Pesukaru lemmikloomaks? Miks mitte – vaata Kutat, kes kardab hirmsasti kõdi!

Helen Perk, 5. august 2020

Marianne Must võib end kahtlemata suureks loomasõbraks pidada. «Olen elu jooksul kasvatanud üle saja eri looma- ja linnuliigi. Korteris!»

«Tšintšiljad, tuhkrud, rotid. Hiiri olen müügiks kasvatanud. Koopaorav, preeriakoer, eesti vutid mu elutoas lahti. Olen pidanud lemmikuna siile, akvaariumis madagaskari prussakaid, hiidtigusid, erinevaid linnuliike. Unistasin ka rebasest ja seast, aga kui lugesin, et viimane suudab isegi toapõranda üles sonkida, loobusin. Minu miniloomaaeda on mingil hetkel kajastanud isegi televisioon, sest see oli ütlemata kirju,» naerab Marianne (63).
Täna siristavad puuris papagoid ja mõnusat päevaund põõnab naise suurim lemmik, kümneaastane vahva pesukaru Kuta. Tema saamislugu on sama armas kui Kuta pehme kasukas, mida ta kevadest saadik usinalt siledama suvemudeli vastu vahetab.
«Aastat kümme tagasi õnnestus mul saada koondatud ja sellega kaasnes päris kopsakas koondamisraha. Mõtlesin pikalt, mida rahaga teha. Nagunii lennutan teise muidu niisama tuulde! Seega oli ainus loogiline lahendus sõita Pärnumaale miniloomaaed uut seltsilist valima,» muigab Marianne.
Puuride vahet jalutades, peremehe antud magusad marjad meelitamiseks pihus, jõudis ta pesukaruni. «Ulatasin peo ja … siinkohal võin küll öelda, et pesukaru käed lõid pähe! Minu jaoks olid need just käed, mitte käpad! Ma ei suutnud oma vaimustust taltsutada! Vaatasin, kuidas ta nii plastiliselt, nagu väikeste kätega, marju noppis ja suhu pani. Olin müüdud! Koju sõitsingi ühe kuuekuuse isendiga.»
Marianna meenutab, et loom nägi juba üsna noorena välja nagu täiskasvanud pesukaru. «Aga mingil põhjusel tekitas ta minus tõrksust. Isegi hirmu. Need metsikud küüned ja hambad … Ega pesukaru ole ju kass või koer, kelle rauh! lihtsalt sülle haarad. Pelgasin, et äkki ei saa temaga kontakti. Nii läkski, et kui uus pesakond poegi sündis, vahetasin karu ära ja sain vastu kolmekuuse tillukese Kuta, keda siiani kasvatan.»

Mõnus pehme sületäis: Kuigi mõmmik enam eriti sülle ei kipu, on ta perenaisele endiselt parajaks stressipalliks.

Minu puur on mu kindlus
Marianne nautis pisikese looma lähedust väga. «Kui Kuta veel väike oli, tassisin teda meelsasti süles. Lubasin voodil mütata ja põrandal sabas uidata. Päris järelevalveta pole teda kunagi jätta saanud, sest pesukaru on loomult väga uudishimulik, ronib igale poole ja kisub kõike, mida kätte saab.»
Paar korda suutis tarmukas loom siiski puuriukse lahti muukida ja tekitas paksu pahandust. «Jõudsin koju ja mis ma näen. Rotipuur on põrandale laiali kistud,» räägib naine. «Amadiinidel olid tol ajal pojad, üks jäigi kadunuks. Suled põrandal andsid aimu, et vaeseke sai pesukaru poolt söödud. Viimane on ju teadupärast kõigesööja.»
Nüüd, juba väärikas eas, veedab Kuta enamiku ajast siiski puuris. «Ta on vanemas eas igasuguste muudatuste vastu ülitundlik. Isegi puuri remondi ajaks teise seina liigutamine ajab ta stressi.» Alles hiljuti üritas Marianne looma sülle võtta ja veidi jalutada, kuid too haaras kiiresti oma käekestega puuri uksepiitadest kinni ja andis mõista, et tema kodu on ta kindlus ja siit ta välja ei tule.

Ma olen ju pesukaru! Vees lobistamine kuulub kindlasti Kuta meelistegevuste hulka.

Nutikas ja uudishimulik
Pesukaru on loomult alati uut avastamas ja krutskeid täis. «Algul sai mängimiseks talle igasuguseid pehmikuid ostetud, need kõik lammutas ta aga sisemuseni ära. Praegu naudib ta väga, kui tulen puuri koristama. Lähenen, kühvel või hari käes, ja juba ta üritab seda õrna sikutamisega omale saada, haarab märja lapi ja peseb ise hoogsalt oma puuri põrandat.»
Kunagi olid Kuta puuriukse kinnitamiseks kasutusel kronsteinid, kuid nende avamise õppis loom ära. Siis sai asemele pandud tabalukk. Kui ükskord võti luku ette ununes ja Kuta selle kätte sai, algas naljakas kauplemismäng. «Urises ja mürises puuris, võtit tagasi ei andnud. Siis teadsin, et ainus lahendus on kavala loomaga vahetuskaupa teha. Pidin midagi vastu pakkuma! Niisama võtit sikutades haaras ta mu käe haardesse, kuid pesukaru käppades on üüratu jõud,» räägib Marianne. Karu käppade head liikuvust näitab näiteks seegi, et kui naine on juhtunud plaasterdatud käega puuris midagi toimetama, tõmbab Kuta haavaplaastri vaevata maha. «Ta on selline armas seltsiline. Kui koeraga võrrelda – ärritunud koer võib samuti oma inimest hammustada. Aga pesukaru peremeest ei ründa.»
Ah jaa, pesukaru kardab kõdi! «Tal on sellised küüned, mis kasvavad väga pikaks. Alguses püüdsin küünetippe lõigata, kuid need kasvasid juba nädalaga tagasi. Ju siis on looduse poolt teravad küüned vajalikud. Tagumise käppade küüsi aga ei lasknud Kuta üldse lõigata, siputas kõdist mis hirmus!»

Tõeline loomaaed! Lemmikuid võib olla palju enam kui kass ja koer. Marianne kodus on elanud vahvad siilipoisid, haruldane riisilind, hiidtigu, jänes ning suured sõbrad vutt ja preeriakoer.

Talveunne ei jää
Teadupärast põõnavad pesukarud ka õndsat talveund. Tubastes tingimustes elav Kuta aga talveunne ei lähegi.
«Mu tuttaval oli emane, väga taltsas pesukaru. Käis rihma otsas kõrval. Kui perenaine aga lemmiku verandale talveunne lasi jääda, ärkas kevadel hoopis teine loom. Vihane, ründav ja metsik. Tuligi kahjuks magama panna.»
Kuta on aga vähenõudlik ja vaikne, öise eluviisiga. Ehk siis öösel ärkvel ja päeval põõnab. «Tolmuimeja või teler teda ei häiri. Samas piisab, kui läheneda lemmikmaiuse ehk koeraküpsistega, on ta plaksti virge ja käsi kohe välja sirutatud.»
Söögiga ongi naise sõnul väga lihtne. «Alguses andsin banaani. Aga ühel hetkel ta lihtsalt keeldus sellest. Võib-olla loomad tunnevad kemikaale puuviljas ja tõrjuvad seepärast poetoodangut? Nüüd maiustab ta lihtsalt koerasöögigraanulitega ja joob pudelist vett.»
Kuta tajub väga hästi oma söögiaega. «Õhtul kell kaheksa hakkab ta vaikselt sirisema, mis on ka ainus häälitsus tema suust, andes märku, et kus mu palukesed siis on! Naljakal kombel on mõmmiku lemmikmaius aga toores kanamuna, mida ta pistab ikka koos koortega kohe!»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?