20 aastat eetris olnud Ööülikooli saadet kuulavad ka need noored, kes pole raadiot elu sees näinudki

Helle Rudi, 21. oktoober 2020

Palju on neid noori, kes pole elus raadiot näinud, ent kuulavad innukalt Ööülikooli. «Meil pole kunagi olnud probleemi, kuidas olla popp ja noortepärane. Kõik on meid ise üles leidnud,» sõnab toimetaja Jaan Tootsen.

Kevadel tähistas «Raadio Ööülikool» 20. sünnipäeva. Kuigi arvud on ilusad, eriti veel ümmargused, ei hoia sarja idee autor ja toimetaja Jaan Tootsen neist kramplikult kinni. Isegi kõige parema tahtmise korral ei suuda ta näiteks välja tuua kuulamise statistikat. Küsimärgi alla seab ta üldse selle, kas aeg on olemas. «Minu meelest ei ole. Seda rääkis kunagi kunstiajaloolane Olga Kaljundi. Tema ütles, et kultuuris ei ole mingisugust arengut − minevik, olevik ja tulevik on alati läbi põimunud,» meenutab mees. Miks ei võiks Kihnu memmede kootud vaip rippuda New Yorgi moodsa kunsti muuseumis, nagu Mark Soosaar räägib.

Taskuhäälingu põlvkond
Saatesarjale on tehnoloogia areng olnud nagu vesi veskile. Peale on kasvanud nõndanimetatud taskuhäälingu põlvkond: käiakse pidevalt, klapid kõrvas, koos koeraga või niisama. Arukas jutt on hea kaaslane pikematel autosõitudel, nii et kuni isejuhtiva auto puudumiseni on sõnasaadete kuldaeg. «Võib-olla vaadatakse siis rohkem ekraani, kui käed on roolist lahti,» pakub Jaan. Ööülikooli toimetaja lisab juurde, et tegelikult jääb ikkagi alles piisavalt tegevusi, kus mõte vaba, aga käed kinni. «Kütad sauna või koorid kartulit,» loetleb ta.
Kõlab ehk veidi klišeena, aga raadioloengutel peab olema igavikuline mõõde. Seetõttu ei pruugi päevapoliitika või hetke kõige kuumemad nimed Ööülikooli sobida. «Tore on see, kuidas mõni 20 aastat tagasi salvestatud saade on saanud minu jaoks tähenduse alles praegu. Näiteks Fred Jüssi pidas aastal 2000 loengu «Vaikus kui loodusvara». Mida see tähendas siis ja mida tähendab praegu, lehepuhurite ajastul. Võrratult on teema veel aktuaalsemaks muutunud,» räägib ta. Loenguid võib võrrelda aga maailma kirjandusklassikaga. Vahe on sees, kas lugeda Fjodor Dostojevskit kohustusliku kirjandusena keskkoolis või mõnikümmend aastat hiljem, täiskasvanuna.

Julgus eksida
Külalisi otsib Jaan ise ehk käib ringi, kõrvad lahti, ja antennid muudkui salvestavad. Muidugi on toimetaja avatud ka teistele pakkumistele. Tavaliselt teeb neid keegi sõpradest, keda võib pidada Ööülikooli nähtamatuks nõukoguks. «Pole kunagi kedagi välistanud. Hästi palju on üllatusi tulnud,» tõdeb ta. Lõppu ei paista, sest uusi säravaid mõtlejaid tuleb aina peale. «Kalev Rajangut tasub kuulata, kes on meil Ööülikooli n-ö pahapoiss – ei jäta kedagi külmaks,» soovitab Jaan.
Kuna tegemist ei ole päris tavalise esinemisega raadios, siis kõik esimese kutse peale mikrofoni ette ei tule. Peamiselt tuuakse põhjuseks, et ideel on vaja veel aega küpsemiseks. «Ei tasu karta oma haprust või ebakindlust. Kuigi ettevalmistus on oluline, on tore seista uute mõtete lävel. Huvitav on minna rännakule, mil keegi asub just sõnastamise äärel. Paljude teemade puhul ei olegi õigeid ega valesid vastuseid,» toob kogenud toimetaja välja julguse eksida.

Maailmamuutev kõrgharidus
«Minu jaoks on Ööülikool teine või kolmas kõrgharidus. 20 aastat sellega tegeleda peaks vastama vähemalt magistrikraadile,» naerab Jaan. Jõudu annab teadmine, et lisaks mõtteainele on loengud muutnud maailma paremaks. «Kui meil Kait Sinisalu rääkis lähisuhtevägivallast, võtsid naised selle peale märgatavalt ühendust varjupaikadega. Eero Epner saatis selle sõnumi, kui kirjutas samal teemal Eesti Ekspressi loo ja suhtles tugikeskuste-varjupaikadega. Ma poleks kunagi seda eeldanud. Saatesarja toimetaja Lisete Velt pani selle saate kokku ja minu jaoks tundus algul isegi, et see pole päris meie teema. Võiks olla mõni muu Vikerraadio saade. Pärast olin hästi õnnelik ja uhke, et see kellegi elu nii äärmuslikult muutis.» See on ka ainus saade, mille lõpu on Jaan nõus ette rääkima: «Põhisõnum kõlab nii: põgene, sest olukord ei muutu.»


Kuula «Raadio Ööülikooli» Vikerraadiost kell 22.10. Põhjalik arhiiv on üleval: Ylikool.ee


Kuulamisharjutused

Kuna väärt kuulamist on Ööülikooli arhiivis palju, annab mõne teeotsa kätte saatesarja toimetaja Lisete Velt.

«Ööülikool on mind õpetanud kuulama. Kuulamis- ja kohaoluharjutusteks soovitan kahte helipilti sarjast «Ööülikooli unenägu». Need on «Vesi» ja «Tuul». Veest ja tuulest kõneleb ning vett ja tuult kuulab loodusemees Fred Jüssi. Kõlapildid pani kokku Raadioteatri helirežissöör Külli Tüli. Sobivad kuulamiseks nii ööl kui ka päeval ning on aidanud mul alatihti uinuda.
Aga kuidas jõuda mittemõtlemiseni? Sellest on suurepäraselt kõnelenud sarjast «Laste ööülikool» japanoloog Alari Allik lühiloengus «Mis on zen?». Sügisõhtusse, mil päevad aina lühenevad, ööd pikenevad ja leiab kuulates valguse. Isegi seisan igal sügisel silmitsi küsimusega, kuidas leida ses pilkases pimeduses valgust.
Üks ilusamaid neist on teadmiste valgus, millest kõneleb oma loengus filmioperaator Elen Lotman. Palju tuge on just neil pimedatel õhtutel andnud kohtuniku ja religiooniantropoloogi Heili Sepa loeng teemal «Hinge pime öö». Sügisõhtusse sobib ühel kaunil hiliskevadel salvestatud loeng, kust armastuse tähenduse üle mõtiskleb kirjanik ja tõlkija Mathura.»»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?