Grete Lõbu: „Jumal tänatud, et mu vaatamist talutakse.“

Verni Leivak, 3. jaanuar 2020

«Mul on väga hästi läinud,» mõtiskleb Eesti üks paremaid naissaatejuhte Grete Lõbu, kes on poole oma elust televisiooniga sidunud. «Head tuleb nautida, kuni seda on, sest miski ei kesta lõputult,» lausub ta aasta algusesse ideaalselt sobiva mõttetera.

Saabunud aasta kulgeb suuresti Eesti Televisiooni 65. tähtpäeva tuules. Aja kulgemise üle on vahel päris kummaline mõelda. Alles see oli, mil noor Tallinna Ülikooli psühholoogia eriala tudeng esimest korda üle telemaja läve astus, olles vaid 19aastane. See tähendab, et Grete (42) on selles majas edaspidi veetnud suure, kui mitte lõviosa kõigist järgnenud eluaastatest.

«Õudne! Ma ei ole ju veel nii vanagi, et siin nii kaua töötada, tahaks ma selle peale Reikopi kombel öelda,» naerab ta nakatavalt.

Ja kui täpselt 20 aastat tagasi algas üks ajaleheartikkel sõnadega «Grete Lõbu on 23aastane elurõõmus neiu», siis elurõõm pole temast siiani kuhugi kadunud. «See on midagi olemuslikku,» nõustub ta. «Vähemalt kõrvalseisjad kirjeldavad nii. Aga ju ma küpsem olen ja loodan, et silmavaade on aastatega sügavamaks läinud,» lisab saatejuht muiates.

Uhke ja teistmoodi

«Siia oli uhke ja teistmoodi tulla. Teistmoodi kui ükskõik millisesse teise majja. Piidlesin aukartlikult ümbrust,» meenutab Grete esimest telemajja sisse astumist ja toimetaja Tiina Kangro juurde tööintervjuule minemist. Muidugi unistas ta lapsena sarnaselt paljude teistega diktoriks saamisest, aga et ta nüüd ise selles majas ringi liigub ja töötab ... «Ma ei kujutanud ette, et nii võib tõesti minna,» tundis Grete heameelt, et suutis jala ukse vahele saada.
Isegi telemaja toonased lausa legendaarselt hallid ja ilmetud koridorid ei tundunud piigale koledate või lõpututena. Kui ta neljanda korruse haridussaadete toimetusest uue telemaja keldrikorrusele minema pidi, suutis ta tänu saatja segasevõitu selgitustele teekonnal siiski suuremate ekslemisteta toimetusse naasta.

Telemaja rahva käsutuses oli toona koguni kaks kohvikut, kuid luugi taha palgasappa enam ei kogunetud – töötasu kanti pangaarvele.

SEITSE PIKKA AASTAT: «Ringvaates» läheb Gretel koos Markoga seitsmes aasta, kuid mingit rutiini ta küll ei tunneta. Iga­õhtune otse-eeter lihtsalt ei lase sel tekkida. (Ilmar Saabas)

Raha polnud peamine

Haridussaadete toimetuses anti Gretele vastutava sekretäri roll, sama ametinimetust kandis ta laste- ja noortesaadete toimetuses. Oli järjekordne struktuurimuudatuste aeg, haridussaadete toimetus kadus ära, kuid nagu naine ise ütleb, pliiatseid ja pastakaid ta tellida oskas ja seda vajati ka mujal.
«Kes seda enam öelda oskab,» vastab Grete küsimusele, kuidas ja kes avastas, et rõõmsameelne töötaja ka midagi muud peale kontoritarvete soetamise teha mõistab. Aastaid hiljem kunagist noortesaadet «Uudistaja» tehes veendus naine igatahes, kuidas mõnel saates osalenud teismelisel silm säras ja teisel mitte. Kuidas mõnda kannustas suur tahtmine midagi korda saata ja teist mitte nii väga.

«Minul oligi see hirmus tahtmine siin majas olla ja teha. Ma ei läinud ju ära, kui töö tehtud sai. Hängisin isegi vabadel õhtutel siin ja leidsin endale tegevust. Raha polnud mulle toona mingi motivatsioon, ehkki tudengile olid kõik lisasendid ja -kroonid abiks. Elasin siis Mustamäel vanaema magamistoas, vanaema andis toidu lauale, aga mina veetsin aega telemajas,» mäletab ta selgesti. «Ma ei tulnud siia sihiteadlikku karjääri tegema. Mulle lihtsalt meeldis siin. Ka kõige segasematel aegadel.»

Asendamisest püsitööks

Pärast nullindaid lõi Grete mõnda aega kaasa produktsiooni­firmades, seejärel sünnitas kaks tütart ja töötas isegi ETV turundusosakonnas.

«Tütred olid just järjest haiged olnud. Mõtlesin, et tegelikult oleks ikkagi hea kusagil kindla kellaaja ja palganumbriga tööl käia. Kasvõi mõnda aega,» selgitab ta turundusilma sattumist.

Just turundusosakonnast Grete «Ringvaatesse» läkski. Saatejuhtimist kutsuti katsetama ja kutsutuid-katsetajaid oli teisigi. Ent sellest, kes veel peale tema dekreeti läinud Anu Välbat asendama kandideerisid, paraku ajalugu vaikib. Asendamisest sai Gretele püsitöö ja seda 2013. aastast saati.
Aga Grete nimega seondub suur hulk teisigi saateid.

MIDA VEEL: Ükskord tehti Grete «Ringvaates» kiilakaks. Foto on jäädvustatud pärast seda, kui saatejuhti kiilakamaskist vabastama hakati. (Erakogu)

«Rusikas»

See oli naise esimene saade. Algul lõi ta kaasa lihtsalt administraatorina ehk tüdrukuna, kes saatekülalisi saatesse kutsub ja majast välja juhatab. Peagi muutus Grete staatus märgatavalt, sest pärast Tiina Kangro liikumist direktoritoolile sai temast toimetaja.

Eriti on Grete mällu sööbinud sarja teine hooaeg, sest siis ei jätkanud ta enam kellegi teise alustatud tööd, vaid alustas toimetajana puhtalt lehelt.

«Proovisime teha hoopis teistmoodi ja tundsime tohutut elevust. Isegi jalgratast leiutades,» peab Grete seda väga ägedaks ajaks. «Võtsime Margo Tederi ja VAT teatri noortestuudio kooliõpilased ja lavastasime nendega elulisi seiku. Andsime olukordadele mitu arenemisvõimalust ja mängisime need kaamera ees läbi, rõhutades peategelasest endast tulenevaid võimalusi sündmusi suunata.»

Neis saadetes lõid teiste hulgas kaasa nüüdne juhtimisõppejõud ja poliitik Anto Liivat, näitleja Nero Urke või hilisem «Pealtnägija» ajakirjanik Kadi Jaanisoo.
«Ja ma ei olnud neid juhendades sugugi ebakindel. Ilmselt nooruse uljus,» hindab Grete. «Tagantjärele mõeldes tundub aga, et olin täisloll. Kõike võinuks tuhat korda paremini teha. Võinuks tuhat korda ebakindlam olla ja kusagilt abi küsida.»

«Tunnel»

See oli Grete päris oma toimetatud saade. «Tõeline elukool, sest käisime paljudel sellistel peredel külas, kuhu muidu üldse ei satuks.»
Saatesse tehti peale tavaperede lugusid lastest, kes olid sattunud väga viletsasse seisu, ja nendega seotud sotsiaalsetest probleemidest.

«1990ndate lõpus polnud meedia ja lastekaitsmise vahekord veel päris selge. Nüüd enam ei teeks ma päris mitut lugu, ehkki toona tundus, et seda kõike tuleb vaatajatele näidata. Ema lastega räämas kodus, lastel polnud voodeid, sest pissisid alla ja magasid seetõttu vaid tekkide peal ... Ja meie näitasime seda, ehkki tegelikult pidanuks lapsi kaitsma. Et neid ei oleks saanud konkreetsete lugudega seostada. Sarja lõpuks sai see arusaamine siiski paika. Olen siiani ülitundlik nende intervjuude koha pealt, kus keegi võib endale meedias tahtmatult viga teha. Kui inimene ise ohtu ei taju, peab ajakirjanik seda tema eest tajuma ja teda kaitsma.»

Grete arvates oli see sarisaade tema suurim professionaalse kasvamise koht.
«Tunnel» oli mõistagi oluline ka seetõttu, et just seda saadet tehes tutvus ta oma laste isa Margus Saarega.

TELEVISIOON ÜHENDAB: Uudisteankur Margus Saar ja tollal veel lihtsalt teletöötaja Grete Lõbu presidendi vastuvõtul 20. augustil 2011 Kadrioru Roosiaias. Neil on tütred Sofia Margaret (15) ja Anna Magdaleena (11). (Erakogu)

«Jõulutunnel»

«Tunneli» tegijatel tekkis mõte, et sarja võiks lõpetada heategevusliku üritusega. Peale heategevuslike kontsertide ei teadnud tegijad aga suurt midagi.

«Tiina Kangro oli juba siis direktor, kuid ka saate produtsent. Mäletan neid arutelusid tema kabinetis, kuidas neid kontserte korraldatakse, kuidas annetustelefonid helisevad, ja mõistsime, et sellise asja korraldamiseks meil ressurssi pole. Siis pakkuski Tiina välja, et «Tunneli» materjal on nii kõva, et võtame mõne loo ja vaatame, mis saate kangelastest on saanud,» meenutab Grete. Lisaks kutsuti stuudiosse külalisi ja avati annetusfondid.

«Tore, et saade on aastatega aina kasvanud, läbinud mitmeid reforme ning meeskonnavahetusi. Et tuleks värsket pilku ja uut hingamist.»

«Käi jala!»

Sportlikku eluviisi hindav Grete käib siiani võimalikult palju jalgsi, kuid tervislikku eluviisi propageeriv «Käi jala!» oli tema esimene sari saatejuhina.

«Arvan, et tahtsin seda,» julgeb ta praegu tunnistada, «aga pole kindel, kas olin selleks valmis. Mäletan siiski oma arvamist, et ehk oleks õige aeg kaamera ette astuda pärast 30. eluaastat. Olin selline pikkade blondide juustega varastes 20ndates tütarlaps ja arvasin, et sellist ei võta keegi tõsiselt. Arvan siiani, et elatud aastad – isegi ekraanil – on inimesele ainult boonuseks.»

Tehti proovisalvestus ja saade oli eetris pool aastat.

«Mul oli juba siis ennast talumatult valus ekraanilt vaadata ja ega see ole aastatega paremaks läinud,» naerab Grete. «Tõesti. Ennast telekast vaadata ei meeldi mulle üldse. Aga ma sunnin ennast, et saada paremini aru, mida seal teen. Jumal tänatud, et on kriitiline hulk inimesi, kes mu vaatamist taluvad. Kui neid poleks, ei saaks ma seda tööd teha.»

NATUKE LÕBU KAH: Lauljanna ning jumestaja Sissi Benton on Gretest teinud just Liza Minnelli. (ERR)

«Mamma mia!»

See polnud küll ETV saade nagu paljud teisedki, mida Grete produktsioonifirmas Ruut töötades toimetas või produtseeris, kuid see salvestati televisioonimajas ning on talle olulise tähendusega.

Tegu oli naiste vestlussaatega, milles osalesid ainult naised, ja seda juhtis Tuuli Roosma.

««Mamma miast!» sain endale eluaegsed sõbrad. See, mida toona saatesarja tehes läbi tegime ... Kui teistmoodi see kõik oli ja kui lähedasteks me saime ...»
Grete tööks oli leida saatekülalised, kes avameelselt oma muredest, ka eraelulistest ja intiimsetest probleemidest räägiks, ning seda kõike arutasid saatejuhi eestvõttel stuudiosse kogunenud kümned naised.

«Minu staap oli pubi Seiklusjutte Maalt ja Merelt, kus potentsiaalsete saate­külalistega kohtusin või neid läbi helistasin. Nendel kohtumistel kuulasin tavaliselt kogu naiste eluloo ära, sest kunagi ei teadnud, millisesse saatesse tema lugu sobib. Näiteks kui kahe aastaga kogunes kolm transsoolist ja -seksuaali, võis saate ära teha. Sellist asja polnud varem keegi oma näoga teleekraanil rääkinud. Oli pööraselt raske, aga kohutavalt huvitav aeg. Ehkki palju tuli ka üleolevat tagasisidet, ei lasknud me end sellest mõjutada. See tegi meile pigem nalja,» möönab saatesarja toimetaja.

Gretele andis see aga oskuse isegi intiimseid asju otse küsida. Kui seda poleks julgenud, kujunenuks need kohvitassi taga istumised teab kui pikaks.

KÕIKE TULEB ETTE: Grete armastab käsitööd. Ükskord heegeldas naine toimetuses eksperimendi korras ninasoojendajate kollektsiooni. Ühtlasi on hinnatud saatejuht «Ringvaates» heategeval otstarbel valmis heegeldanud poliitik Yana Toomi. (Erakogu)

«Hommiku TV»

See oli pühapäevahommikune saade, kusjuures legendaarne Reet Oja püüdis Grete koridori pealt kinni ja tegi ettepaneku saatemeeskonnaga liituda.
«Need olid puhtalt autorisaated. Ise pidid välja mõtlema, mida saates teed ja keda sinna kutsud,» märgib Grete, kes sai neis saadetes esimese otse-eetri kogemuse.

«Mäletan vaikust enne eetrit. Pulss keris lakke ja hääl hakkas värisema. Mõistsin juba siis, et otse-eetris olla on televisioonis kõige ägedam asi üldse. Tundsin end hästi, sest otsesaates võib ka eksida. Inimene ongi ekslik ja inimesed annavad sulle andeks, kui vabandad,» tõdeb naine.

Muudest otsesaadetest on suurimat väljakutset pakkunud mahukad otseülekanded, näiteks presidendi vastuvõtud.

«See kõik on ülimeeldiv, aga tuhat korda raskem, kui välja paistab. Jah, mulle meeldib ennast kokku võtta ja keskenduda. Klassika oli varem see, et tehnika töötas alati suurepäraselt, aga kuni eetrini. Ja vastutuski on justkui teine. Tajud ürituse pidulikkust, sätid soengut ja kannad kleiti, mis peaks olema sama kena kui ballikülalistel. Kuhu panna kõrvasaatja, kui see kleidi alla ei mahu? Kintsu ümber? Kah ei saa, sest see vajub alla, aga kuidagi alati saab.»

SPORT IKKA AU SEES: Koos kolleegide Hannes Herma­küla ja Jüri Muttikaga vahetult enne tänavust Tartu maratoni starti. (Erakogu)

«Tähelaev»

Kunagiste pühapäevahommikuste portreesaadete külalistest ei taha Grete kedagi nimeliselt välja tuua. Nad kõik olid talle olulised, eriti kui arvestada, et usutletud usaldasid kogu oma elu, isikliku arhiivi ja lähedaste privaatsuse
saatemeeskonna kätte.

«Tegin neid saateid nii hästi, kui ­oskasin, suutsin,» nendib Grete. «Kahju, et Vello Orumetsaga jäi saade tegemata. Olime juba telefonitsi rääkinud ja pidime veel korra eelnevalt kokku saama, aga ta kadus ära, nagu tal kombeks oli. Mul oli temaga tegelikult hea kontakt. Nii kahju, et ta kellelegi oma lugu ära ei rääkinud. Võib-olla pelgas. Kõik oli ju natuke fassaad, aga samas – kõike ei peagi ju alati lõpuni rääkima.»

NO TEINETEISETA EI SAA: Lustlik klõps on tehtud 2018. aastal Küprosel. Uskuge või mitte, kuid «Ringvaate» saatejuhid Grete Lõbu ja Marko Reikop sattusid mõlemad sinna puhkama juhuslikult samal ajal. (Erakogu)

«Ringvaade»

Siin läheb Gretel seitsmes aasta, kuid mingit rutiini ta küll ei tunneta. Igaõhtune otse-eeter lihtsalt ei lase sel tekkida.

Küll aga tunnistab ta, et nagu õhtuti lavale astuvatel näitlejatel, ei kao adrenaliin verest kohe ning rahunemine võtab siiski mõne aja.

«Ma ei saa öelda, et see kõik ei jäta jälgi. Muidugi jätab, aga esialgu õnneks mitte traagilisi. Õhtul tuleb magamise aeg tõesti ehk liiga ruttu peale, ma vajaks ehk paari tundi rohkem seda settimise aega.»

Sel puhul aitab lugemine ja käsitöö. Alles mullu heegeldas Grete nooremale tütrele sünnipäevaks villase suure teki, kuid ka kudumine sobib.

«Ja siiski tunnen ma end väga priviligeerituna,» võtab ta oma teleaastad kokku. «Tunnen suurt heameelt, et mulle meeldib tööle tulla ja suhelda iga päev inimestega, kellega tahan. Isegi siis, kui ma neid veel ei tunne. Ei saa olla midagi paremat, kui sul õnnestub oma elu ja ümbrust selliselt kujundada.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?