Hedvig Hanson: võtsin töökaotust filosoofiliselt – miski siin elus polegi kindel

Merle Luik, 5. august 2020

«Kui elu surub su vahel põlvili, on seal kaks head perspektiivi. Ühtpidi kasvatab see alandlikkust, teistpidi on seal alati võimalused püsti tõusmiseks. Iga kord uue kogemusega,» mõtiskleb Hedvig Hanson. Tema enda elu on neil päevil uutest kogemustest tulvil.

On augusti esimesed päevad. Hedvig (45) nokitseb oma Viljandi äärelinna aiakeses lillede kallal ja tõdeb, et naudib oma uut kodu väga. «Siin on privaatsust ja ümberringi loodust. Poleks arvanud, et saan linna servas sellise looduskogemuse,» silmitseb ta rahulolevalt oma valdusi.
Eriti rõõmustab teda muidugi uue kodu aed. «Kasvatan peamiselt lilli. Ja toimetan siin just parasjagu. Nii et oleks ikka rõõmu, mitte tüütu kohustus,» räägib lauljanna. «Olen mõelnud isegi Räpina aianduskooli peale,» naeratab ta. «Sest aiandus huvitab mind tõesti.»

Vabadus on tähtis: «Usun, et mu muusikaline ja kirjanduslik anne teenivad mind ka kehvematel aegadel. Kui elementaarsed kulud saan kaetud, võimaldab vabakutselise elu mul olla sõna otseses mõttes vaba inimene,» ütleb Hedvig Hanson. (Maris Ojasuu)

Töökaotus polnud šokk
Selja taha jäänud karantiinikevadele vaatab Hedvig tagasi üllatavalt heledates toonides.
«Olen viimasel kahel aastal elanud läbi emotsionaalselt nii raskeid aegu, et koroonaolukord oli minu jaoks pigem väga leebe. Ja olen ju nagunii vähese suhtlusvajadusega ning palju looduses. Nii et see karantiin polnud minu jaoks ebaloomulik,» mõtiskleb naine.
Hedvigi vanem poeg Holger (15) elas sel ajal vanaema Novella Hansoni juures Tõrvas. «Küttis sauna peal suvetuba, nautis oma ruumi ja ka puhkust väikevennast!» naerab Hedvig. Noorem poeg Daniel (12) planeeris küll minna teise vanaema juurde Saaremaale, aga saar pandi selleks ajaks juba kinni. «Nautisime siis koos seda, et ei pea äratuskellaga ärkama ja on päris palju vabadust.»
Tõsi, nagu teisigi artiste, tabas ka Hedvigit sel perioodil töökaotus. «Aga see ei olnud mulle šokk. Olen viimastel aastatel nagunii vähem esinenud. Võtsin asja filosoofiliselt – miski siin elus polegi kindel.» Kui rasketel aegadel on kahe teismelise poisi üksikemal vahel raske ots otsaga kokku tulla, on abi kõige lähedasematest. «Rahaliselt on meile suureks toeks mu ema. Tema ostab poistele kõik riided ja annab ka taskuraha,» on naine tänulik.

Uued algused
Keskikka jõudes kiputakse ikka elus kannapöördeid tegema või uute asjadega alustama. Nii ka Hedvig. Aga uus algus ei tähista praegusel ajahetkel Hedvigi jaoks kindlasti mitte uut suhet.
«Pean ütlema, et naudin üksindust. Teades iseenda ruumi- ja ajavajadust, arvan, et kõige paremini sobiks mulle külastussuhe. Selline, kus inimesed ootavad kohtumist, mitte ei ole teineteisest tüdinenud. Ma ei torma praegu uude suhtesse, kindlasti mitte ei otsiks ma kaaslast tutvumisportaalidest. Ja kui ma veel leiangi endale kaaslase, siis ainult läbi teadlikkuse. Pööraste armumiste aeg on läbi,» on naine asjad enda jaoks selgeks mõelnud.
See-eest on lauljannal muid uudiseid. Ta kirjutab raamatut, oma kolmandat.
«Tiina Ristimets kirjastusest Pilgrim tegi mulle ettepaneku. Soov oli, et kirjutaksin oma lahutuskogemusest ja tugevaks naiseks kasvamisest,» selgitab Hedvig ja räägib, kuidas alustaski suve alguses usinasti kirjutamist, ent siis jõudis äkki arusaamale, et sooviks kirjutada hoopis midagi sellist, mis oleks teistele naistele toeks ja mida ta pojadki võiks uhkusega lugeda. «Et see ei süüdistaks ei nende isa ega teisi mehi, kes end otsivad ning kel on vaja oma elus õppetund saada.»
Nii juhtuski, et Hedvig kustutas suure osa kirjutatust ja alustas algusest – sedapuhku hoopis teise tooniga. «Raamatus saavad olema mu oma lapsepõlvemälestused läbisegi tänase päevaga. Ja muidugi tugevaks naiseks kasvamine – see teema on ikka peamine,» paotab ta pisut kaarte ja lubab, et võtab raamatukirjutamise sügisel jõudsamalt käsile.

Kõige kallimatega: Hedvig on rõõmus, et ta pojad Daniel ja Holger on juba nii suureks kasvanud, et nende kaklemisaeg on lõpuks mööda saanud. «See oli kindlasti mulle raskeim aeg,» ohkab ta. (Maris Ojasuu)

Muusikat ei jäta
Esinemiste ja kirjutamise kõrvalt on lauljatar veel ühe päris uue tee alguses: hiljaaegu alustas ta tegevust lauluõpetajana. Või nagu Hedvig ise selgitab: annab hääletunde. Aga alternatiivseid.
«See pole nüüd küll koroona mõju. Pigem olen lõpuks valmis oma kogemusi jagama ja inimesi julgustama. Ja tagasiside on olnud vaimustav!» on naine silmanähtavalt rahul.
Oma tundides kombineerib ta erinevaid meetodeid: häälejoogat, qi gong’i, häälerännakut … Vajadusel puudutab ka inimese psühholoogiat ning abistab lauluõpilasi lapsepõlvest pärit hirmude vabastamisel. «Mu eesmärk pole kellestki lavalauljat teha. Pigem anda tuge ja sisendada usku. Meil õpetatakse sageli maneerlikult laulma. Matkima. Mina aga soovin välja tuua just inimese loomuliku hääle. Hingehääle. Hetkel annan individuaaltunde, aga ehk alustan ühel hetkel ka rühmatundidega. Kõik, kel huvi oma hinge, hääle ja laulmise vastu, võivad tulla!» kutsub ta.

Paneb end proovile
Kuid nagu ütleb telereklaam: ka see pole veel kõik! Hedvigit on ees ootamas üks päris uutmoodi kogemus: 6.–16. augustini esineb ta Eesti mõisates oma kontsertprogrammiga «Helisevad õhtud». «Jaa, elus esimest korda lähen ma soolotuurile!» on 25 aastat lavalaudu tallanud lauljatar elevil. Et ta sedapuhku ihuüksi mööda mõisaid tiirutama asus, on aga küll kevadise koroonaperioodi «süü».
«Kevadel organiseerides ei teadnud ju, mis üldse saab ja kas kontserdid toimuvadki. Ma ei julgenud lihtsalt teisi muusikuid kampa võtta,» on selgitus lihtne. «Olen mõne sellise kontserdi varemgi teinud. Laulan oma laule ja saadan end klaveril. Jutustan lugusid, loen katkendeid raamatutest, vestlen publikuga … Võtan seda tuuri kui enese proovilepanekut. Vastutus on ju ainult minul,» mõtiskleb naine.

Naiste lemmik: Lauljatar tunnistab, et esinemisi on alates märtsist siiani olnud väga harva. «Üks eriline ja esimene esinemine oli juunis kahele inimesele Keila-Joa lossis − mees tegi naisele sünnipäevakingituse! Eks ma olengi naiste lemmik!» naerab ta. See-eest augustis on kokku 12 kontserti. «Seda on mulle rohkem kui küll!» (Maris Ojasuu)

Loodab, et koole sügisel kinni ei panda
Kui mõisatuur tehtud, asub Hedvig aga tegelema hoopis argisemate asjadega.
Pojad Daniel ja Holger lõpetasid kevadel õpingud Waldorfi koolis ja vahetavad sügisest kooli, asudes õppima tavakooli. «Meil on jah, uus kogemus ootamas! See on põnev!» sõnab ema. Kuigi kevadine koduõppeperiood sujus poistel kenasti, loodab Hedvig, et sügisel enam koole kinni ei panda. «Minu vanem poeg sai ise hakkama, kuigi ütles, et õppida tuli rohkem kui koolis. Nooremgi ootas igal hommikul õpetaja saadetud ülesandeid õhinaga ja tegi need esimesel võimalusel ära. Aga tean paljusid vanemaid, kes olid hullumas. Ja nägin kõrvalt ka õpetaja elu – mu ema andis kodust laulutunde. See tehniline moment. Arvuti kaudu suhtlemine ei asenda ju iial inimlikku kontakti. Kui laululapse pere tunni ajal taustal sagib, väiksemad õed-vennad jooksevad ja karjuvad, kostub õiendamist … Siis on raske keskenduda ja kõik tundub mõttetu. Ema oli ikka väga kurnatud.»
Hedvig on seda meelt, et võimaliku teise koroonalaine ajal oleks vale tervet ühiskonda taas karantiini panna. «See mõjub psüühikale laastavalt. Isoleerima peaks nõrgema immuunsuse ja raskete haigustega inimesed. Aga muidu – mina usun, et terves kehas terve vaim! Tasakaalustatud töö ja puhkus, liikumine ja värske õhk. Ja vähem ärevate uudiste kuulamist. See peaks meid säästma küll.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?