Viljandis harrastatakse iluhokit ehk Mis saab siis, kui iluuisutreener haarab kätte hokikepi

Helle Rudi, 3. jaanuar 2020

«See ei pea hoki puhul kuidagi paika, et hambaid pole ja keha katavad ainult sinikad ning muhud,» ütleb iluuisutreener ja hokimängija Eve Elken.

Kuigi mujal maailmas pole varem iluhokist midagi kuuldud, arenes Viljandis just selle pealt mõni aasta tagasi välja naiste hokivõistkond Fellini Fuuriad. «See oli selline pühapäevaõhtune vaheldus. Lasime lipsu vabaks,» meenutab iluuisutreener Eve (49) hokipisikuga nakatumist. Pärast trennide lõppu jäid iluuisutajad koos treeneritega jääle ja välja toodi kepid, väravad ning litrid. «Meil polnud mingisuguseid kaitsmeid, isegi kiivreid. Olime samade riietega jääl nagu trennis. Ainult kindad vahetasin ära, panin labakindad,» meenutab naine algust.
Kuna iluuisutajatele ei saanud koormuse tõttu trenne juurde lisada, leidus õnneks lähikonnas veel mõni huviline. Kes selle mõtte välja käis, et hankima peaks päris hokivarustuse, ei mäleta enam keegi. Ent juba mitmendat hooaega osalevad Fuuriad Eesti meistrivõistlustel ja meeskonnas löövad kaasa nii algajad kui ka vanad hokisõbrad. «Meil on paar välismängijat Tallinnast, kes käivad ainult võistlemas,» räägib võistkonna kapten. Keskmiseks vanuseks pakub Eve 25 eluaastat ja mängijaid on alates põhikooli lõpust kuni sünniaastani 1967.

Hambad jäävad suhu
Esmalt vahetati välja uisud, sest hoki- ja iluuisk on täiesti erinevad. «Kui paned eluaeg ainult iluuisutamist harrastanud inimesele hokiuisud jalga, on ta esimesed minutid alatasa ninuli. Põhjus on lihtne: ta üritab pidevalt varvastele toetuda, aga hokiuisul pole seal sakke,» räägib Eve. Võrreldes iluuisuga on hokiuisu tera nii eest kui ka tagant ümar. See tähendab, et kandepind ja tõuge on harjumuspärasest hoopis teine. Õnneks harjub sellega kiiresti.
Ja kui iluuisutamises öeldakse, et sinikad kaunistavad sportlast, siis üllatuslikult hokis see ütlus paika ei pea. «Olen erinevaid spordialasid proovinud ja hoki on kordades pehmemapoolsem, sest kaitsmed on märkimisväärsed. Rulluiskudega on palju valusam kukkuda,» võrdleb Eve. Muidugi sõltub kõik ka varustusest. Odava variandi puhul jääb litrilööki ikkagi sinikas meenutama, eriti veel siis, kui see tabab kaitsmata kohta. «Hambad on ka veel kõigil suus,» naerab mängija ja lisab, et nii laste- kui ka naisteliigas on nõutud võrega kiiver. «Hammastest jäävad ilma pigem profid, sest neil on kiivri ees ainult klaas ja hambakaitsmed ei pea kõike kinni,» lükkab ta ümber linnalegendi, nagu oleks kõik hokimängijad hambutud.

Enam hokita ei saa
Uisutamine on Evet paelunud lapsest saati. Rakvere kandis kasvades muutus korvpalliväljak talvel alati uisuplatsiks. Vesi ei maksnud ju midagi ja see oli suur erand, kui talvel jääd polnud. Kõik vajalikud nipid-trikid õpiti aga selgeks telerist, kus iluuisutamist tuli söögi alla ja peale.
Nii ongi hokihuvi saatnud Evet alati, ehkki Tartus uisutamisega alustades ei tundunud see spordiala pooltki nii ahvatlev. «Seda peeti ikka mehelikuks alaks ja naised ning hoki ei käinud omavahel kokku. Kuigi kohtusin hokinaistega riietusruumis ja nad olid tõepoolest väga ilusad,» tõdeb ta. Lõpuks lagunes naiste võistkond Tartus laiali ja kuigi mõni mängis koos meestega edasi, polnud see enam see. Viljandis torgati aga hokikepp kätte ja tagasiteed polnud. «Tõesti enam teisiti ei saa,» võtab meelemuutus Eve muigama.

Alustas täiskasvanuna
Sarnane lugu on naisel tegelikult ka iluuisutamisega ja selle alani jõudis Eve alles täiskasvanuna. Pärast Lõunakeskuse valimist aastal 2001 jäi tema töökaaslasele juhuslikult silma lehekuulutus, kus uisutrenni oodati täiskasvanuid. «Alguses pidasin seda naljaks, sest kes see ikka täiskasvanuid õpetab,» läheb naine ajas tagasi. Aga kaugel sellest ... Peale trenni sai ka võistelda. «Tegin ikka tigedalt trenni, sest kui hiljem alustad, peab kusagile välja jõudmiseks meeletult pingutama.» Nii veetiski Eve hommikud ja õhtud jääl.
Kuna Tartus oli kõik alles lapsekingades ja kolme klubi peale oligi kolm treenerit, otsiti laste õpetamiseks täiskasvanute hulgast abiväge. «Mis seal alguses ikka on. Peamiselt õpetad püsti püsima,» ütleb naine. Samal ajal ise õppides, andis Eve õpetatu kohe edasi. «Teiste õpetamine on kõige parem viis ise õppida. Kui pidevalt pead sama juttu rääkima, jääb lõpuks endale ka külge,» naerab ta.

Kaitsest ründesse
«Mulle pole kunagi meeldinud näiteks kõnet pidada,» tõdeb Eve, et võistlusnärv on tal suur. Küll aga ei näinud naine mõtet niisama iluuisutamisega tegelemisel. Kui juba uisutada, siis ka võistelda. «Jah, hokis jagatakse vastutus ära, aga samas on see suurem. Üksi esinedes rikun ära ainult enda tulemuse. Mängus on halb tunne märksa suurem, kui litri maha magad ja sellest veel värav tuleb,» selgitab hokifänn.
Kui alguses uisutas Eve kaaslastest veidi paremini, siis praeguseks on tase ühtlane. Kõige suuremaks miinuseks peab naine passis olevat vanust. Võrreldes noorematega on tal enda sõnul kiirust ja vastupidavust vähem. «Ah, vanainimese jutud, et põlved valutavad ja selg annab tunda,» viskab ta nalja.
Positsioon on Evel kaitses, aga hing ihkab ründesse. «Võin ju uisutada ja isegi litter tuleb mõnikord kaasa, aga see ei lenda veel nii, nagu vaja. Millegipärast lohiseb minu löögist litter mööda jääd,» teab ta oma nõrka külge. Kaitse eeliseks peab Eve aga rahulolu, mis tekib siis, kui vastaselt litri kätte saab. Päeva lõpuks on naine ikkagi meeskonnamängija ehk mängib positsioonilt, kuhu treener ta paneb.
Kuigi meistrivõistlustel jäädakse praegu viimaseks, siis kaugel need võidudki on. Tase on kõva, sest hokit mängivad naised Eestis ammu, kuigi koos meestega. «See on nad nii tugevaks teinud, sest üks mäng meestega on võrdne kümne trenniga,» tõdeb Eve.

NAUDIB PROTSESSI: «Mulle on alati meeldinud, et keegi mind ka õpetab,» ütleb Eve. Hoolimata iluuisutreeneri ametist on ta väga hoolas õpilane hokiväljakul.

Kaks ala korraga
«Olen jäähalliga laulatatud,» tunnistab bioloogiharidusega Eve. Teise päevatööna on ta Leiger LK arendusjuhina ametis ettevõttes, kus Hiiumaa ravimudast kosmeetikat tehakse. Kui päeva esimeses pooles valmistab naine kreeme, siis alates lõunast seab sammud jäähalli – ka nädalavahetustel. Ühtlasi aitab ta iluuisutreenerina korraldada Viljandis ülipopulaarset laupäevast jäädiskot. See tähendab muuseas suurt «au» pärast peo lõppu sada paari uiske ära puhastada. Kogu teenitud raha läheb jäähalli arendamiseks.
«Iluuisutajatel on kasulik hokit mängida ja vastupidi, harjutusi proovida, sest see arendab hoopis teisi lihased,» selgitab Eve. Oma uisuõpilastel hoiab ta vaikselt ikka silma peal, sest aktiivsemad suudavad kahe alaga korraga tegeleda. «Hoki on lõbus mäng ja meeldib isegi väikestele tüdrukutele. Tore on litrit mööda jääd taga ajada.» Alles hiljuti käisid kaks tüdrukut proovitrennis, kusjuures vanematega oli keerulisem kui tüdrukutega. Teisalt mõistab Eve suurepäraselt emade-isade kõhklust.
Kui teha panuseid, millisel alal esimesena võiks mõni tüdruk Eestist maailmatasemele murda, panustaks Eve hokile. Seda muidugi teoreetiliselt. «Iluuisutamine on nii karm ala. Eestis leidub häid treenereid, tingimusi ja raha, kuid millestki jääb puudu. Selleks, et kuhugi jõuda, peab looma moodi rügama. Lisaks kulub kogu pere rahakott ühe iluuisutaja peale, sest igal laagril välismaal ja igal treeneril on oma hind,» selgitab ta. Kogu pingutuse kirjeldamiseks jääb lausa sõnadest puudu. Seda enam tasub harrastajana teha mõlemat ala korraga, sest nii on lõbusam.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?