus Vikerraadio toimetajana töötav Jaan lööb koos kamraadi Toomas Lungega Justamendis kaasa bändi loomisaegade algusest. Isegi esimese esinemise tärmin on täpselt teada – 28. oktoober 1980, mil bänd enam Miks Jutita nime ei kandnud ning Vanemuise kontserdisaali laval Justamendina üles astus. Peale Jaani ja Toomase lõid toona kaasa Andres Dvinjaninov (Dvinn), Ivo Peetso, Tiit Nikopensius ja Urmas Helin.

Jaan ja Toomas tutvusid tegelikult juba poistekoori päevil, kui Uno Uiga taktikepi all koos lauldi. Edaspidi viis Jansa ja Tomi ning tulevase bändi teisedki asutajaliikmed kokku noortemaja Sõprus, mille eesmärk oli koolinoortele ajaveetmiseks kultuurilise alternatiivi pakkumine. Et lapsed pätiks kätte ei läheks.

ESIMEST KORDA JUSTAMENDINA: GOELRO plaanile ehk esimesele NSV Liidu rahvamajanduse taastamise ja arengu kavale pühendatud esinemine, kus senine bänd Miks Jutita astus esimest korda rahva ette Justamendina. Kuupäev on siiani meeles – 28. oktoober 1980. (Erakogu)

Kolm kadestamisväärset asja

Noortemaja klubis ALO said aktiivsemad ja ärksamad juba igasugu üritusi korraldada. Tulevase Justamendi liikmed kaverdasid Kukerpillide lugusid ja proovisid ka ise viise luua. Suureks abiks oli siinkohal Jaani pillikollektsioon, mille alla kulus aastaid kogu tema taskuraha.

«Pisike poiss, hästi aktiivne, nagu tulesäde, aga madala häälega,» iseloomustab Jaan noort Toomast ja tunnistab, et on sõbra juures alati kadestanud kolme asja.

PISIKE, AGA MADALA HÄÄLEGA: Just nii iseloomustab Jaan Elgula oma eluaegset sõpra Toomas Lunget. Pilt on tehtud 1985. aastal. (Erakogu)

«Esiteks on Tomil selline ilus hääl ja tänu sellele on ta mu lemmiklaulja. Teiseks suudab Tom suvalises kohas magama jääda – erinevalt minust laseb auto tagaistmele maandudes silma looja veel enne, kui pea seljatuge puudutab. Kolmandaks on tal äärmiselt hea keskendumisvõime. Kui Tom midagi loeb, suudab ta loetavasse sedavõrd süüvida, et ei reageeri isegi oma nimele. Alles korduva nügimise peale vastab pahaselt, et mis on,» selgitab Jaan.

Tõeline hingesugulane

Jaan ütleb, et kuni Vene kroonusse minekuni oli bändi juhtfiguur justkui tema ise, kuid naastes olid juhtideks nii Tom kui ka Dvinn. Kui viimane lavakasse ära läks, tuli juhtroll taas haarata. Et Jaan teenis aega Tapal, sai ta kroonuajalgi suurematel esinemistel, proovidel ja lindistustel kaasa lüüa. «Sahkermahker, diplomaat, nagu ma olen,» ei pea seda ütlust vist põhjalikult lahti seletama.

«Mul on hea meel, et erinevalt mõnestki teisest bändist ei lennanud me laiali,» peab ta silmas segaseid aegu. «Professionaalne pillimäng ei kadunud kuhugi. Justamendile on pillimäng ikkagi olnud eriala, ehkki näiteks mina teen raadiotööd juba üle 30 aasta,» tõdeb Jaan. «Usun siiski, et kui bänd oleks 1980ndate esimesel poolel kustunud, käiksime Tomiga ikkagi siiani läbi. Pole midagi teha, ta on mu hingesugulane.»

Sõber võib öelda

Jaan tõdeb, et eks raskeid hetki ole kõigil ette tulnud ja Toomas on talle siis alati tuge pakkunud. Tuge on Jaan pakkunud ka ise, sest «karme momente», nagu ta ütleb, on Tomilgi olnud.

«Näiteks isikliku eluga seoses või siis napsuvõtmistega,» avaldab Jaan. «Olen Tomile käe õlale pannud ja öelnud, et mulle see ei meeldi. Mina võin talle seda ju öelda. Et see, mis sa tegid või endaga teed, mulle ei meeldi. Ja ma ei pane endale krooni ega loorberit pähe, aga viimased viis aastat ta napsi enam ei võta. Sest tegelikult päästis Inga (näitleja Inga Lunge – V. L.) Tomi ära. Inga on lausa üks ingel tema elus,» ei hoia Jaan tunnustusega kokku.

«Vahel on Tomil tulnud esineda Kaunimate Aastate Vennaskonnaga ja kuigi teavad ehk lugejadki, et mul on kõigi Justamendi lugude sõnad peas, on Toomase lavalt puudumisel mul nagu pool keha halvatud. Olen katki, ma pole tervik,» tunnistab ta. Vastupidiselt olukorrale, kui kõik mehed omal kohal on. Kui kõik sujub justkui iseenesest.

«Võiks isegi öelda, et tule ja ole ainult kohal. Siis on kõik hästi,» sõnab Jaan.
Isegi siis, kui Jaanil tekkis vajadus Tartus ööbida ja võinuks minna vanematekoju, eelistas tema ikka hoopis Tomi juurde minna. «Mul on oma tuba seal, mõnus katusealune. Võtmeid mul just taskus pole, kuid need on alati telefonikõne kaugusel,» teatab ta. Jaan lisab, et sõbra kodu on alati avatud teistelegi headele inimestele.

KÜMNETE TUHANDETE EES: Hetk Justamendi esinemiselt 1989. aasta Rock Summeril. (Erakogu)

Üksteisega arvestamisest

Justament on aastakümnetega küllalt reisinud ja bändi liidri Jaani sõnul saab just reisil olles sõpruse sisust selget aimu. Pärast reisi on selge nagu lakmuspaberil, kes on kes.

«Näiteks kui Indrek Kalda norskas, tuli minna ehitustarvete poodi ja osta kõrvatropid,» sõnab muusik enesestmõistetavalt. «Sellega tuleb leppida, mitte selle peale vihastada. Nüüd on mul alati apteegitropid kaasas – ja nii me magamegi.»

Reisidel on ette tulnud ka kangema kraami mekkimist, kuid õnneks pole kunagi keegi kuhugi kadunud või muid lollusi korda saatnud.

«Teame, mida üksteiselt oodata. Kunagi oli meil venelasest trummar, muidu väga lõbus ja tore, rääkis anekdoote, aga nii kui napsi sai, muutus saatanaks. Noris tüli ja tahtis kõigiga kakelda. Kord viidi isegi kinnimajja ja siis oli jama, et teda sealt kätte saada.

Pidime temaga 1985. aastal Moskvasse ülemaailmsele noorsoofestivalile sõitma ja teda ei lubatud meiega kaasa. Läksimegi trummarita ja meid aitas hädast välja Jaan Karp, kes oli samas Karavaniga. Nii et vaat selliseid riiakaid tüüpe me ei võta ja bändi ei jäta.»

Ühine kalandushuvi

Kuigi bänditegemine on kestnud kõigile praegustelegi liikmetele pikemalt kui nende abielud, on ajaga tekkinud isegi mõtteline ansamblisisene kärgpere. Võrreldes Apelsini või Fixiga on pillimeeste voolavus ju väike.

«Pole ühtki okast ekside või praeguste abikaasadega. Saame kõik väga hästi läbi ja võime vabalt kõik koos kasvõi matkale minna,» toob Jaan näite. «Teame, et kui kogu kamp on koos, ei teki mingisugust jama.»

Väiksemate või suuremate seltskondadega on näiteks väisatud Soome järvi, et seal omaloodud kultuuri- ja kalandusklubi Kiisk liikmetena õngitsemas käia. Ka külalisi on kaasa võetud. Nii ajab meestel siiani süljenäärmed tööle Vladislav Koržetsi valmistatud koha Poola kastmes. Meeles on seegi, kuidas Vlad bändimehi imeväikeseid ahvenaid fileerima õpetas.

«Sellised mõnusad kohtumised annavad elule vürtsi,» tunnistab Jaan. «Istud seal jää peal ja vaatad, et mul on täpselt samasugused püügivahendid ja konutame samal järvel, aga Vladil on augu kõrval 35 ahvenat ja mul ainult kaks. Vaatad ja mõtled, miks see nii on, ja aru ei saa!»

Mölakad pidama ei jää

Vahel kohtutakse trummar Tiit Kevade või kitarrist Viktor Vassiljevi imekaunis maamajas. Naised lähevad seenele ja mehed näpivad samal ajal pille. Või käiakse lihtsalt üksteisel külas, aga mitte kõik koos. Kokku saadakse ju prooviruumis niikuinii.

«Sa pead ikkagi teistega sobima,» toob Jaan esile põhilise kriteeriumi, kui on tekkinud tarvidus bändiliige välja vahetada. «Võid ju võtta väga hea instrumentalisti, aga kui tegemist on mölakaga, siis ta pidama ei jää. Lisaks peavad temas olevad sinusoidid minema teistega ühte lainesse ja otsused, mis tehakse, peavad olema ühtsed. Kõik viis meest mu selja taga peavad olema sõbrad ja eks oleme koos seni, kuni jalad-käed kannavad ning rahval on sära silmis. Sest laiali on hulga raskem minna, kui bändi koos edasi teha. Kui näed lavalt, et sind on vaja, pole mingit probleemi.»

JANSA TEISTEST JUSTAMENDI LIIKMETEST

Kitarrist Viktor Vassiljev – multibändlik tegelane, meist kõige vanem. Viki tuli siis, kui olime veel üsna asjaarmastajad ega osanud eriti instrumentidel mängida. Tegemist on ka väga hea heliloojaga – võtame või laulud «36» või «Vastu külma ööd». Lisaks klappis meie huumorimeel. Kahtlemata Eesti parim multistiilne kitarrist, kes võib mängida hard rock’i, bluusi ja väga maitsekalt ka kantrit.

JANSA SÕIDUVEES: Vanalinna talvepäevade avamine 1987. aasta detsembris Tallinna Raekoja platsil. (Erakogu)

Trummar Tiit Kevad – meie pesamuna. Mäletan meie esimest koosmängu Raplas 1990ndate algul. Toona oli ta noor poiss Pärnust. Tuli ja jäi. Täpne, korrektne ja natuke kinnine, aga mina saan temaga küll kõik asjad ära räägitud.
Bassimees Alari Piispea – väga musikaalne mees, tuli koos Tiiduga. Päss ei mõtle muusikas ainult oma instrumendi kaudu, vaid ka sellele, kuidas bänd kõlab. Kui mõtlen direktorile, siis see on Päss. Tal on alati oma seisukoht, mida on väga raske ümber lükata. Kui suudad oma arvamuse aga ära põhjendada, siis see sobib talle.

Viiuldaja Indrek Kalda – tõeline maestro, kasutasime teda juba Vene ajal. Ka tema on paljude väga heade laulude autor, näiteks «Tamula vanake» või «Ilm on hukas». Valdab suurepärast rahvalikku stiili ja ma ei tea kedagi, kes seda temast paremini õhust kinni püüaks. See murujuurikas, see Eesti rahvamuusika tunnetus on temas nii tugev, et see tuleb nipsust. Huvitav on Kalda Intsu jälgida siis, kui ta lugu tegelikult ei tea, aga kaasa mängib – selline tunne tekib, et just nii peabki olema – ja see on ainuõige.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?