Linnulaulust korvipunumiseni: näitlejad räägivad, mida nad on rolli pärast pidanud selgeks õppima

Stella Vaus, Valeria Filippova, Merle Luik, 5. august 2020

Üks on kindel: näitlejatel oma tööd tehes juba igav ei hakka. Kui tuleb põnev roll, ollakse nõus kasvõi serbohorvaadi keel selgeks õppima.

Kes sattus sel suvel Ohtu mõisasse vaatama lavastust «Tema taevaliku Õnneküla potitehas», sai kohe kindla peale üllatuse osaliseks. Näitleja Pääru Oja vuristas etenduses savist nõusid teha nagu tõeline proff, lisaks sai tema kätetööd ka endale koju soetada.

Pääru kõneles ETV saates «Ringvaade suvel», et läks seda kunsti spetsiaalselt konkreetse rolli tarvis õppima, kuid juba esimeses tunnis mõistis, et see tegevus sobib talle. Selleks, et savikausid lõpuks õigesti välja tulema hakkaks, kulus näitlejal kaks neljatunnist õppetundi.
Naistelehel tekkis aga seepeale huvi, mida uut ja põnevat on teised näitlejad oma rollide tarvis ära õppinud. Haarasime telefoni ja uurisime järele!

Haide Männamäe ja Toomas Tross viskavad laval nalja kui klounipaar Piip ja Tuut. (Daisy Lappard)


Kogu pere sai uue lemmikpilli

Haide Männamäe ehk kloun Piip lavaduost Piip ja Tuut räägib, et kui nad alustasid püstijalakomöödiaga «Loomad», tekkis mõte, et etenduses võiks kasutada ka mingit pilli. «Piip ja Tuut teevad niikuinii kõike, mis pähe tuleb. Kui vaja, teevad akrobaatikat ja kui vaja, mängivad pilli,» naerab näitlejanna.
«Nojah. Ja seekord siis mõtlesime, et ostaks ukulele. Tänu sellele on mul nüüd ukulele, mille saan iga hetk kätte võtta ja mõne uue duuri välja otsida. Ukulele on tõepoolest selline pill, mille saab internetitarkusega selgeks õppida. Tõsi, olen eelnevalt küll ka kitarri mänginud, aga need on siiski natuke erinevad pillid. Nii mõõdult kui ka keerukuselt.

Kuna Piibu ja Tuudu etendused sünnivad päris kiiresti, võtsingi umbes nädalake enne esietendust asja käsile ja hakkasin õppima. Ja nüüdseks on ukulele meil päris mitmes etenduses sees. Pille on juurdegi tulnud, sest lapsedki tahavad mängida. Nii ongi meil kokku juba kolm ukulelet! Muidu peab ju kogu aeg ootama, kuni üks ära mängib. Aga nüüd saab hoopis koos mängida!»

Tarvo Krall (Robin Roots)


Siristab nagu linnuke

Tarvo Krallile tundub esialgu, et temal on nii hästi läinud, et polegi tulnud midagi uut ega keerukat ära õppida. Pisut järele mõelnuna hakkab siiski meenuma …
«Ainuke, mida olen pidanud nullist õppima, on linnuhääl. Tegin seda Palmse mõisa etenduse «Kaera-Jaan» jaoks. See oli üks tore etendus lastele, loodetavasti saab seda järgmisel suvel jälle teha. Seekord tuli koroona peale.
Ega ma päris ise vilista. Selleks on üks väike abivahend, mis käib suu külge ja millega saab erinevaid linnuhääli teha. Aga neid häälitsusi on päris raske õppida.

Mina võtsin YouTube’i lahti ja hakkasin selle abil harjutama. Katsetasin ja katsetasin, see võttis päris palju aega. Veerand tundi tegin ja siis puhkasin. Kui tuju tuli, hakkasin jälle proovima. Võin öelda, et see oli suhteliselt tüütu, kuna lärmi oli päris palju. Järjepidevust ja pühendumist läks ikka kõvasti vaja!»

Mairi ja Mihkel Tikerpalu. (Kristjan Lepp)


Pähe tuubitud jaapani keel

Kui seriaali «Õnne 13» fännid teavad Mairi Tikerpalut intrigant Anneli osatäitjana, siis teatrisõbrad tunnevad teda kui jaapani keelt mõistvat näitlejat. Või seda vähemalt praeguseni.
«2009. aastal mängisin Roman Baskini lavastuses «Augustikuu teemaja» geišat, kelle kõik tekstid olid jaapani keeles. Jaapani keelt ma muidugi päriselus ei räägi ja pole seda kunagi õppinud. Aga rolli jaoks õppisin tekstid pähe ja rääkisin laval jaapani keeles.
Mäletan, et proovide alguses saime kokku ühe jaapani kultuuri ja keele asjatundjaga, kes selgitas keele põhimõtteid ja aitas õiget hääldust leida. Aga üldiselt uurisin väga palju ise – nii keele, kultuuri, etiketi kohta üldisemalt, samuti spetsiifilisemalt geišade ajaloo, käitumisreeglite ja mõtteviisi kohta.
Naljaga öeldes: hea oli see, et keegi ei saanud aru, kui laval tekst sassi juhtus minema. Improviseerisin asemele midagi, mis jaapani keele moodi kõlas, ja saigi etendusega edasi minna.»

Anti Kobin (Tiit Tamme)


Kui vaja, tuleb ka korvi punuda

Eesti Noosooteatri näitleja Anti Kobin ootab kannatamatult tuuritamist etendusega «Röövel Hotzenplotz», sest nagu ta ise ütleb: on juba puhatud küll. Just selle etenduse jaoks õppis ta mängima cajón’i ehk kasttrummi − omalaadset puidust löökpilli.
Ent see pole sugugi kõik. Anti alustab otsast. «Paar aastat tagasi tuli etenduse «Mees, kes ei teinud mitte midagi» jaoks õppida korvi punuma. Täiesti otsast. Filmi «Ükssarvik» jaoks õppisin onewheel’iga (üherattaline liikur – toim.) sõitma. Kuna ma ei olnud väga osav, ostsin selle harjutamiseks ka koju. Et meil olid võttegrupis inimesed, kes juba oskasid sellega sõita, õppisin nende pealt. Pärast võtteid müüsin selle küll maha, aga kui sa küsid mult, kas ma endiselt oskan seda kasutada, siis jah. See on sama nagu rattasõit. Kui ühe korra selgeks saad, siis enam meelest ei lähe.
Ja sarja «Kelgukoerad» tehes pidin õppima relva käsitsema, sest võtetel käisime laskmas. Sain veendumust, et olen täpse silmaga ja lasen päris hästi.»

Kaia Skoblov


Serbohorvaadi keel? Käkitegu!

Seriaalist «ENSV» ullikese Maina paljude hinge pugenud Kaia Skoblov (kes siis Maikellukest ei teaks!) rõõmustab alustuseks, et sai ka sel suvel tööd teha – Vanemuises lavale toodud Ott Kiluski «Kirvetüü» pakkus näitlejatele portsu energiat ning rõõmustas ka publikut.
Uute oskuste kohta pärides palub Kaia natuke aega mõtlemiseks. Siis aga meenub talle Taani-Eesti koostöös tehtud film «Võõrad väljal», kus tuli kehastada serbohorvaatlast. «Seetõttu pidin ka seborhorvaatia keeles rääkima õppima!»
«Muide, üks minu paarilistest oli praegu maailmakuulus näitleja Nikolaj Coster-Waldau, kes mängis «Troonide mängus». Temaga olidki mul stseenid, kus tema rääkis inglise keeles ja mina pidin talle vastama serbohorvaadi keeles.
Ega ma seda keelt oska. Selle rolli jaoks pidin õppima selgeks konkreetsed väljendid ja mingid laused on siiani meeles. Tähendusi ma ei mäleta, aga umbes võin tuletada.
Ma ei mäleta enam täpselt, kes see oli, aga üks seda keelt osanud inimene õpetas mulle hääldust. Keeruline see minu jaoks polnud – ma räägin vene keelt ja kuna serbohorvaadi keel on kõlalt sarnane, siis saingi hakkama.
Muidugi ei ole mul seda oskust edasises elus kunagi vaja läinud. Ja ega ma sellest keelest ka aru saa, aga see oli lihtsalt üks tore asi, mida teha.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?