Trillerdavate helide võlur: Ingridi haruldane hobi sulatab kõikide südamed!

Aive Antsov, 5. august 2020

Tartlanna Ingrid Kalev korjas kolm aastat raha ja ostis endale – väntoreli! Praegu on ta Eestis ainus naine, kes sellest imelisest pillist trillerdavaid helisid välja võlub.

Tartu ülikoolis bioloogia eriala lõpetanud Ingrid on muusikaga sinasõber juba lapsepõlvest. Kui aegu tagasi jõudis kätte otsustav hetk, seisis muusikakoolis klaveriõpingud lõpetanud neiu valiku ees: kui saab esimesel katsel bioloogiasse sisse, hakkab seda õppima. Kui ei, läheb helikunsti radadele. Esimene katse õnnestus, kuid muusika püsis jätkuvalt südames.
Tudengipõlves mängis ta ülikooli rahvakunstiansamblis duurkannelt. Siis kadus vahepeal otsene side muusikaga ära, ent kuus aastat tagasi liitus naine Biomeedikumi laulukooriga ja käib seal tänaseni.
Sel kevadel lõpetas Ingrid muusikateraapia magistriõpingud ning aasta tagasi astus Eesti muusika- ja teatriakadeemiasse õppima muusikateaduse ja -korralduse eriala, kus on kohustuslikud ka klaveriõpingud. Nii naasis tema ellu klaverimuusika. Väntorel on selle kõrval aga puhtalt hobi – uus ja põnev avastus ning mängimise ind kasvab iga aastaga.

SINISE KASTIGA TEGELANE: Tänavapildis leierkasti nüüdisajal enam naljalt ei kohta. Sestap pakub Ingrid alati elevust, kui oma armsa kaaslase pealtvaatajate ette sõidutab. (Mari Luud)

Suurte ratastega tegelane
Unustuse hõlma vajunud muusikariistani jõudis Ingrid õnneliku juhuse kaudu. Kord kutsus ta oma pidulikuma sünnipäeva tarvis külalisi lõbustama peomuusikaansambli. Tausta uurides avastas naine, et üks selle liige on mänginud väntorelit. Ingrid palus, et too haruldase pilli peole kaasa võtaks ja külalistele esineks. Ilus plaan jäi katki, sest kõne alla tulnud tänavaoreli näol oli tegu teatri- ja muusikamuuseumi eksponaadiga, mida lubatakse transportida vaid eritingimustel. Ent sealtmaalt puges huvi hinge ja naine käis pilli pealinnas isegi uudistamas.
Sealt edasi peeti järgmisel suvel Eestis taas rahvusvahelist väntorelifestivali. Ingrid kuulas neid omapäraseid helisid ja mõtles: miks ka mitte – võiks endale ka ühe sellise muretseda. «Pidasin tütrega nõu ja korjasin kolm aastat raha. Tellisingi pilli viimaks Saksamaalt ära.» Nüüd tunneb ta oma musikaalse kaaslase üle lõputut heameelt. On teine selline sinise kasti ja suurte ratastega tegelane. Puhas käsitöö ja originaalmaalingutega. Kaunistustega esipaneel, kust läbi pleksiklaasiga kaetud akna paistavad puidust ja metallist vilede read. Need helisid tekitavadki.

Populaarne ja haruldane
Leierkasti tööpõhimõte on lihtne: sees olevale lõõtsale tuleb käega hääl sisse vändata. Muusika on talletatud erinevalt ja vanematel pillidel kasutatakse selleks perfokaarte meenutavaid augustatud paberirulle. Tõsi – nüüdisaegsete «ametivendade» seas leidub ka elektroonilisi muusikariistu, kus lood on salvestatud mälukaardile.
«Eemalt vaadates paistab lihtne, aga võin öelda, et ma pole isegi praegu hea väntorelimängija, kuigi olen neli aastat harjutanud. Pean ikka korralikult pingutama, et rütmi tajuda ja sujuvust säilitada,» tõdeb neist haruldastest muusikainstrumentidest isegi pika uurimusliku seminaritöö kirjutanud Ingrid.
Minevikus oli leierkast näiteks Maarjamaal väga populaarne ja seda kasutati meeleolupillina väga laialdaselt – see täitis suuremate linnade tänavatel ja kohvikutes 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses suisa meelelahutuslikku eesmärki. Teatud kohtades Eestimaal osteti sama pill natuke jõukamate talupidajate ja haritlaste kodudesse, kuhu see saabus rändkaupmeeste abil Euroopast.

Esinemised innustasid
Esimest korda astus naine väntoreliga publiku ette 2015. aasta augustis Paides. Jaanipäeval sai pilli ja kuu ajaga õppis asja niipalju selgeks, et julges rahva ette astuda.
Publik võttis muusiku väga positiivselt vastu, sest ta oli Eestis uus mängija – ja ikkagi naisterahvas.
Rahva soe suhtumine innustas jätkama. Ja mis siis sellest, et alguses oli tunne väga ärev.
«Juhtus selline lugu, et esimesele esinemisele sõites läks transportimisel pilli mehhanism natuke tasakaalust välja. Kui hakkasin mängima, hakkas pill jõnksutama – see oli suur ehmatus. Õnneks pärast esimesi takte viga kadus ja edasi sujus kõik ilusasti.»
Kui piisavalt harjutada, on Ingridi sõnul tänavaorelil mängida hea ja lahe tunne. «Sellesse rõõmsa kõlaga, trillerdavasse, vallatusse helisse võib end täielikult unustada ja sisse minna. Väga suur rõõm on nii ilusa kõlaga instrumendi abil südameid võita.» Pisikeses ruumis tuleb publikust siiski kaugemal seista, et heli poleks väga kõva ja oleks mõnus kuulata, sest helitugevust reguleerida ei saa.

ARMSATE HELIDE SEES: Ehituselt sarnanevad väntorelid päris orelitega, kuid vajalik vaakum tekitatakse käsiajamiga ja mängitakse eelsalvestatud muusikat. Nende pillide omapärane kõla poeb kähku kuulajate hinge.

Ise kaasa ei laula
Nii mängibki ta väntorelit enamasti vabas õhus, kuigi vahel oodatakse teda esinema ka siseruumides peetavatele pidudele. Tore kogemus ulatub kahe aasta taha, kui üks pere kutsus naise jõulupeole ja ühtlasi sünnipäevale. «Neile mängides laulsid inimesed kaasa ja ütlesid, et sellist ühislaulmist polnud neil kaua olnud. Esitasin toona populaarseid lugusid, mille tarvis olid mul sõnad välja trükitud.»
Kas Ingrid laulab pilli taga ise ka kaasa? «Olen mängimisega ikka nii hõivatud – parem on, kui keegi teine seda teeb.»
Naise sõnul on igal väntorelimängijal oma repertuaar. Kui mitmekesi ühte tüüpi pille koos mängitakse, nimetatakse seda sünkroonmängimiseks. Viimane nõuab aga väga palju harjutamist.
«Olen proovinud küll, aga ei tahtnud hästi välja tulla. Seetõttu pole ma paarismänguga esinenud. Sakslastel ja austerlastel on rohkem pille ning sealsed kogukonnad palju suuremad. Nemad esinevad virtuoossete paarisnumbritega, kuid meil jagub veel arenguruumi.»
Kõige suurem festival, kus kuuleb rohkesti sünkroonmängimist, on Berliini festival. See toimus mullu 40. korda ja seal kohtab sadu esinejaid üle maailma. Ingrid ise esines eelmisel aastal Berliini festivali ajal kirikukontserdil.

Hea täiendus tänavapildis
Soovist haruldast pilli laiemale publikule teadvustada hakkas Ingrid rahvusvahelisi väntorelite suvepäevi ka Eestis korraldama. Tema rõõmuks on külastatavus mõne aastaga tõusnud ja teadlikkus üha kasvab. «Võib-olla see ongi minu eesmärk ja panus, et eestlasi selles kultuurinišis harida,» naeratab naine, kes harjutab uusi palu pea igal vabal hetkel.
Veel soovib ta rõhutada, et väntorel on väga hea täiendus meie tänavakultuurile, sest annab hea tuju ja kuhjaga rõõmu. Lisaks pakuvad silmailu mängijate võrratud kostüümid. Kui vähegi võimalik, kutsub ta kõiki peagi algavate suvepäevade ajal toredaid kontserte kuulama. Esitusele tuleb väga palju sellele pillile kohandatud eestikeelset repertuaari. Kuuleb Arvo Pärti, Artur Rinnet, Raimond Valgret ja Jaak Joalat. Puhas armastatud Eesti muusika.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?